Carl Robert Jakobson (0)

C.R. Jakobson Jakobson jätkas pidevalt edasi õppimist. Ta kasutas Torma riikliku loodust vaatlusteks botaanika ja zooloogia alal, valmistas linnutopiseid ja kogus lindude mune teadusliku süstemaatika alusel. Torma suurtes metsades armastas ta jahti pidada, kuni kohalik mõisnik hakkas selles takistusi tegema. Ta harrastas kodumaa ajalugu ja imetles muistseid mälestusmärke Tormas, eriti Kalevipoja sängi ehk nn. Linnutaja mäge, mille järgi ta hiljem valis oma kirjandusliku varjunime ,,Linnutaja". Ta annalüüsis meie maa põllumajanduse madalat taset ja leidis selle seletamiseks mitut põhjust: rahva puudlik haridus , teaduslikkude aluste puudumine põllumajanduses, paljukiidetud rendisüsteemi tegelik kahjulikus, mis sundis talupoja röövpõllupidamisele jne. Meie maa linnade kiratsemist seletas ta samuti põllumajanduse mahajäämusega. Uue võimaliku rahvusliku tuluallikana propageeris ta merenduse uuestielustamist. Virgutas ta Adamsoni kaudu talupoegi Viljandimaa põllumeeste seltsi asutamiseks . ,,Kui ma nende peale mõtlen, siis läheb süda igakord soojaks," kirjutas Jakobson Paistu talupoegadest. Näib, nagu ta oleks erakordselt tugev võitlejaloomus ammutanud uut jõudu just idülliliselt perekonnaelust Vändra ürgmetsade rahus. Ta hoolitses lillepeenarde eest, puhastades ja kastes neid hoolega. Ta kasvatas iga sorti kodulinde, isegi taltsutatud kurg kõndis teiste lindude seas ja metskits hüples õues ringi. Kui ta liikus linnukarja keskel, lendasid sulised sõbrad talle pähe ja õlgadele. Tundide kaupa ta võis vaadata oma eeskujulikus mesilas töökate mesilindude lendu, samal ajal mõtteid mõlgutades oma suure ja keeruka majapidamise juhtimise üle või kavandades ,,Sakala" juhtkirja põlevate päevaküsimuste kohta. Kuna eesti talupoeg oli majanduslikult ja hariduslikult ning teadlikkuse poolest küllaltki maha jäänud, siis seadis Jakobson varakult endale üheks tähtsaks ülesandeks põllumajanduse edasiarendamise ja talupoja kutsealase teadlikkuse tõstmise. Juba Peterburis saksa keele õpetajana töötades hakkas ta süvenema moodsa agronoomiteaduse saavutustesse ja neid eestlastele kättesaadavaks tegema. Kuna kodumaal hellitati lootust lähemal ajal käima panna kõrgemastmeline õppeasutus, Eesti Aleksandri-kool, kus pidi õpetama ka põllumajanduslike aineid, siis oli vaja aegsasti mõelda vastavale emakeelsele õpperaamatule. Jakobson asus 1869. A. suvel agarasti tööle ja koostas kaheosalise põllumajandusliku käsiraamatu ,,Teadus ja seadus põllul", toetades pealmiselt sveitsi autori Fr. V. Tschudi teostele. Raskusi tekkitaks käsikirja trükkitoimetamine, sest kirjastajad ei tahtnud peaaegu mingit honorari maksta. Oma viimaste elatusrahade ja sõpradelt saadud laenude abil suutis ta teose 1 osa suurevaevaga ise kirjastada, nii et raamat ilmus 1869.a. sügisel. See oli üheks varasemaks põllumajanduse käsiraamatuks eesti keeles ja pakkus ülevaatliku kursuse sellest alast. Raamat algab talupoja elu ja tööd iseloomustavate ja hindavate peatükkidega, millele järgnevad füüsika ja keemia algelementide käsitlused ning spetsiaalsed ülevaated mullastikust, maaparandusest, põllutööriistadest, maaharimisest, väetamisest; lõpuks tuuakse botaanika lühikursus. Juba 1869. Aastal koostas autor 2. osa. 2. osa sisu poolest spetsiaalsem: selles pannakse pearõhk üksikute põllu- ja aedviljade kasvatamisele, peale selle käsitletakse loomakasvatust, heinamaade harimist, mesilaste pidamist, metsade hooldamist, taimekahjureid, ilmastikuosa põllumajanduses ja lõpuks antakse ülevaade eesti põllumeesteseltside tegevusest ning tuuakse andmeid tähtsamate põllumajandusteadlaste elust ja tegevusest. Pärast teose ,,Teadus ja seadus põllul" väljaandmise ja levitamise ebaõnnestumist ei tegelenud Jakobson mõni aeg põllumajanduslike küsimustega. Alles 1872. Aastal Vändrasse asudes ja eesti põllumeesteseltsidega tegelikku kontakti astudes hakkas ta kõnesid pidama põllumajanduslikel teemadel ja võimalust mööda neid trükkis avaldama. Esialgu ta kõneleb veel puht-teoreetikuna ja soovitab põllumeestel teooriat praktikas järele proovida, kuid 1874 . Aastast peale lisab ta tegeliku
