Õppinud 19821992 Eesti Kunstiakadeemias disaini ja maali. Töötanud 19921993 maali õpetajana Tallinna Kunstikoolis. Alates 1993 aastast töötanud Eesti Kunstiakadeemias joonistamise õpetajana, 19931998 maali õpetajana, 19982003 maali dotsendina, 20032010 maali professorina ja maali õppetooli juhatajana. Alates 2010. aastast vabakutseline kunstnik. Kaido Olel on olnud ohtralt isiku ja grupinäitusi nii Eestis kui välismaal, nende hulgas ka Eesti esindamine Veneetsia biennaalil koos Marko Mäetammega 2003. aastal. 1998. aastal pälvis Ole Kristjan Raua nimelise kunstipreemia ning kahel korral on ta pälvinud ka Kultuurkapitali aastapreemia. 2012. aastal määrati Kaido Olele kolme silmapaistva näituse eest 2012. aastal Konrad Mäe medal ja sellega kaasnev 3200 euro suurune preemia. 2014. aastal sai ta Valgetähe III klassi teenetemärgi
hirmud olid vaatamiseks välja toodud ning olles neist ümbritsetud ei tükkinud mulle pähe ühtegi segavat mõtet. Võib öelda, et mind valdas eriskummaline rahu. Näituse kõige silmahaaravamad teosed olid minu jaoks AES+F rühmituse töö “Last Riot” ehk “Viimane Ülestõus” ning Gottfried Helnweini maalid “Sõjakatastroofid 25” ja “Sõjakatastroofid 28”. “Viimane Ülestõus” on 3D installatsioon/animatsioon, millest on KUMUs on ainult osa 2007. aastal Veneetsia biennaalil eksponeeritud tööst. Teos käsitleb vägivalda ja sõda tulevikuühiskonnas, kus nn viimases lahingus võitlevad kõik kõigi teiste ja endi vastu. Seal on kujutatud erinevaid katastroofe ning kaasaegset reostust. Ühtlasi on seal palju inimestevahelist kontaktset vägivalda, mis näib nagu harjutataks teineteise peal tapmist. See meenutab pisut arvutimänge, sest mõlemas on kasutatud animatsioone, mis imiteerivad reaalseid olukordi võimalikult tõepäraselt. Kõige selle juures on töö
A. 1988 1993 Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakond. 2003. aastast EKA vabade kunstide dekaan. Personaalnäitused: 2004 "John Smith Narvas" (koos Kaido Olega) Narva kunstigalerii; "Kõnelevad majad" Arton galerii Budapestis; Rekalde, Bilbaos; "Verine Olümpia" Hobusepea galerii, "Üle Merkuuri Jõe" Pärnu Linnagalerii; 2003 "Design Jet 5000" (koos Kaido Olega) Viviann Napi galerii; "Marko und Kaido by John Smith". Eesti paviljon Veneetsia biennaalil; "Tunded" Vaala galerii; "John Smith. Marko und Kaido" (koos Kaido Olega) Tallinn Kusntihoone; 2002/2003 "John Smith Raplas" (koos Kaido Olega) Rapla Linnaraamatukogus; 2002 "Mistakes YforZ" (koos Lucy Harrisoni ja Pete Neviniga) Rotermanni soolalaos; "John Smith. Jumalate maailma" (koos Kaido Olega) EKA galerii; 2001 "Amentia" Platani galerii Budapest; 2000 Me Supernatural. Tallinna Kunstihoone galerii; 1999 The Chemistry of Being. Vaala Galerii; Eesti Saatkond Riias;
eraldatuna ja esiletõstetuna. Juhtides vaataja tähelepanu talle tüütuseni tuttavatele kaasaegset tsivilisatsiooni iseloomustavatele esemetele, olukordadele ja isikutele, kritiseerisid popkunstnikud nii vaimselt kui materiaalselt tarbimisele orienteeritud väikekodanlikku oleskelu. Kuigi popkunst tekkis juba 1950- ndate keskel (2.), toimus tõeline popkunsti läbimurre 1964. aasta Veneetsia biennaalil (2.) iga kahe aasta tagant peetaval suurel rahvusvahelisel kunstinäitusel. Popkunsti sünnimaa on Ameerika Ühendriigid ning seal tekkis ta peamiselt vastukaaluks Jackson Pollocki (3.) laadis töötavate abstraktsionistide loomingule. Seda viimast iseloomustas teatavasti täielik sideme puudumine millegi looduses nähtavaga. Abstraktsionismi hakati süüdistama selles, et ta muutub kõrgklassi meelelahutuseks, millel puudub side tegeliku eluga. Omalt poolt pakkusid nad välja inimest
