„Vaikimine suhtluskäitumises: kultuuride vahelised erinevused“ (0)

Turunduskommunikatsioon- TMM0860
Tallinna Tehnikaülikool
2016
Loetud artikli „ Vaikimine suhtluskäitumises: kultuuride vahelised erinevused“ autor on Piibi-Kai Kivik . Artikli peamine rõhk on pandud ameerika ja eesti üliõpilaste poolt täidetud küsitlusele, mille teemaks oli nende kahe rahvuste vaheline vaikimisse suhtumine. Nagu ka artiklis kirjutatud: „Mõne inimesega ei ole meil „Mitte millestki rääkida“ , samas kui teisega suhtlemisel „pole sõnu vaja“. “.
Artiklis on välja toodud peamised ja tähtsaimad „vaikiva karakteri“ tunnusjooned, mis on välja toodud Kari Sjavaari ja Jaakko Lehtoneni poolt, et vaadata küsitluse tulemusi:

Räägitakse ainult siis, kui on midagi ütelda.
Selles punktis tuli selgelt välja, et Eesti vastajad väitsid, et neid ei häiri kui uues seltskonnas tekib vaikus hetki . Samas kui Ameeriklaste jaoks see aga on pigem probleem, et ei ole vabalt võimalik Eesti inimestega teemasid alustada. Mina isiklikult nõustun nende väidetega, põhinedes oma kogemustele . Nimelt eestlaste jaoks tõesti ei ole probleemiks uue seltskonnaga suhtlemisel vaikimine, kuid samas Ameeriklased proovivad seda igal juhul vältida.

Sotsiaalne vaikimine: soovimatus avalikkuses esineda.
Eestlaste jaoks selles punktis vastustena toodi välja, et ei soovita grupiga koos olles teha avalike jutuajamisi ( ettekanded , diskusioonid jne.), seda üritatakse peamiselt nii nimetatud teiste õlgadele veeretada. Selliseid situatsioone üritavad Eestlased vältida, kuna need on ebamugavad. Kanadalased aga vastupidise suhtumisega, vaikimine on ebamugavam. Ka selles osas nõustun, kuna olen ka endal seda märganud, et pigem üritan vältida avalikke esinemisi kui selliseid. Minu puhul aga on erinev see, et kui see on kohustuslik siis teen selle ära kõhklemata, et selle võiks keegi teine ära teha. Kanadalastega seoses kahjuks ei oska ma muud lisada, kuna otsest kontakti pole olnud.

Passiivne infokogumine uues tundmatus olukorras.
Mitmed eestlased mainisid (kuid mitte ükski kanadalane), et vaikimine on omal kohal uue inimesega kohtudes, „kui ei ole veel teada mida röökida“. Ka selle väitega ma pean järjekordselt nõustuma, kuna ise eestlasena olen ka seda praktiseerinud. Olen kogenud grupis sellist ebameeldivat olukorda, kus oleks soov inimesega tutvuda, kuid ei oska teemat alustada siis on olnud targem valik vaikida. Kui teema millest rääkida on leitud siis on õige aeg teemat alustada.

Teise osapoole privaatsuse austamine.
Siin kohal toodi välja näide auto peale hääletamisega. Kui juba autos istutakse siis ei olevat soovi alustada ja jutuajamist uue inimesega pidada, kuna arvatakse et tegemist oleks teise inimese privaatsuse rikkumisega. Siin kohal üks ameerika üliõpilane kirjutas, et sellist „respekti“ ei peaks hoidma. Nõustun sellega, kuna tegemist on siiski isikutega, kes on juba autosse võetud ja juba ta on seal nii nimetatud privaatsuses. Vastasel juhul, kes ei sooviks seda privaatsust rikkuda siis ei võtaks ka hääletajaid auto peale.

Teise inimese arvamuse austamine.
See punkt tõi välja järjekortse erinevuse kanadalaste ja eestlaste suhtlemisstiilis, nimelt kui seltskonnas on ühel teine arvamus kui endal siis eestlased leiavad, et vaikimine siin kohal ei ole vajalik ja tuleb oma arvamus avaldada. Kanadalased aga arvasid, et siin kohal oleks siiski õigem vaikida oma arvamust. Selles punktis tuli minu jaoks väga selgelt välja eestlaste eripära, iga hinna eest oma seisukoht kellegile selgeks teha. Selle koha peal ma pigem arvan, et tuleks võtta neutraalne seisukoht ja vastavalt situatsioonile otsustada kas peaks oma seisukoha avaldama või mitte.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kanadalastel ja eestlastel on väga erinevad suhtlemisstiilid ja vaikimine on pigem eestlaste jaoks normaalsem kui uues situatsioonis ja olukorras rääkida, mis aga on kanadalaste jaoks täiesti normaalne.