1. Alexandre Dumas „Kolm musketäri“ 2. Raamatu tegevustik leiab aset Louis XIII valitsemisajal aastail 1625–1628, kuid käsitleb igale ajastule olulisi teemasid, nagu au, sõprus, kuulsus ja võimuvõitlus, ja on tõeliselt põnev lugemine kõigile alates teismeeast. Põgenenud oma eluprobleemide eest musketärikuue alla, veedavad musketärid oma päevi aega surnuks lüües ja prassides, harrastades kerglasi armulugusid ja kaitstes kuningat. Nii d'Artagnan kui ka tema kolm sõpra, Athos, Porthos ja Aramis, kellega Dumas tutvus eelpoolmainitud teose järgi, on tõepoolest kunagi eksisteerinud. On teada, et nad pärinesid aadliperekondadest ja et nad kõik olid musketärid. Musketäridest saavad tollase kauni, vapra ja kergemeelse Prantsusmaa sümbolid, mis maalivad silme ette kangelaste tulipäise tahtekindluse, hoopleva jõu, aristokraatliku melanhoolia, galantse ja peene elegantsi kui prantslaste neli peamist iseloomujoont. 3. Prantsusmaa
teiste suhtes; isekas; tark; ilus; pahatahtlik; tahtis d`Artagnani tappa; tappis mitu inimest Planchet - d`Artagnani teener Grimaud - Athose teener Mousqueton - Porthose teener Bazin - Aramise teener 1. osa 1.D`Artagnani isa andis d`Artagnanile 3 kingitust: hobune, 15 eküüd, nõuanded. Ema andis talle mustlasretsepti, millega saab ravida kõiki haigusi. D`Artagnan jättis vanematega hüvasti ja lahkus. Kõrtsis kohtus ta mingi mehega, kes tema hobuse üle nalja viskas. D`Artagnan tahtis sellele mehele peksa anda, kuid tal oli vaja jõuda de Treville`i ootetuppa. D`Artagnanilt varastati kiri. 2.D`Artagnan kohtas Aramist ja Porthost ootetoas. 3.Ta rääkis de Treville`iga. Nägi kuidas Athos pikali kukkus(võitluses kannatada saamise pärast) ja talle arstid kutsuti. D`Artagnan rääkis de Treville`iga edasi musketäridega liitumisest, kuni ta nägi meest, kes talt kirja varastas(meest Meung`ist). 4
harjutasid mõõga käsitust trepil ning eeskojas võis kuulda lugusi naistest ja õukonnasündmustest. Kõige elavama rühma keskel seisi kõrgi ilmega musketär, kes hooples oma kullast mõõgarihmaga. Ta nimi oli Porthos. Aramis, kes oli Porthosele täielik vastand. Umbes kahekümne kolme aastane noormees, naiivse ja leebe näoilmega, mustade silmade ja roosade põskedega. D'Artagnanile oli need jutud, mis ootetoas rääkiti nii südame lähedased, sest ka tema tahtis kuuluda musketäride hulka. Lõpuks jõudis kätte aeg, kui teda kutsuti härra de Treville juurde. Ta paistis halvas tujus olevat, sest eelmisel õhtul oli kardinali kaardiväe ja tema musketäride vahel olnud konflikt. Härra palus Porthosel ja Aramisel seda asja selgitada. Treville tahtis ka teada, miks pole kohale jõudnud Athost. Porthos teadi öelda, et Athosel on rõuged. Peagi lõi kihama koju rahvas ukse taha, sest Athos oli tulnud. Athos oli selles konfliktis saanus