"pehmed" "naiselikud" materjalid ja tehnikad kaasaegses kunstis, mida modernistlik kunstimudel ei tunnistanud kui "alaväärseid" tekstiil, tikkimine, kudumine jms. Valie Export ,,Touch TV" 1968-71 Hannah Wilke (kehal väikesed vagiinat kujutavad närimiskummid). Louise Bourgeois: Kogu ta looming seotud lapsepõlve traumaga, kui ta avastas, et tema inglise keele õpetaja oli ühtlasi isa armuke. L.Bourgeois 1999 elutööpreemia Veneetsia biennaalil. Feministliku teooria 3 suunda: I. võrdsusfeminism (makrotasandi analüüs soolisest võrdsusest seadusandluses, statistiline võrdsus, naiste poliitiliste ja majanduslike õiguste teema jms) II. erinevusfeminism (probleem pole naiste ja meeste erinevuses, vaid nende erinevuste mahasurumises, nii et priviligeeritakse varjatult valge keskklassi mehe huve) III
restoran) · 1937 Soome paviljon Pariisi maailmanäitusel · 1938 Villa Mairea Noormarkkus · 1939 Soome paviljon New Yorgi maailmanäitusel · 19471949 Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi Senior Dormitory (Baker House) Cambridge'is Massachusettsis · 1952 Säynätsalo raekoda · 1953 spordikeskus ja kontserdisaal Viinis Vogelweidplatzil · 19551958 Helsingi tööliste kultuurimaja · 1956 Soome paviljon Venezia biennaalil · 19561958 Maison Carrée Pariisi lähedal · 1957 Interbau elamu Berliinis · 1958 Bagdadi kunstimuuseum · 19581962 Wolfsburgi kirik ja kohaliku omavalitsuse keskus 5 · 1962 Bremeni satelliitlinna Neue Vahri kõrghoone · 1962 Leverkuseni kultuurikeskus · 19621971 Finlandia-talo Helsingis · 1963 Alvar Aalto kultuurikeskus Wolfsburgis
Sündis 1908 ja suri 1997. Rahvuselt Ungarlane, elas ja töötas Pariisis. 1947 tegi abstraktset kunsti 1959 jõudis optilise kunsti loomise juurde. Tema põhi elemendiks oli ruut. Ja teised geomeetrilised põimis isnna sisse. Esimesed tööd must-valged, hiljem hakkas kasutama kuut värvi, kollane, punane, sinine, oranz, roheline ja violetne. Tema töid ei saa kaua vaadata, sest tundub, et nad hakkavad silma ärritama. Pop kunst Tekkis 50ndatel Usa-s, kuid tõeline läbimurre 1964 Veneetsia biennaalil. Tekke põjus, abstraktionisimi süüdisame peenutsemises. Vastukaaluks pakuti igapäevaste tarbeesemete ja linnliku eluviisi kujutamise. Kasutas palju kollaazi ja siiditrükki. Nimetus tuleb, et taheti teha kunsti populaarseks suurtele rahva hulkadele. Pop kunsti tööd võivad olla teostatud väga korralikult ja detailselt või isegi lohakalt. Popkunsti alla kuuluvad ka happeningid ja preformanced. Tihti võivad need teosed olla ka 3 mõõtmelised. Robert Rauschenberg. (1925-2008)
Selles vallas olid äärmuslikud Otto Dixi maalid. Nende tegevuse lõpetas võimule tulnud Hitler. Ekspressionism levis kõikjale Euroopasse ja isegi eesti suurima graafiku Eduard Viiralti töödes on märgata sidet saksa ekspressionismiga. Ning teised kunstnikud Konrad Mägi,Nikolai Triik ja Peet Aren. · 15. 20.saj II poole kunst · Popkunst Stiil tekkis 1950.aastate keskel Ameerika Ühendriikides. Tõelise populaarsuse omandas 1964.a. Veneetisa biennaalil(suur kunstinäitus). Stiili eesmärk oli lähendamine laiale vaatajaskonnale..Töödes kadus piir maali ja skulptuuri vahel, tihiti olid teosed kolmemõõtmelised või oli ühe tervikuna kujutatud kogu näitlejasruum. Tuntuim stiili esindaja oli Robert Rauschenberg maalitud pinnad mitmesuguste kolmemõõtmeliste esemetega. Roy Lichtenstein tegi hiiglaslikke suurendusi koomiksipiltidest ning Andy Warhol jaotas oma värvikad maalid paljudeks väikestes
