Moodustab kehamassist kuni 16%, veesisaldus (enda kaalust) kuni 70%; nahk on veereservuaar, Na ja Cl ioonide hoidla. · Vee liikumine vesi on võimeline liikuda ühest vedelikuruumist teisse, näiteks intratsellulaarsest interstitsiaalsesse ja vastupidi; vedeliku liikumist reguleerib vedelikuruumis olev kolloidosmootne rõhk. Näiteks kui plasma muutub interstitsiaalvedeliku suhtes hüpertooniliseks, hakkab vesi difundeeruma interstitsiaalruumist plasmasse. Samal ajal muutub interstitsiaalvedelik intratsellulaarvedeliku suhtes hüpertooniliseks ning vesi hakkab difundeeruma intratsellulaarruumist interstitsiaalsesse. · Elektrolüüdid Soolad, happed ja alused, mis vesilahuses suuremal või vähesel määral dissotsieeruvad vabadeks liikuvateks ioonideks. Ioonid on elektriliselt laetud osakesed, mis elektrolüütide dissotsiatsioonil vesikeskkonnas muutuvad liikuvateks
Nende olemus? · soov manustatavaid doose pidevalt suurendada, · füüsilised ja vaimsed abstinentsinähud/võõrutusnähud, · organismi ainetaluvuse (tolerantsuse) tõus, · Isiksuse muutus. 62. Millisel kujul ringleb ravim veres? Selgita selle olemust. Milline vorm on toimiv? Seotud vormis, mis on depoovorm ning vabalt ringleva ravimi hulga vähenemisel täiendab selle varu. Vabas vormis, millisena on ravim võimeline difundeeruma kudedesse, jõudma elunditesse ja toimet avaldama. 63. Millest oleneb difusiooni kiirus ja suund passiivsel difusioonil? Gaas tungib läbi alveooli seina verre siis, kui tema kontsentratsioon on õhus suurem kui veres; gaas liigub suurema osarõhu poolt väiksema osarõhu poole. Kui veres on suurem konsentratsioon kui õhus, siis hakkab gaasi väljumine verest õhku ja veres olev kontsentratsioon väheneb. Sõltub vere ja alveolaarõhu gaasi osarõhkude vahest. 64
võib teatud tingimuste muutumisega seotuse aste muutuda, see sõltub: - ravimi omadustest - vere pH-st farmakokine 3 etika - konkureerivatest ainetest (näiteks aspiriin seondub suurema osa plasmavalkudega ja võib teised ravimid seondunud vormist tõrjuda vabasse vormi suurendades nii nende terapeutilist toimet) Vaba vormina on ravim võimeline difundeeruma kudedesse, jõudma efektorelundisse ja toimima. Seotud vorm on depoovorm, seondunud ravim terapeutilist toimet ei avalda. Vaba ja seondunud vormi vahel valitseb dünaamiline tasakaal (kui vaba vormina ringlev ravim difundeerub kudedesse, vabaneb uus kogus ravimit valguseosest). Veres püsib ravim lühikest aega ja difundeerub sealt kudedesse. Ravimi jaotumine kehavedelike ja kudede vahel võib toimuda ühtlaselt või valikuliselt. NB
! Mageveekaladel on organismi soolsus suurem kui mageveel.! Mageveekalad ei joo vett, sest vesi tungib osmoosi tõttu ise nende organismi (valdavalt lõpuste kaudu, aga ka niivõrd-kuivõrd vett läbilaskva naha kaudu).! Mageveekalade rakuseinad hoiavad sooli kinni – neil on defitsiidiks elektrolüütide ioonid.! M ageveekalad eritavad suures koguses lahjat uriini.! ! Täissoolsusega (mere)vees (35‰) hakkaks mageveekaladest vesi naha ja lõpuste kaudu välja difundeeruma, kuna merevee soolsus (osmootne rõhk) on suurem kui mageveekala organismisisestel vedelikel. Merevees mageveekalal uriini eritumine väheneks, ei oleks võimalik enam eemaldada ainevahetuse lõppprodukte ning sellele lisanduks kehavedelike suurenenud soolasisalduse mürgine toime. Kala hukkuks.! Täissoolsusega merede elustik.! Eluks täissoolsusega merevees kohastunud luukalad on hüpotoonilised – nende organismi soolsus on väiksem kui ookeaniveel.!
n - lahustunud aine moolide arv, mol V - lahuse ruumala, dm3 58. Luukalad ja kõhrkalad ning osmoos. Osmoos ja kalad · Luukalad pärinevad arengulooliselt mageveest. · Mageveekaladel on organismi soolsus suurem kui mageveel. · Mageveekalad ei joo vett, sest vesi tungib osmoosi tõttu ise nende organismi. · Mageveekalade rakuseinad hoiavad sooli kinni. · Mageveekalad eritavad suures koguses lahjat uriini. Ookeanivees hakkab mageveekaladest vesi naha kaudu välja difundeeruma. Uriini eritumine väheneb, ei ole võimalik enam eemaldad ainevahetuse lõppprodukte ning sellele lisandub suurenenud soolasisalduse mürgine toime. Kala hukkub. Eluks täissoolsusega merevees kohastunud luukalad on hüpotoonilised nende organismi soolsus on väiksem kui ookeaniveel. Organismis olev vesi difundeerub naha kaudu keskkonda. Veekao kompenseerimiseks joovad ookeanikalad suures koguses vett, mis imendub sooltorus.
