Ordoviitsiumist. Meriliiliad elutsesid nii madalas kui ka sügaval vees ning eelistavad kontinentaalse šelfi puhta vee keskkonda. Nii sessiilsed kui ka liikuvad meriliiliad eelistavad sügavat vett (sügavusega üle 200 m), kuhu valgus enam ei ulatu [1, 8]. Seda sellepärast, et nendel sügavustel jäävad nad kiskjatele nähtamatuks ja kättesaamatuks [2]. Meriliiliad on planktontoidulised, kuid mõned söövad ka pinnaseosakesi ehk detriiti [2]. Meriliiliate morfoloogia ja anatoomia Enamikul säilinud meriliiliatel, eelkõige madalas vees elavatel, on kaks olulisemat kehapiirkonda - karikas ja haarmed. Karikas on topsikujuline keskne osa, mis asetseb suusmisest ehk oraalsest küljest allpool ja mis on suunatud aluspinnast eemale. Enamik organeid on paikneb karikas. Nii suu kui pärak avanevad oraalsel küljel - see on meriliiliatele iseloomulikuks tunnuseks. Pärak on kergesti eristatav seetõttu, sest see asetseb luustunud
levinud väikesed sulgteo perekonna liigid. Väikestest karpidest teatakse herneskarplasi. Suurtest karpidest on tuntud kiiljas jõekarp ja harilik järvekarp PÕHJALOOMASTIK Põhjaloomad söövad settinud orgaanilist ainet ja sellega seotud mikroobe, vetikaid, planktonloomi, suurtaimede kudesid ja üksteist Aitavad kaasa orgaanilise aine mineraliseerimisele ja töötavad vastu selle kuhjumisele veekogu põhja. Põhjaselgrootud lagundavad detriiti, süües suuremaid toiduosakesi ja purustades neid mehaaniliselt peenemateks osakesteks Põhjaloomad puhastavad otseselt vett planktonorganismidest, bakteritest ning surnud loomade ja taimede jäänustest Põhjaloomad aitavad kaasa hapnikurikkama vee toomisele sügavamatesse settekihtidesse ja kiirendavad viimaste mineraliseerumist. Samuti on põhjaloomad toiduks bentostoidulistele kaladele ning paljudele veelindudele KALASTIK
Rinnauimed ulatuvad kõhuuimede alustest tahapoole. Joonis 2. Jämepea. http://www.kalapeedia.ee/u/kalad/j%C3%A4mepea.jpg Kasv ja eluiga Jämepea on kiirekasvuline kala. Täiskasvanud kalad võivad olla küllaltki pikkad. Suurimate püütud kalade kaal on olnud 65 kg ringis ja pikkus kuni 145 cm. Keskmiseks pikkuseks on 60 – 82 cm. Pikimaks eluaeks arvatakse 20 aastat. Toitumine Suguküpse jämepea menüü koosneb peamiselt zooplanktonist, kuid ta sööb ka fütoplanktonit ja detriiti. Leviala Jämepea on soojalembeline kala. Looduslikult elutseb Hiina jõgedes, Amuuri jõgikonnast lõuna pool. Taimevohamise takistamise eesmärgiga on teda asustatud Euroopasse, Lõuna- ja Põhja- Ameerikasse ning mitmetesse Aasia riikidesse (India, Pakistan). Osad riikides, näiteks USA's, on jämepea muutunud invasiivseks liigiks. Nende ja ka teise karpakala liikide leviku takistamiseks on USA's vastu võetud ka riiklikud tegevuskavad. Kasutus
jugasid ja voolavad kohati sügavates kivikanjonites. Sageli ääristavad jõgede kaldaid kaunid metsad või puisniidud. Kauni looduse ning suplemisvõimaluse tõttu on jõgede kaldad linlastele üheks eelistatumaks suvekodude rajamise paigaks. Jõgede avatud ökosüsteemid on pidevas ainevahetuses valgala maismaa ja ka seisuveekogude ökosüsteemidega. Vool uuristab jõe enda sängi ning sissevoolud, nõlva- ja valgveed kannavad valgalalt jõkke rohkesti mullaerosiooni produkte, detriiti ja mitmesuguseid muid aineid. Seetõttu peegeldavad jõgede vee omadused ning ökoloogiline seisund ja selle ajalised muutused valgala maastikuaineringe eripära, seisundit ja muutusi. Vee omadused ja nende muutused mõjutavad. Suuruselt, hüdroloogiliselt tüübilt, vee omadustelt, elustiku koosseisult ja bioloogiliselt reziimilt on Eesti jõed väga mitmekesised ja regionaalselt varieeruvad. Jõe hüdroloogiline tüüp sõltub suuresti domineerivast toitumistüübist, valgala
