Diktatuuride erinevused ja sarnasused 1920. aastatel (1)

Diktatuuride erinevused ja sarnasused 1920. aastatel
Diktatuur on autokraatlik valitsemisvorm , milles juhil ehk diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel. Parlamentaarsest demokraatiast kõrvale kaldunud riigid võib jagada kahte rühma: autoritaarsed ja totalitaarsed . Totalitaarses riigikorralduses on võim koondunud ühe juhi ja tema sõltlaste kätte, inimesi hoitakse pideva hirmu all ning kontrollitakse kogu nende elu. Totalitaarsed diktatuuri režiimid olid näiteks Hitleri-aegsel Saksamaal, Stalini-aegses Nõukogude Liidus ja Itaalias.
Diktatuuride tekke põhjused olid enamasti ühesugused. Paljud rahvad lootsid , et demokraatlik riigikorraldus toob kaasa kiire ühiskonna arengu ja õitsengu, kuid see jäi tulemata. Seejärel hakati nõudma diktatuuri, mis hävitaks arengu vaenlased ning viiks riigi majanduslikule õitsengule. Loomulikult aitasid diktatuuride tekkele kaasa ka diktaatorid, kes lubadsid võimule pääsedes riigi olukorda ja elujärge parandada. Saksamaal pettuti Versailles ´ süsteemis, paljud rahvad pidasid Versailles´ rahu tingimusi ülekohtuseks ning toetasid juhte, kes lubasid ebaõigluse jõuga heastada. Itaalia pettus omakorda Pariisi rahukonverentsi tulemustes, mis ei tunnustanud Itaalia panust sõjas.
Riigisisene ebastabiilsus tõi kaasa igatsuse ’’kõva käega’’ valitsuse järele. Enamasti pürgisid riigi juhtideks parteide või liikumiste juhid, kes lubasid riiki aidata raskes olukorras. Fašistlikus Itaalias lubas Benito Mussolini taastada riigis korra ja muuta Itaalia sama võimsaks, kui olnud Rooma impeerium . Natside populaarsus Saksamaal kasvas, kui Hitleri löögirühm peatas kommunistid. Hitleri võimule tulekule aitas kaasa ka see, et ta oli hiilgav kõneleja ning hea masside manipuleerija. NSV Liidus alahindasid konkurendid Stalinit ja see võimaldas tal neid üksteise vastu välja mängida. Stalin oli liigse võimuahnusega ning oskas teha kõik, et oma võimu kindlustada.
Majanduse riigi kontrolli alla võtmine oli omane kõigile kolmele riigile. Itaalias organiseeriti riik kutsekogude ja korporatsioonide kaudu, mis pidid ära hoidma streigid ja tööseisakud. Saksamaal hakati majandust juhtima nelja-aasta plaanide kaudu. Stalini NSV Liidus loobuti NEP-ist ja liiguti industrialiseerimise poole, hakati hehtestama viisaastaku plaane . Sellele järgnes jõuga viljatagavarade konfiskeerimine ning sundkollektiviseerimine.
Võimu kindlustamiseks tegid juhid kõik võimaliku. Itaalia duce Mussolini oli neist kolmest kõige leebem- poliitiliste opositsioonide allasurumiseks loodi salapolitsei ning rajati koonduslaagrid . Saksamaa füürer Hitler hakkas piirama demokraatlikke vabadusi, riigis kehtestati inimeste eraelu kontrollivad seadusi ja teisitimõtlejaid jälitati, arreteeriti ning paigutati koonduslaagritesse. Kõige suuremaid muutusi tehti NSV Liidus, kus Stalini tähtsuse suurendamiseks kirjutati ümber kompartei ajalugu ning võltsiti ajaloolisi fotosid . Samuti õpetati lapsi oma vanemate järele nuhkima ja nende peale kaebama. Stalin hakkas kõrvaldama ka oma vastaseid ning loodi ka ülemaailmne sunnitöölaagrite süsteem - GULAG.
Igal juhil oli võimule pääsedes omad eesmärgid ja põhimõtted. Mussolini õpetuses oli tähtsaimal kohal rahvuse kui terviku heaolu, üksikisikul polnud rahvuse kõrval mingit tähtsust. Hitler arvas , et Saksamaa ei kaotanud tegelikult sõda, vaid et vapralt rindel võidelnud mehed langesid reetmise ohvriks. Võitlus ebaõiglase Verailles´ rahulepingu vastu muutus Hitleri üheks olulisemaks eesmärgiks. Kuigi Lenin soovis oma järglaseks Lev Trotskit, ei suutnud teine end maksma panna ja esile tõusis Jossif Stalin. Stalinil oli algusest peale üks eesmärk – saada võim.
Minu arvates ei ole totalitaarsetes riikides erilist suurt vahet märgata. Riikidel olid ühesugused eesmärgid, aga neid täideti teistmoodi. Loodi erinevad rühmitused või koondamised, aga tulemus pidi ikka sama olema, juhi kindlustatud võim.