Elektroonika alused. Teema 3 Pooljuhtseadised 6 3.2.2. Päripingestatud pn-siire Kui ühendada p-juhtivusega piirkond vooluallika positiivse poolusega ja n-juhtivusega piirkond negatiivse poolusega s.t. rakendada siirdele päripinge, mõjub väline elektriväli sisemisele elektriväljale vastu, alandades potentsiaalibarjääri (joonis 3.3). Seetõttu on rohkem elektrone suutelised difundeeruma läbi tõkkekihi p-piirkonda ning samal põhjusel tugevneb ka aukude difusioon vastassuunas. Tekib pärivool. Kui väline pinge ületab tõkkepinge (ligikaudu 0,3 V germaanium- ja 0,7 V ränisiirde korral), kahaneb tõkkekihi paksus nullini ning siiret läbiv pärivool kasvab pinge edasisel suurendamisel eksponentsiaalselt. Temperatuuri tõus suurendab pärivoolu ja vähendab päripingelangu siirdel. Voolu edasisele suurendamisele seab piiri pooljuhtstruktuuri ülemäärane
Peensoole pindala on mao pindalaga võrreldes mitu korda suurem ja nii ka nõrkade hapete imendumiseks on peensool (tema esimene osa) parim paik, ehkki imendumine algab maos. Vereringe on peesoole ümbruses palju kiirem, kapillaarsüsteem palju enam välja arenenud kui mao piirkonnas. Juhul kui dissotsieerunud aine ioonid on millegipärast rasvlahustuvad, siis need on võimelised ise difundeeruma läbi membraani. Kõik dissotsieerumata molekulid pole võimelised imenduma, eriti siis, kui nad on väga suured Neile punktidele toetudes võib öelda, et suurele osale ravimitest on küllaldane, et ta mao-soolkonnast imenduks, kui tema dissotsieerumata osa on alguses 1% või isegi väiksem. Dissotsieerumata molekulide arv kasvab pidevalt. Rektaalsel imendumisel on olukord keerulisem. Selleks, et raviaine imenduma hakkaks peab
Sekreteeritav IgM pentameer. Erütrotsüüdid+IgM-agregatsioon agglutinatsioon. Viirus +IgM neutraliseerib võimsalt. Sadestamine. IgM on suur molekul, vähe liikuv, vähene conts. veres ; võib läbida epiteelrakud. IgM on polümeer, kus immunoglobuliinid on kovalentselt seotud disulfiidsidemetga, enamasti pentameerina. Kuna igal monomeeril on 2 sidumissaiti, siis IgM on neid kokku 10. Kuna IgM on suur molekul pole ta võimeline difundeeruma. IgD ja Ig E neid on kõige vähem. IgD-d leidub ainult B lümfotsüütide pinnal. IgE on seerumis, seostub Fc retseptori abil eosinof. ja basofiilidel. IgE leidub samuti vaid imetajatel, kellel on see ainus ülitundlikkust vahendav antikeha. Normaalsetel isenditel on IgE hulk vereseerumis väga väike, allergia või parasiitsete nakkuste tõttu suureneb see patsientide veres kuni tuhat korda. ANTIKEHADE REPETUAARI PALJUSUSE GENEREERIMINE
214 Osmoos ja kalad · Luukalad pärinevad arengulooliselt mageveest. · Mageveekaladel on organismi soolsus suurem kui mageveel. · Mageveekalad ei joo vett, sest vesi tungib osmoosi tõttu ise nende organismi. · Mageveekalade rakuseinad hoiavad sooli kinni. · Mageveekalad eritavad suures koguses lahjat uriini. 215 Osmoos ja kalad Ookeanivees hakkab mageveekaladest vesi naha kaudu välja difundeeruma. Uriini eritumine väheneb, ei ole võimalik enam eemaldad ainevahetuse lõppprodukte ning sellele lisandub suurenenud soolasisalduse mürgine toime. Kala hukkub. 216 Täissoolsusega merede elustik. Osmoos ja kalad Eluks täissoolsusega merevees kohastunud luukalad on hüpotoonilised nende organismi soolsus on väiksem kui ookeaniveel. Organismis olev vesi difundeerub naha
Erütrotsüüdid+IgM-agregatsioon agglutinatsioon. Viirus +IgM neutraliseerib võimsalt. Sadestamine. IgM on suur molekul, vähe liikuv, vähene conts. veres ; võib läbida epiteelrakud (retseptor mediated endocytose like IgA ). IgM on polümeer, kus immuniglobuliinid on kovalendselt seotud disulfiidsidemetga, enamasti pentameerina. Molekulmass 900kD. Kuna igal monomeeril on 2 sidumissaiti, siis IgM on neid kokku 10. Kuna IgM on suur molekul pole ta võimeline difundeeruma. IgD ja Ig E neid on kõige vähem. IgD-d leidub ainult B lümfotsüütide pinnal. IgE on seerumis, seostub Fc retseptori abil eosinof. ja basofiilidel. IgE leidub samuti vaid imetajatel, kellel on see ainus ülitundlikkust (allergiat) vahendav antikeha. Normaalsetel isenditel on IgE hulk vereseerumis väga väike, allergia või parasiitsete nakkuste tõttu suureneb see patsientide veres kuni tuhat korda. 14. Polüklonaalsed antikehad. Monoklonaalsed antikehad (Hübridoomi
