Kustinäituse retsensioon (0)

Retsensioon
Käisin kolmel erineval kunstinäitusel. Esimesena Raul meele näitusel “Dialoogid Lõpmatusega”, kus eksponaadid jäid meelde enda originaalsuse ning sõnapuslede poolest. Teisena näitusel “Surm ja Ilu”, mis oli tervenisti gooti stiilis ning oli meeldejääv enda õõvastava ning ilusa koosluse pärast. Kolmandana külastasin Kadriosu lossi näitust, mis oli Madalmaade maalikunsti teemaline . Maalid olid pigem suuremõõtmelised ning lähemal uurimisel ka tähelepanuväärselt detailirohked nagu tol ajal kombeks oli.
Kõige rohkem oli mulle meeltmööda näitus “Surm ja Ilu”. Klassikalisele ilumõistele heidetakse ette idealiseerivat käsitlust – leitakse, et “ilu” on tänapäevase tegelikkusega toimetulemiseks liiga piiratud mõiste. “Ilusa” asemel on kasutusel mõiste “huvitav”, mis võimaldab näha ilu ka ebatavalises ja inetus. Inimesed igatsevad põnevust enam kui ilu – selle põhjust nähakse kaamera valimatus huvis ümbritseva tegelikkuse vastu. Kui kaasaegne kunst kasutab ilumõisteid, annab ta neile uusi tähendusi. Nüüdisajal on ilu sünonüümideks saamas “kummastav, imepärane, kramplik ilu” ja paljud teised. Näitus sundis mõtlema kõige kaduva ja ajutise peale. Surm ja muud elamise hirmud olid vaatamiseks välja toodud ning olles neist ümbritsetud ei tükkinud mulle pähe ühtegi segavat mõtet. Võib öelda, et mind valdas eriskummaline rahu. Näituse kõige silmahaaravamad teosed olid minu jaoks AES+F rühmituse töö “Last Riot” ehk “Viimane Ülestõus” ning Gottfried Helnweini maalid “Sõjakatastroofid 25” ja “Sõjakatastroofid 28”.
“Viimane Ülestõus” on 3D installatsioon/animatsioon, millest on KUMUs on ainult osa 2007. aastal Veneetsia biennaalil eksponeeritud tööst. Teos käsitleb vägivalda ja sõda tulevikuühiskonnas, kus nn viimases lahingus võitlevad kõik kõigi teiste ja endi vastu. Seal on kujutatud erinevaid katastroofe ning kaasaegset reostust. Ühtlasi on seal palju inimestevahelist kontaktset vägivalda, mis näib nagu harjutataks teineteise peal tapmist. See meenutab pisut arvutimänge, sest mõlemas on kasutatud animatsioone, mis imiteerivad reaalseid olukordi võimalikult tõepäraselt. Kõige selle juures on töö ilusamaks pooleks värskust täis loodus ja erksad linnud , kes pole karvavõrdki häritud toimuvatest õudustest. Installatsioon on tugevasti seotud näituse motiividega, sest surm ja ilu tõepoolest töös põimuvad.
“Sõjakatastroofid 25” ning “Sõjakatastroofid 28” jäid algselt silma väga fotoliku välimuse poolest. Tegelikkuses on need väga oskuslikult valmistatud suuremõõtmelised maalid, mis kujutavad verega kaetud tüdrukut. Pilt on humanistlike tagamõtetega. Nimelt taunib autor süütute laste väärkohtlemist ning nende füüsilist kui ka vaimset tapmist sõjategevuse läbi. Töö sunnib mõtlema igasuguste konfliktide tahtmatute kannatajate peale. Veri tüdruku peas on küll õõvastust tekitav, aga näoilme on see-eest marurahulik.
Madalmaade tegevusküllaste maalide analüüsimine oli kahtlemata meeldejääv kogemus. Muidugi oli seda ka Kadrioru barokse lossi interjööriga tutvumine. Raul meele kunst oli väga erinev sellest, mida mina olen harjunud ette kujutama “kunst”'i mõiste all. Nimelt armastas kodanik Meel trükimasinaga komponeerida kirjamärkidest pilte ja sõnamänge, mida kõrvaltvaataja ei suudaks mõista pinnapealse vaatlemise puhul. Kunstnik Raul oleks justkui lähtunut motost “lihtsuses peitub ilu”, sest tööd pole silma jaoks keerukad , küll on nad seda aga mõistuse jaoks. Meeldejäävaim kolmest oli minu jaoks näitus “Surm ja Ilu”. See oli väga julge näitus enda kohati robustsete kuid reaalsete ideedega. Sealt ei puudunud ka sügavmõttelisus. Tänu “Surm ja Ilu”le oskan paremini õuduses ilu näha ning olen teadlikum vähekäsitletumatest probleemidest.
Uno Andreas Tavast
10.D