1 talupidajana teooriale juurde isiklike kogemusi ja oma Kurgja talus teostatud katsete tulemusi, mis tõstis kõnede veenmisjõudu. Esialgsete andmete järgi on ta ainuüksi Pärnu põllumeeste Seltsis pidanud üle 80 kõne väga paljudel põllumajanduslikel ja ühiskondlikel teemades. Kõnede tekstid on suurelt osalt kaotsi läinud, ainult mõnikümmend neist on trükkis avaldatud eribrosüüridena või ,, Sakala" artiklitena. Brosüüris ,,Kes tahab, see mõistab" (1876) õpetab ta õiget linaharimist ja võitleb liialduste vastu selle taime kasvatamisel , mis ähvardas talude põllud välja kurnata. Teises kõnes õpetab ta sõnniku õiget kasutamist põldude viljakuse tõstmiseks. Brosüüris ,,Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874) arvustab ta eesti põllumajanduse mahajäämust ja seab nõudeks rutiinse teraviljakasvatuse asemel üle minna karjapidamisele, mis andvat talupojale paremat sissetulekut.. Ta selgitab põllumeestele karja õiget toitlustamist ja näitab arvudega selle tulukust. Teises kõnes ta ründab vananenud kolmevälja-süsteemi ja soovitab külvikorrad painduvamaks teha vastavalt iga talu majanduslikule iseloomule . Moodne põllumajandus nõudvalt üldse talupojalt suuremat teadlikust ja põllumajanduse teoreetilist tundmist, millega kaasa aitavat ka põllumeesteseltsid. ,,Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse hallikaks saavad" (1876) käsitleb karjapidamisest laiemas perspektiivis, soovitades eesti talupidajale ka veisetõugude parandamist ja Soome- võitegemise tehnoloogia juurutamist. Viimase küsimuse kohta leidub samas Brosüüris erikäsitlus. See brosüür on julge ja avar majanduspoliitiline programm eesti talumajanduse tugevdamiseks ja iseseisvustamiseks, sageli vastu rääkides mõisnike huvidele ja taotlustele. Brosüür ,,Eesti hobused, nende mõistlik kasvatamine ja mõistmata rikkumine " (1876) astub ta teravalt välja mõisnike poolt. Jakobsoni 1870- dail aastail ilmunud põllumajanduslikel kõnedel (näiteks ,,Edasi" ja ,,Kes tahab see mõistab..." 1876.a) oli enamasti ikka ka terav poliitiline sisu. Jakobsoni peamisteks tegevus kolleteks rahvuslikes organisatsioonides jäi kuni 1878. aastani põllumeesteseltsid. Edukama poliitilise võitluse huvides oli Jakobsoni eesmärgiks põllumeeste seltside tegevuse ühendamine. 1876. aastal Jakobsoni eestvõttel tulid Viljandisse kokku Pärnu, Viljandi, Tartu ja Võru Põllumeeste Seltsi saadikud. Siin võeti vastu Jakobsoni poolt koostatud ühine tegevusprogramm ja valiti Pärnu Põllumeeste Selts eesti põllumeeste seltside ,,eeskohaks". Suur osa kuulub Jakobsonile kui ühele esimesele põllumajanduse teoreetikule ja eesringliku agrotehnika propageerijale, kes põllumajanduse arendamise ülesandeid suutis näha laiemas perspektiivis ja kelle mitmeid agrotehnilisi põhimõtteid tunnustavad agronoomid tänapäevalgi.
Põllutöö kümme käsku ESIMENE KÄSK: Sa pead palju põhku kasvatama ja tema harimise juures mõistusest juhitud teed käima, nõnda et esiti ikka järele mõtled ja siis tööle hakkad. TEINE KÄSK: Sul peab su maatükki suuruse järgi karja olema ja pead teda hästi suguma, söötma ja harima . KOLMAS KÄSK: Sa pead palju ja hea sõnniku eest hoolt kandma ja teda õigel viisil tarvitama. NELJAS KÄSK: Sul peavad kõige tarvilikumad ja mõnusamad põlluriistad oma päralt olema. VIIES KÄSK: Sa pead põldu hoolega harima. KUUES KÄSK: Sa pead seesugust vilja usinusega kasvatama, mille siginemiseks sinu põld kõige mõnusam on ja mis niihästi hulga kui headuse poolest kõige suurema lõikuse annab. SEITSMES KÄSK: Sa pead harituid maid kõigest jõust parandama ja harimata maalapid haritavaks tegema. KAHEKSAS KÄSK: Sa pead üht õiget seemnejärge pidama. ÜHEKSAS KÄSK: Sul peavad päeva- ja rehnungiraamatuid olema. KÜMNES KÄSK: Sa pead kõik need vaimuomadused endale päranduseks tegema, mis põllumehele tarvis lähevad, kui ta oma talitustega kõige ülemale kasule tahab jõuda.
2