Vee temperatuuri langemisel võtsid veekogus ülemvõimu vetikad ja teised veetaimed ning algas uuesti orgaanilise põhjasette kujunemine, millest moodustus orgaanilise aine poolest rikkam põlevkivikiht. Vahelduvad põlevkivi- ja lubjakivikihid, mis praegu avanevad meile põlevkivikaevandustes on looduse poolt kirjutatud kroonika kunagisest lubjakivibakterite ja vetikate vahelisest olelusvõitlusest. Põlevkivikihid sisaldavad rohkesti fossiilide detriiti ja ka terveid fossiile.Tuntuimad ja otsituimad fossiilid e. kivistised on triloobiitide kivistunud jäänused. Põlevkivi ajaloost Esimesed kirjalikud teated Eesti põlevkivist pärinevad 1725. aastast rännumehe J.A.Güldenstädti sulest, kes mainib, et Jewe (Jõhvi) läheduses leidub kivimeid, mida võib põlema süüdata. Rahva suus leviva legendi järgi olevat üks külamees ehitanud sauna ümbruses leiduvatest pruunikatest kividest. Suur olnud mehe kohkumine, kui
arenguks ligi 2 nädalat. Koorunud kollakasvalged usjad kuni 4 mm pikad vastsed on 2-4 päeva väheliikuvad ja toituvad maksas leiduvastest varuainetest. Esimesel nädalal levivad nad passiivselt pehmema põhjaga taimestikurikastesse jõeosadesse, kus peagi kaevuvad põhjasetetesse, omandades ühtlasi põhja värvuse. Vastsete silmad on kaetud nahaga, ülahuul moodustab mütsisirmitaolise kaevamiselundi. Toiduks kasutatakse veega suuõõnde imetud ja siin väljakurnatavat detriiti, vetikad eriti ränivetikaid. [1] Jõesilm on kõrgelt hinnatud turuväärtusega (delikatess). Peamiselt püütakse teda mõrdpüünistega jõkke siirdumise perioodil. Ojasilm (Lampetra planeri) Ojasilm sarnaneb kehakujult jõesilmuga, kuid on väiksem. Seljauimed neil puutuvad alati teineteisega kokku, tagumine neist ulatub sabauimeni. Esineb 7 paari lõpuseavasid. Sarvhambad paiknevad ümber suuava nagu jõesilmul, kuid nad ei ole kunagi teravad:
suguline. Näited: Eestis kümneid liike. Tüüpliik harilik mudatupp (Tubifex tubifex). Järvedes eriti: harilik pehmetupp (Potamothrix hammoniensis); jõgedes harilik järvetupp (Limnodrilus hoffmeisteri). klaasliimuklased (Naididae): ehitus: Harjased nagu mudatuplastel, kuid selgmised algavad tihti veidi tagapool kui II. Paratoomia. Suguavad ja vöö ettepoole nihkunud, enamasti VI. Eluviis: Veetaimedel ja sette pinnal. Mõned ujuvad, mõnel on silmad. Söövad vetikaid ja detriiti. Näited: Eestis kümneid liike. Veetaimedel tavaline lontuss (Stylaria lacustris) ja perekond klaasliimukas (Nais spp.). Liival liivaliimukas (Uncinais uncinata). Perekonnas harjaskõht (Chaetogaster) on röövloomi ja parasiite. rabeliimuklased (Lumbriculidae): ehitus: Harjased kahekaupa, lihtsa tipuga või väiksema ülahambaga. Vöö algab VIII, IX või X, katab suguavasid. Eluviis: Põhjasette sees või peal; paljud külmemas, hapnikurikkas vees. Näited:
röövkaladhaug, koha, ahven veelinnudkajakad, kosklad, kormoranid imetajadsaarmas, naarits, mink Surnud orgaanilise aine tarbijad ·heterotroofsed veebakterid pikka aega peetivaid lagundajateks olulisedlahustunud orgaanilise aine (LOA)tarbijad ja toitumisahelatesse tagasi toojad ·mikroseened ja aktinomütseetid heterotroofsete bakteritega sarnaneroll ·zoobentoshironomiidid, oligoheedid ·filtreeriv zooplankton sööb ka detriiti protistid,keriloomad,vesikirbud ·kalad,näiteks hink ja vingerjas söövad mingil määral detriiti Zooplanktonil on toiduahelas võtmepositsioon Üldised seaduspärasused veekogu toiduahelates ·SuurZP sööb suuremaid vetikaid tendents vetikate mõõtmetevähenemisele ·ZPmõjutab fütoplanktoniliikide omavahelist konkurentsi vähenebkonkurentsi teravus suureneb vetikate liigiline mitmekesisus eelise võivad saada aeglasekasvulised,kuid halvasti söödavad liigid
rotatoorid (Rotatoria) *vesikirbulised e. kladotseerid (Cladocera) *aerjalgsed e. kopepoodid (Copepoda) *veekogus, kus esineb bentoseloom rändkarp (Dreissena polymorpha) esinevad zooplanktoni hulgas ka rändkarbi vastsed *ühest rakust koosnevad loomakesed ainuraksed e. protistid (Protista) Zooplanktoni jagunemine toitumisviisi aluseltaimtoidulised/Herbivoorid/filtraatorid, kes eriliste filteraparaatide abil filtreerivad veest vetikaid, baktereid ja detriiti (taimede/loomade poollagunenud jäänuseid); röövvormid, kes söövad eelkõige oma lähedasi sugulasi teisi zooplanktereid. Zooplanktoni hulka mõjutavad keskkonnategurid - vee temperatuur, toit, vetikamürgid, kalad. Zooplanktoni osa veekogu toiduahelas asub ahelas min teisel kohal. Fütoplankton detriit + bakterid- zooplankton- kala. Kuidas määratakse bakterite üldarv ja saprobakterite arv - Üldarv (BÜA)- rakkude (miljonit) arv 1 ml-s
toiduahel biotsönoosis. Kiskahela viimase lüli moodustavad tippkiskjad. Kiskahelale on omane, et iga järgnev kiskja on oma saakloomast suurem. Laguahel ehk lagunemisahel ehk detriitahel on ökosüsteemis funktsioneeriv toiduahel, mis baseerub detriidi ehk pudeme olemasolul ja ühtlasi algab sellest. Laguahelatel on eriti tähtis osakaal metsaökosüsteemides. Laguahela moodustavad organismid (detritovoorid) tarbivad detriiti. Laguahela võiks välja näha selline: mingile, enamasti raskesti lagundatavale orgaanilisele osakesele (näiteks okka tükk) kogunevad esmased selle tarbijad (näiteks bakterid, mikroseened), kes omakorda süüakse ära neist toituva organismi poolt. Viimase baktereist toituva organismi väljaheited on mõnevõrra degradeerunumad kui algne aine ning väljaheidet hakkavad taaskord sööma bakterid jt, kes taaskord võivad sattuda sama organismi
(107 isendit cm3). Nad on võimelised nakatama. Võivad teha lõpu kokolipofooridele (väikesed vetikad). Bakterite hulgas on tohutu mitmekesisus. Jagunemine: kemoautotroofid (nitrifitseerivad bakterid saavad eluksvajaliku oksideerides ammooniumi nititiks ja seejärel nitraadiks. Autotroofsed organismid) organotroofid (tüüpilselt heterotroofsed, kes võivad kasvuks kasutada mitmesuguseid orgaanilisi ühendeid. Põhilised, kes hakkavad ründama orgaanilist detriiti, mis ülevalt alla poole pudeneb). Reinholsi efekt: vesi tundub väga viskoosne, kuid ainult näiliselt. Funktsionaalses ökoloogias klassifitseeritakse ainurakseid pigem toidu kui suuruse järgi. Seal on rühm heterotroofsed nanoflagellaadid (2-20mikronit). Segatoitelised (miksokroobid) Mikrozooplankton (20-200 mikromeetrit, sinna kuuluvad algloomad) herbivoorid, kes toituvad väiksemast fütoplanktonist, kuid ka bakteritest. Kõik need organismid asetsevad kindlas ruumis