Inimese aju funktsioonid on piirkonniti erinevad. Mingi talitluse funktsioneerimisest ja juhtimisest osa võtvad neuronid moodustavad närvikeskuse, sinna jõuab info, seda analüüsitakse, võetakse vastu otsus, saadetakse see efektorneuronitele ja sealt täidesaatvatele elundiele Närvikeskustes levib erutus ühes suunas sensoriga ühenduses olevalt neuronilt efektorneuronile. Erutuse juhtimine närvikeskustes aeglustub, sest mediaator peab difundeeruma läbi sünapsipilu ja esile kutsuma postsünapsimembraanil kas erutava või pidurdava postsünaptilise potentsiaali. Erutus võib närvikeskustes summeeruda. See võib olla: · Ajaline summatsioon ühekordne alalävine ärritaja erutust esile ei kutsu, erutus tekib siis, kui sama tugevusega ärritajat korrratakse suurema sagedusega. Rakumembranidel tekivad hüpopolariseerivad potentsiaalid, mis summeeruvad ja saavutavad lõpuks kriitilise depolarisatsiooni läve.
neurohormoone. Inimese aju funktsioonid on piirkonniti erinevad. Mingi talitluse funktsioneerimisest ja juhtimisest osa võtvad neuronid moodustavad närvikeskuse, sinna jõuab info, seda analüüsitakse, võetakse vastu otsus, saadetakse see efektorneuronitele ja sealt täidesaatvatele elundiele. Närvikeskustes levib erutus ühes suunas – sensoriga ühenduses olevalt neuronilt efektorneuronile. Erutuse juhtimine närvikeskustes aeglustub, sest mediaator peab difundeeruma läbi sünapsipilu ja esile kutsuma postsünapsimembraanil kas erutava või pidurdava postsünaptilise potentsiaali. Erutus võib närvikeskustes summeeruda. See võib olla: Ajaline summatsioon – ühekordne alalävine ärritaja erutust esile ei kutsu, erutus tekib siis, kui sama tugevusega ärritajat korrratakse suurema sagedusega. Rakumembranidel tekivad hüpopolariseerivad potentsiaalid, mis summeeruvad ja saavutavad lõpuks kriitilise depolarisatsiooni läve.
määrata antigeene või antikehi (st vastab küsimusele jah/ei, üks või teine). Radiaalse immunodifusiooniga (Mancini meetodiga) saab kvantitaviiselt määrata antigeene või antikehi, st nende kontsentratsioonide määramist. Radiaalse immuunodifusiooni puhul on üks komponent valatud geeli sisse, puudub kontsentratsioonigradient ning difusiooni ei esine. Uuritava kontsentratsiooniga komponent asetatakse geeli süvenditesse, uuritav komponent hakkab difundeeruma kontsentratsiooni vähenemise suunas. Seos kontsentratsiooni languse ja difundeerumisraadiuse vahel on logaritmiline, kusjuures ka mõõtmisviga võimendub logaritmiliselt. Kolmandaks immuundifusiooni meetodi võimaluseks on selle kombineerimine elektroforeesiga. Selle juures eristatakse immuno-, rakett- ja vastuvoolu elektroforeesi. Immuundifusioonimeetodite analüütiline tundlikkus on tagasihoidlik, vajab mõlemat reaktsioonipoolt küllaltki suures koguses.
vabanenud hüdrolaas hakkab kohe peptidoglükaankihti lagundama. PGase suudab G(+) bakteri peptidoglükaankihti lagundada ka siis, kui bakteril on peptidoglükaankihi peal veel S-kiht. Hüdrolaas tungib S-kihist läbi ning jõuab peptidoglükaankihini. G(-) bakterite korral sulandub membraanivesiikul bakteri välismembraani ning vabastab vesii-kuli sisu sihtmärkbakteri periplasmasse. PGase vabaneb otse bakteri peptidoglükaanikihi juurde ning on võimeline preiplasmas vabalt difundeeruma. Selle tõttu võib hüdrolaas lagundada peptidoglükaa-ni mitmest kohast ning fragmenteerunud peptidoglükaani tõttu bakter võib lõhkeda. Kui sihtmärk-bakter on kiiresti kasvav ja jagunev, see tähendab bakteri metaboolne aktiivsus on kõrge, siis vesiikulitest pärit PGase ei suuda rakku lüüsida, kuna sihtmärktrakk parandab tekkinud kahjustused kiiresti. Rakkude jagunedes PGase hulk tütarrakkude periplasmas väheneb jagunemise tõttu ning lõpuks on PGase