„Me kõik elame sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir.“ (6)

"Me kõik elame sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir ." ( Konrad Adenauer)
Juba väikesest lapsest peale teavad enamus inimesi oma soovidest ning tahetest, nad teavad, kes nad sooviksid olla tulevikus, siis kui nad on juba kord täiskasvanud. Tihtipeale on aga otsuse langetamine alles vajalik kooliteel ja see tekitab inimestele sel hetkel tõsist muret. Tõesti, me kõik elame sama taeva all, meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir, kuid meil on ühtne õhk, ühtne koolirada ning ühtne elu. Kuid kuhu võib joosta ühe inimese silmapiir, kas seondub see õppimise, lihtsalt elu nautimise või siis üldse lahkumisega oma kodumaalt ?
Loetledes võimalusi elus võib kindlalt öelda, et sama taeva all elamine tähendab kindlasti seda, et meil on võimalusi kõikidel võrdselt, kui vaid seda kasutada. Ühtne silmapiir puudub, inimesed on erinevad, igaüks valib oma iseenda tee, igaüks teab ise, kelleks ta saada tahab. On see siis lapsepõlve unistus või järsk käsk ülalt ning soov minna edasi õppima ja tegeleda muudel aladel, kui oli algne mõte. See on asi, millele ei saa öelda: ’’ Oota veel. ’’. Elus tuleb teha kiireid otsuseid, ilma mõtlemata, tuleb ainult arvestada, mis on enesele hea.
Tihti on iga väikese lapse unistus olla politseinik , arst, tuletõrjuja või näiteks näitleja. Esimesed kolm näitavad tegelikkuses, kuidas lapsed on väikesest saadik abivalmis. Viimane näitab aga soovi teha midagi suurt ära. Inimesed on kahjuks suureks saades abivalmis ainult enese või siis tuttavate suhtes, võõraid enam ei abistata. Näitlejad toovad samas välja suuresti meelelahutusliku poole maailmas, kuid egas ka neid palju pole. Soovid võivad muutuda, silmapiir muutub! Vähe on inimesi, kes kohe pisikesest saadik teavad, kelleks saada ning siis hiljem tõesti seda neist ka saavad. Samas on ka neid, kellest on saanud hoopiski täiskasvanuna olles politseinik või siis arst. Pole raske leida oma unistuste ametit, kui tead, mis alal oled hea.
Haridus - kes leiab, et see on vajalik, jõuab kaugele, kes ei pea seda vajalikuks, see võib jäädagi elus niinimetatud ’’muidusööjaks’’. Haridus määrab väga tihti meie endi elu käekäigu. Võib öelda nii, et haridus pole pokkeri mäng, kus võib loota ainult headele kaartidele ning seejärel suurt jackpotti. Haridus ei ole õnnemäng, sellega tagabki endale elu järgmise sammu. Pokkerit võib võrrelda elu enesega, kuna pokkeri mängus loodab inimene saada häid kaarte, kuid alati ei pruugi see soovitult minna. Peab tõdema, et sama on ka elus- kord läheb hästi, kord mitte. Silmapiir laieneb tegelikult koolis, seal kus inimene saab oma hariduse, sealt ta vaatab edasi, kuhu kord ta jõuda soovib.
Kes on täitnud kord oma unistuse ning jõudnud kenasti oma horisontaalsele silmapiirile, see võib lugeda oma elu õnnestunuks- oma pokkeri mängu õnnestunuks! Pole lihtne teha valikuid , kuid õigeid valikuid tehes jõuab tihtipeale inimene kaugele, seda on näidanud paljude inimeste soov ning tahe olla keegi, kes ta tahab olla. Maailm on lai, kuid on väheseid Eesti inimestest, kes kasutavad seda suurt ust ära, et jõuda kaugemale või siis laiendada oma silmapiiri, et jällegi näha oma silmadega rohkem ning suuresti kaugemale. On ka neid, kes on teinud nime endale suures, laias maailmas, kuid seda tasuks teha paljudel, et tuua meid endeid kaardile, suureneks nii meie silmapiir, kui ka teiste rahvaste silmapiir.
Eesti inimeste silmapiir seondub enamalt õppimisega. Vähesed käivad välismaal suurt ja laia maailma vaatamas, et ikka kogemusi juurde saada nii õppimise alal, kui ka keelepraktikas. Laialdast populatsiooni keskkonda USA’t läheb vaatama näiteks väga väheseid Eesti elanikest, kuna see on üüratult kallis. On selge, et vähesed teevad oma silmapiiri laiendamiseks midagi tõsist, mis võiks viia siis lõputult kaugele ning luua hea elukvaliteedi nendele endile. Kui tahad jõuda kaugele, tuleb vaadata iseenda sisse ning seejärel langetada otsuseid ja seda teha nii, et need otsused viiksid kaugele.