kommertslikuma keskkonna, kui oli olnud Suurbritannias. Popkunsti kuulsamate teoste loojad polnud sugugi traditsioonilise kunstnikuharidusega. Andy Warhol oli enne oma kuulsuseteed edukas kingamoe illustraator, James Rosenquist tegeles plakatiäriga, Roy Lichtenstein töötas ajakirjas illustraatori ja kujundajana ning Tom Wesselmann õppis joonisfilmi. Popkunsti suur, USA föderaalvalitsuse poolt kaasa aidatud läbimurre leidis aset 1964. aasta Veneetsia biennaalil (Kangilaski 1971a). Sirje Helme sõnul oli lääne kunstil kaks dimensiooni: high art ja low art ehk madal ja kõrge kunst. Nõukogude Liidus oli vastav jaotus: õige kunst ja vale kunst ehk lubatud ametlik ja põrandaalune keelatud kunst. Kõik tööd, mis näitusesaali seintele üles riputati, kategoriseerusid automaatselt kõrge kunsti alla, kuna Nõukogude Liidus oli lubatud vaid high art. Roy Lichtenstein
arusaama, et traditsioonilisest maalikunstist ei hooli enam keegi. Kreg A. Kristring nimetas olukorda otsekoheselt "installatsioonide sõjaks maalikunsti vastu". Vaba emotsionaalset maalitraditsiooni jätkas noorematest Kreg A. Kristring ja Agur Kruusing. Aastail 1993 1994 hakkasid paljud kunstnikud proovima videokunsti. Põhjuseks oli ka tehnika suurem kättesaadavus, SKKE ostis videokaamera, mida anti kunstnikele kasutada. 1994.a. Sao Paulo biennaalil esindas Eestit kõrvuti Leonhard Lapiniga Jaan Toomik, kes esitas videoteose "Tee Sao Paulosse". Sellele järgnesid mitmed suuremad videoinstallatsioonid ning Toomiku edu rahvusvahelistel üritustel. Ene Liis Semper hakkas videoteostega näitustel esinema 1993.a. Kunstniku aineks enamikul videotel on ta enese keha, millest filmides saab kui kaksikolend, nii loomingu subjekt kui objekt. Tema videod on agressiivsed, seksuaalsed, sokeerivad.
Ilu mõiste on küll eituse läbi kohal, seoses videtavalt inetu armiga. Suburgi ilukirjandustegelase juures satub Rubeni mehe pilgu alla samuti kõigepealt väliskuju / väline, ühtlasi visandatakse koheselt autorefleksiivselt / inspireeritult mehe-naise suhtepilt: Ent vaadelgem Lilli tegelast Liinat. Eesti soost Liina on habras, graatsiline ja roosas kleidis. Ta ilu on erakordne ja kik mehed on valmis tema ette plvili viskuma. Noorte kunstnike ja kriitikute Artishoki teisel biennaalil (2010) esitas piltilus endine modell ja Tartu Kõrgema Kunstikooli diplomiga fotokunstnik ühes isikus, Kaisa Eiche, oma teosena kaks dubleerivat Musta Luige fotot, ühel poseeris vastavas balletikostüümis Kaisa ise, teisel Tartu linna keskraamatukogu klienditeenindaja, kes põeb soomustõbe. Artist Talk'il istusid mõlemad kõrvu, vastamas publiku küsimustele. Selles aktsioonis väljendus justkui autori
