Biogeograafia Areoloogia (0)

Biogeograafia
Biogeograafia käsitleb organismide ja nende koosluste levimist maakeral nii ajas kui ruumis.
Areoloogia
Populatsioon ja liik
Populatsiooni ehk asurkonna moodustavad kõik ühte liiki kuuluvadisendid, kes asustavad mingit kindlat territooriumit.
Kohaliku ehk deemi moodustab hulk mingi kohaliku liigi isendeid, kes pikema aja jooksul asustavad mingit kindlat territooriumit ning mille ulatuses toimub vaba vastastikune ristumine ehk panmiksia ja mis on teistest sama liigi esindajatest suhteliselt eraldatud.
Tsönopopulatsioon hõlmab kõikides (taime)populatsioonides olevaid sama liigi isendeid. Tsönopopulatsioonil on:

• Geneetiline;
  
• Sooline;
  
• Vanuseline (normaalne, invasiooniline ning regressiivne ) ja
  
• Seisundiline koosseis (vitaalsus: kõrge ja alanenud).
  

Populatsiooni arvukus ehk suurus on populatsiooni kuuluvate isendite koguarv mingil ajamomendil.
Levi ehk dissimilatsioon on koosluse pideva rindena samm-sammult laienemine. See jaguneb:

Lähilevi – levised jäävad olemasoleva koosluse piiridesse ;

Kauglevi – osa leviseid kantakse kooslusest välja; see võimaldab geneetilise informatsiooni vahetust teiste kooslustega ning uute kasvukohtade hõivamist.
Levimisviisid :

Autohooria ehk iselevi;

Barohooria ehk raskuslevi;

Anemohooria ehk tuullevi;

Hüdrohooria ehk veelevi ja

Zoohooria ehk loomlevi.
Liigitekke moodused:

Järkjärguline – järk-järguline, väga aeglane populatsiooni teisenemine samal alal, mille tagajärjel lähteliik asendub väga pika aja jooksul uue liigiga ;

Aeglane sümpatriline populatsioonide eristumine kaheks või enamaks liigiks ning nende isoleerituse süvenemine, mis viib ökoloogiliste rasside kujunemiseni ning nende täieliku eraldumiseni;

Populatsioonide allopatriline eristumine ruumilise eristumise korral – lähteliik jääb enam-vähem konstantseks, kuid uutele levialadele sattunud alampopulatsioonid muutuvad nii erinevaks, et tekkivad ristumisbarjäärid;

Liigi levila katkemine mitmeks erinevaks osaks eralduvad ka kogu senise liigi populatsioonid mitmesse ossa ning neis toimuvad ruumilise isoleerituse tõttu iseseisvad liigitekkeprotsessid;

Hübriidne liigiteke erineva genotüübiga organismide (peamiselt taimede) ristumisel, kusjuures ristand osutub vitaalseks ning sigimisvõimeliseks

Polüploideerumine ehk kromosoomide arvu kordistumine.
Areaali kujutamine kaardil:

Punktmeetod ehk märgimeetod Laigumeetod

Piirdemeetod

Võrgu- ehk rastermeetod

Joonhindamismeetod

Profiilmeetod
Areaali teke võib olla:

Spontaanne ehk looduslik – kujunenud looduslike protsesside toimel;

Antropogeenne ehk inimtekkeline – kujunenud inimese tegevuse tagajärjel.
Areaal võib olla:

Pidev ehk katkematu ehk kontinuiirne.

Katkeline ehk disjunktne.
Katkelisuse põhjusteks on:

Eellasliigi pideva levila tükeldumine leiukohtade hävimise tõttu selle mõnes osas (näiteks halvad keskkonnatingimused vms.);

Uute arellide kujunemine kauglevi tõttu;

Polütoopne liiigiteke;

Inimtegevus.
Areaali levimistõkked ehk barjäärid on. ökoloogiline tegur või tegurite kompleks , mis takistab areaali laienemist .
Laienevat areaali nimetatakse progresseeruvaks areaaliks.
Ahenevat areaali nimetakse regresseeruvaks areaaliks.
Refuugiumiks nimetatakse piiratud ala, kus liigid on saanud säiluda ka ebasoodsates tingimustes.
Endeem on väikese levilaga takson , mis on kujunenud sel alal.
Gruppdisjunktsioonid on paljude taksonite areaalide ühesugused disjunktsioonid tingituna paleogeograafilistest muutustest. Neid uuritakse nii liigi-, perekonn-, sugukonna - kui ka teiste taksonite areaalide tasemel. Gruppdisjunktsioonide tekkepõhjuste ja –aja väljaselgitamisel on oluline osa arellidena eraldunud populatsioonide sarnasuse aste ninig nende taksonoomiline väärtus – kas need on:

Ühe liigi morfoloogiliselt eristamatud populatsioonid või geograafilised alamliigid (sel puhul on disjunktne vanus kümneid kuni sadu tuhandeid aastaid);

Ühe perekonna hästieristunud liigid (vanus võib olla miljoneid aastaid);

Ühe sugukonna lähedased perekonnad või alamperekonnad (vanus on kümneid kuni sadu miljoneid aastaid).
Gruppdijunktsioonide näited:

Arktoalpiinne disjunktsioon

Gondvana ehk Lemuuria disjunktsioon hõlmab Madagaskarit, Indiat ja Sunda saari

Holantarktiline disjunktsioon

Holarktiline disjunktsioon

Bipolaarne disjunktsioon

Periglatsiaalne disjunktsioon

Vahemere disjunktsioon

Musta mere disjunktsioon

Euroopa- Aasia disjunktsioon

Lesitaania disjunktsioon
Perekonna levialade koondumise põhjusteks võivad olla:

Praegusaegseks tekkekeskmeks olemine – primaarne arengutsenter, kus toimub uute liikide teke;

Levimiskeskmeks või pagulaks olemine – sekundaarne arengutsenter, kus on peale ebasoodsaid olusid säilinud vanemad ja palju rohkem teineteisest eristunud liigid;

Jäänukkeskmeks olemine – tugeva isoleerituse ning muude soodsate tingimuste tõttu on säilinud palju erinevatest lähedastest taksonoomilistest üksustest pärinevaid liike.