Kuid kõigi nende romaanide sarnasus näitab, et põhiautoriks on siiski Dumas. Alexandre Dumas kirjutab oma romaanides tähtsatest ajaloolistest sündmustest. Kuigi ta kasutab oma romaanides väga palju fakte, on need ikkagi huvitavad. Ta lisab oma romaanidesse väga palju fantaasiat ja kangelasi. Dumas' romaanide populaarsuse põhjuseks on oskus kirjutada mineviku sündmusi huvitavalt, luua kirevaid pilte võitlustest ja seiklustest, mis lasid lugejatel puhata igapäevaelust. Tema romaanid viivad lugeja vapruse ja suuremeelsuse maailma. Dumas'l oli väga hea anne köita lugejat. Tema teoste ligejate seas oli sellised inimesed nagu Marx, Lenin, Tolstoi, Dostojevski, Tsehhov, Gorki ja Mendelejev. Prantsusmaal hindasid tema oskusi George Sand, Balzac, Hugo. Kuulus ajaloolane Michellet kirjutas ükskord Dumasel'le: ,,Ma armastan teid, ma jumaldan teid, sest teie olete loodus ise." Dumas' teostes ei pea otsima ajaloolise tegelikkuse tõepärast kujutamist. Oma parimates
jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõepärastena nagu härra Anquetili ajaloos ära tunda Louis XIII, Austria keisrikojast pärineva kuninganna Anna, Richelieu, Mazarini ja suurema osa tolleaegsete õukondlaste kujud. Nagu teame, ei avalda see, mis kütkestab poeedi tujukat mõttelendu, sageli mingit
............................5 Minu arvamus....................................................................................7 Kasutatud kirjandus...........................................................................8 2 Autorist Alexandre Dumas sündis 24. juulil 1802 ja ta suri 5. Detsemril 1870 (elas 68.aastaseks). Oma eluajal oli ta elanud Prantsusmaal, Belgias, Venemaal ja Itaalias. Tal oli poeg kelle nimi oli ka Alexandre Dumas. Dumas kirjutas raamatuid, näidendeid ja artikkleid. Ta avaldatud lehti oli üle saja tuhande. Ta tuntumad raamatud on ,,Krahv Monte-Christo" ja ,,Ascanio". Alexande Dumas kõige tuntuim raamat on kahtlemata ,,Kolm musketäri". Ta raamatuid on tõlgitud üle saja erinevasse keelde. Dumas teostest on tehtud üle kahesaja filmi. Alexandre on ilmselt Alexandre Dumas
,,KOLM MUSKETÄRI" D'Artagnan oli noor poiss, kes läk kodust minema. Isa andis talle kaasa Trevillele antava soovituskirja poisi kohta, mis temalt aga poole tee pealt varastati. De Treville'le D'Artagnan sümpatiseeris, kuid ta ei teadnud, kas ta on tema või teise mehe poolt. Athos sai lahingus raskelt haavata. D'Artagnan läks kuninga jutule, kes soovitas teda kolmele musketärile. D.A tegi juhuslikult, kõigile kolmele musketärile midagi, mille tõttu nad leppisid võitlemis aja. Kell 12,1 ja 2. Esimesele lahinugle tulid teised aga jalameesteks. Kuid kolm musketäri ja D.A leppisid ära ning siis võitlesid hoopis kaardiväelastse vastu ja nad võitsid. Kuningale avaldas see muljet ning ta kutsus nad enda poole
Kõigi nende romaanide stiililine ühtlus aga osutab, et vaieldamatuks põhiautoriks on ikkagi olnud Dumas. Alexandre Durnas kujutab oma romaanides tähtsaid ajaloolisi sündmusi: kodusõda katoliiklaste ja hugenottide vahel, Pärtliöö sündmusi («Kuninganna Margot»), Richelieu valitsusaega («Kolm musketäri»), Fronde'i liikumist («Kakskümmend aastat hiljem»), Napoleoni 100 päeva ja teist restauratsiooni («Krahv Monte-Christo») jm. Kuigi Dumas käsutas üsna meelevaldselt fakte, on tema romaanid siiski väga köitvad. Seda eriti seetõttu, et tema kangelaste elu on väga sündmusterikas, täis kõikmõeldavaid seiklusi, kohtumisi, duelle, võite, hädaohte ja põnevaid intriige. Dumas jätkab oma romaanidega teatud määral XVII--XVIII sajandi kodanliku seiklusromaani traditsioone. XVII ja XVIII sajandil oli kodanlik ühiskond alles kujunemas, XIX sajandiks on olukord juba sootuks teine.
Kõik kommentaarid