sisekorra. Hetkelise segaduse näituseruume hakkasid korrastama retrospektiivsed ülevaatenäitused lähiajalukku. ,,Virtuaalse Lääne" süsteemi illusiooni purunemine pani kunstnikud raskesse olukord. Galeriide tekkimine kümnendi keskpaigas andis kunstiärile uut lootust. Installatsioon ja video räägivad ausalt keelt ja saavad mõneti ebaausalt palju finantsilist toetust. Video-keel esindab Eestis ka välja maal 1994 Sao Paolo biennaalil Jaan Toomiku ,,Teekond Sao Paolosse" on algus tema edukale teekonnale kõneluses üksinduse seisund, mütoloogia ja kehalise olemuse vahel. Destudio seltskond Herkki-Erich Merila, Peeter Laurits, Tarvo-Hanno Varres- suunasid foto visuaalse reklaami arengu Eestis unustamatta selle kunstilist väärtust ja kasutades tehnoloogilist mängu kui võimalust. Kontseptuaalse, iseseisva kunstiteose fotokunsti defineeris Peeter Linna Faculty of Taste kabinetiga EKA juures
Johnson selgitas, et ta oli huvitatud pärib hilja üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi algul, vanamoodne New York style kõrghooneid. Ameerika arhitekt Smith peetakse USA postmodernistlik arhitekt rahvahulga. Ta kavandatud Tasi Kan ja Lauren senti sealhulgas kahe väikese eluruumi, kasutamine hispaania, ja teine osaliselt klassikalises vormis, see ebasümmeetriliselt fassaadi külge kolme apelsini klassikalise veerus. Aastal 1980, Veneetsia biennaalil festival Building Näitus peetakse postmodernistliku arhitektuuri näitustel kogu maailmas. Näitus Itaalias Veneetsias pärand kuueteistkümnenda sajandi relvastust, üle maailma kutsutakse 20 arhitektid iga kavandatud ajutise hoone fassaad, taime-, moodustades 70 m pikk tänav. Näituse teemaks on "ajalooline esitlus." Inimeste arvamusi postmodernism väga erinevad ja sageli samu seisukohti modernistliku arhitektuuri seotud. Mõned inimesed arvavad, et
pööreldes helisid tekitasid, ja teisi veidraid, kasutuid, absurdsena mõjuvaid masinaid. Materjaliks valis kunstnik kõikvõimalikud tsivilisatsioonijäägid, vanade masinate osad, juhuslikud esemed. Nii on Tinguely looming vaadeldav ka KINEETILISE KUNSTINA, aga ka neodadana või UTIILIKUNSTINA (funk art). 50-ndatel aastatel hakkas ta ehitama joonistusmasinaid, millest kuulsaim, ,,Metamatic nr. 17" eksponeeriti 1959. aastal Pariisi ,,Noorte biennaalil". Järgnesid autodestruktiivsed masinad, neist tuntuim ,,Apoteoos New Yorgile", mis 1960. a-l Moodsa Kunsti Muuseumi õuel ennast paarikümne minuti jooksul tükkideks pidi lammutama, kuid programmist pisut kõrvale kaldudes põhjustas tulekahju. Abikaasa NIKI de SAINT PHALLE'iga (s. 1930) koos ehitas Tinguely Stockholmi Moderna museet' is hiiglasliku seljal lebava naise kuju (,,Temake" e. ,,Hon"), kuhu publik võis siseneda jalgade vahelt ja lõbustusparki meenutavas keskkonnas aega veeta.
helisid tekitasid, ja teisi veidraid, kasutuid, absurdsena mõjuvaid masinaid. Materjaliks valis kunstnik kõikvõimalikud tsivilisatsioonijäägid, vanade masinate osad, juhuslikud esemed. Nii on Tinguely looming vaadeldav ka KINEETILISE KUNSTINA, aga ka neodadana või UTIILIKUNSTINA (funk art). 50-ndatel aastatel hakkas ta ehitama joonistusmasinaid, millest kuulsaim, ,,Metamatic nr. 17" eksponeeriti 1959. aastal Pariisi ,,Noorte biennaalil". Järgnesid autodestruktiivsed masinad, neist tuntuim ,,Apoteoos New Yorgile", mis 1960. a-l Moodsa Kunsti Muuseumi õuel ennast paarikümne minuti jooksul tükkideks pidi lammutama, kuid programmist pisut kõrvale kaldudes põhjustas tulekahju. Abikaasa NIKI de SAINT PHALLE'iga (s. 1930) koos ehitas Tinguely Stockholmi Moderna museet' is hiiglasliku seljal lebava naise kuju (,,Temake" e. ,,Hon"), kuhu publik võis siseneda jalgade vahelt ja lõbustusparki meenutavas keskkonnas aega veeta
annaabi.ee 