olid ohtrad ja mitmekesised vanaaegkonnas, kuid keda tänapäeval esindavad vaid silmud; ja pihklased (Myxini). Kaasaegsed silmud ja pihklased on usjad, luudeta ja soomusteta; toituvad elus või surnud kaladest, kasutades suuiminappa ja sarvhambaid. Vanaaegkonnast tuntakse rohkete kivististena klassi Cephalaspidomorpha esindajaid, kelle lame pea ja eeskeha olid kaetud luukilpidega. Tõenäoliselt sõelusid nad toiduks (ripsmete abil või imedes) põhjast detriiti ja pisioleseid. 83. Jagatakse suureks rühmaks:lõuatud e. sõõrsuud ja lõugsuused. Lõuatud on silmud- Luudeta, soomusteta, usja kehaga. Suu iminapana. Sarvhambad. Kummalgi pool seitse lõpuspilu. Toitub meres kaladest, Lahksooline. Kudemisrändel jõgedesse ei toitu; sureb pärast kudemist. Vastne elab põhjasettes; suu ümber väädikud ja ülahuul. Sööb detriiti ja pisioleseid, filtreerides nagu süstikkala N: jaapani jõesilm, ojasilm - Pärast moonet on väiksem kui enne,
(pulpa rubra). 7. Tüümuse ehitus ja funktsioon Ehitus: Tüümus (thymus) on sagarikulise ehitusega, milles sagarikud (lobuli) on ümbritsetud sagarikevahelise sidekoe poolt. Iga sagarik koosneb koorest (cortex) ja säsist (medulla) lümfotsüütide ja retikulaarrakkudega. Tüümuse säsis moodustavad tüümuse epiteelirakud ümaraid või ovaalseid kehakesi, nn tüümuse (Hassalli) kehakesi (corpusculum thymi Hassalli), mille keskel võib olla ka lagunevat rakumassi - detriiti. Funktsioon: Tüümuses toimub aktiivne lümfotsüütide proliferatsioon. T-lümfotsüüdid reageerivad viirus-, seen- ja teiste infektsioonide vastu (rakuline immuunsus). 8. Endomeetriumiga toimuvad muutused menstruatsioonitsükli ajal Menstruaaltsükkel jagatakse tavaliselt 4 faasi. 1. Menstruatsioon e deskvamatsioonifaas (1-4 päeva). Endomeetriumi põhiline osa funktsionaalne kiht (l.functionalis) irdub ja heidetakse kaasuva verejooksuga välja. Jääb õhuke basaalkiht (l.
võõrad pojad välja hauvad ja üles kasvatavad näiteks kägu ja lehmalinnud. Parasiitne õistaimkäopäkk nugib maa all lepa ja sarapuu juurtel, ei fotosünteesi üldse. Sipelgate ja termiitide pesad on elupaik kümnetele muudele putukatele (mürmokofiididele, termitofiididele), mõned on neist märkamatud kommensaalid, mõned vaenlased, keda tõrjutakse. Kirbud on nii üht kui teist; valmik imeb verd, vastne elab pesaprahis ja sööb detriiti. 63. Parasitism ja mutualism kui evolutsioonitegur. Parasiidi ja peremehe vahel toimub “relvastumise võidujooks”: peremees püüab tulnukat igati tõrjuda, parasiit seda vastupanu murda või vältida. Iga pisemgi muutus ühe või teise kasuks annab kohe eelise looduslikus valikus, ja võimeldub. 64. Parasiitide sekundaarne lihtsustumine (taandareng); selle kohastumuslik väärtus. Paljud seened võivad “kodustada” mitmesuguseid vetikaid, moodustades samblike.
juurdekasv 34,7 kJ Produtseeritud vasikaliha 5*10(3) kJ Produtseeritud lutserni 62,4*10(3) kJ Päikese energia 2,64*10(8) kJ 111. Laguahel Laguahel ehk lagunemisahel ehk detriitahel on ökosüsteemis funktsioneeriv toiduah el, mis baseerub detriidi ehk pudeme olemasolul ja ühtlasi algab sellest. Laguahelatel on eriti tähtis osakaal metsaökosüsteemides. Laguahela moodustavad organismid (detritovoorid) tarbivad detriiti. Laguahela võiks välja näha selline: mingile, enamasti raskesti lagundatavale orgaanilisele osakesele (näiteks okka tükk) kogunevad esmased selle tarbijad (näiteks bakterid, mikroseened), kes omakorda süüakse ära neist toituva organismi poolt. Viimase baktereist toituva organismi väljaheited on mõnevõrra degradeerunumad kui algne aine ning väljaheidet hakkavad taaskord sööma bakterid jt, kes taaskord võivad sattuda sama organismi
annaabi.ee 
