Dadaism ja sürrealism (2)

Dadaism
Dadaism on modernistlik kirjandus- ja kunstivool , mis tekkis neutraalses Zürichis ning oli valitsevaks kultuuriliikmeks aastatel 1916 – 1922. Nii kogunes 1916. aastaks neutraalse Šveitsi linna Zürichisse seltskond eri maadest pärit anarhistlikuvõitu kirjamehi ja kunstnikke, kelle vaated ühtisid ühes - sõja süüdlasteks pidasid nad nn. keskmist kodanikku, kes oma passiivse olesklemise tõttu on saanud suure kuriteo kaasosalisteks. Nende arvates tuli see "väikekodanlane" rööpast välja lüüa, kasutades selleks tahtlikku šokeerimist ja absurdi . Maailm oli nende tegelaste meelest sõgedalt kaootiline koht. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis .
Dadaiste on suuresti mõjutanud I maailmasõda. Nad leiavad, et kogu läänekultuur on suremas. Enamikku inimesi sõdivates riikides haaras marurahvuslik propaganda ja patriootiline optimism esialgu kaasa. Paljudele kunstiinimestele tähendas sõda aga pettumust kogu ühiskonna ja selle väärtustes. Dadaiste ühendas viha sõja vastu. Nende jaoks on kunsti tähendus ja eesmärk muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks.
Dadaismi tunnused: mängulisus, mõnitamine ja pilkamine; agressiivne suhtlemine publikuga; provokatsioonid; luule visuaalse külje tähtsustamine; kõlaefektidele rajatud luule; automaatkirjutamise rakendamine; dogmade, loogilise mõtlemise eitamine. Dadaistid laenavad ilma valehäbita teistelt suundadelt - kubistidelt kollaažitehnika, futuristidelt tüpograafilised trikid, ekspressionistidelt vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole.
Tuntumad dadaistid:

• Hans (Jean) Harp (1887-1966) – eelistas kollaaže ja montaaže juhuslikest ja väärtusteta materjalidest . Nt: „ Enne minu sündi“
  
• Marcel Duchamp (1887-1968) nt: „Trepist alla tulev akt“
  
• Kurt Schwitters (1887-1948) - lõi kommertstrükistest kollaaže, mida ta nimetas Merzbild 'ideks. Nt: „Merzbild nr. 29a“
  
• John Heartfieldi ( 1891 -1968) nt: „Adolf – supermees“
  

Dada jäi suhteliselt lühiajaliseks nähtuseks. Paljud dadaistid liitusid sürrealistidega. Kuid dada ühiskonnavastane mässumeelsus mõjutas mitmeid hilisemaid kunstivoole, eriti 1960-ndate aastate neodadaismi ja popkunsti.
Sürrealism
Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. Sürrealism sündis Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Selle loomise juures olid sõjas ja ühiskonnas pettunud kirjanikud ja kunstnikud, kelle sekka kuulusid ka Šveitsist naasnud dadaistid. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890- 1898 , teine põlv on
sündinud sajandi alguses.
Sürrealistid pidasid ühiskonda ja kultuuri inimese vabadust ja tegelikke vajadust mahasuruvaiks nähtusteks ja üritasid vabastada inimeses peituvaid varjatud jõude, eelkõige spontaanset, alateadlikku eneseväljendust. Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest , nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma. Nende eesmärgiks oli kunsti ja elu piiride ähmastamine ning Lääne ühiskonna lammutamine uue, inimese tegelikele vajadustele vastava ühiskonna loomiseks. Seepärast tegid nad ajuti koostööd ka kommunistidega.
Sürrealism levis esmalt kirjanduses ja teatrikunstis. Alateadvuse jõude püüti vabastada spontaanse, nn. automaatse kirjutamise abil. Samamoodi üritati ka kujutavas kunstis harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhuse abi kasutavat joonistamist-maalimist. Mõned teosed valmisid kollektiivselt, nii et tervikpilti nägid osalised alles lõpuks. Sellest suunast kasvas lõpuks välja sürrealismi variant, mille puhul laste või vaimuhaigete joonistustest tuletatud kujundid ning freudistlikud sümbolid muudeti peaaegu abstraktseteks märkideks.
Tuntumad sürrealistid:

• Joan Miro (1893-1983) nt: „Arlekiini karneval“
  
• Giorgio de Chirico (1888-1978) – verristliku sürrealismi eelkäija. Nt: „G. Apollinaire'i portree“
  
• Salvador Dali ( 1904 -1989) nt: „Mälestuse püsivus“
  
• Rene Magritte (1898-1967) – jahedama ja napima loomelaadiga. Nt: „Sööst läbi aja“
  

Sürrealism ei leidnud 1920-1930-ndail erilist tunnustust, mõju on aga tunduvalt kasvanud pärast Teist maailmasõda.