"Me kõik elame sama taeva all" (0)

"Me kõik elame sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir ."
( Konrad Adenauer )
Mis on silmapiir? Kas see, mida me näeme silmi tõstes ja metsaäärt vaadates või hoopiski see, mis laiub meie ees mere ääres horisonti silmates? Sest metsatukk võib olla väga lähedal, mereäärne horisont aga ääretult kauge. Kuid ühiseks jooneks on see, et isegi kui metsatukani on lühem maa ning ka vähem vaeva, kuid veepiirini peab kauem ning rohkem pingutama, siis mõlema puhul saab silmapiiri edasi tõugata. Selle taga peitub suur ja lai maailm, kui vaid ise selle poole liikuda .
Mõni soovib elult rohkem, mõni vähem. Mõni on rahul just sellega, mis talle kaasa antud on ning mõni ihkab aina rohkemat. Mõne jaoks on tähtis kool lõpetada, pärast seda kohe tööle asuda , mõne jaoks kõrgharidus ja töökoht heas firmas ning kõrgel positsioonil, mõni aga ootab kannatamatult juba 9. klassi lõpus tööle minna. On inimesi, kes rahulduvad sellega, et leiavad hea naise ja loovad temaga pere, aga ka inimesi, kes ootavad seda õiget ega lepi vähemaga. Mõni on rahul, kui tal on sõber, kellega väljas käia, mõni aga vajab enda ümber tugevaid ja kindlaid sidemeid .
Suur vahe on sees sellel, kas noor soovib haridustee 9. klassi lõpus katkestada ja tööle minna või hariduse jätkamisel ülikoolis. Pärast 9. klassi lõppu pole just palju kogemusi ning tarkusepagasit peas, seega töökoha leidmine ei olene soovist, vaid oskustest. Kui aga gümnaasium on lõpetatud, avab see juba juurde uksi ja ka valiku töökoha leidmisel. Ülikooli lõpetamisel saab noor keskenduda endale meeldiva ja meelepärase töökoha leidmisele.
Samas kui teismeline lepibki sellega, et läheb pärast 9. klassi tööle, siis mis teda ees oodata võib? Esiteks võib ta juba varsti mõista, et kooli jätkamine oleks olnud kergem ning parem viis. Nii noorelt tööl käia vajab palju suuremat vastutust ning pingetaluvust, kui koolis käimine. Töölt ei tohi puududa olematu tuju korral, ka haigus ei vabasta iga kord. Koolist aga saab heal juhul koju jääda, kui bussist maha jäänud oled, enesetunne kehv on ning vanemaid selleks veenda suudad. Töökaaslastest ei pruugi sõpru saada, keegi klassikaaslastest on reeglina ikka parimaks sõbraks vähemalt teatud perioodil.
Kuid gümnaasiumi lõpetajaid võetakse juba tõsiselt. Neil on tarkust ning kogemusi ühes ja teises vallas. Nad on selleks ajaks juba täiskasvanud ning julgevad oma arvamuse eest seista. Sellistele noortele pakutakse tööle saamiseks ka lihtsalt lühidaid väljaõppeid ning amet on selge, kuid ka palk hea.
Kraadi saanuile on elu selleks ajaks õpetanud aga sisemist rahu, tarkust, nippe, kogemusi, ka elutarkus on ehk kohale jõudnud. Meelisvallas on selge just nii palju, et anda võimalus teenida suurt summat väga heas õhkkonnas, firmas ning meeskonnas. Paljud võivad lõpetada oma ala parimatena ning võistlevate firmade juhtidena. See pole võrreldavgi põhikooli lõpetanud noorte võimalustega.
Tean selliseid, kes on rahul vaid sõpradega, kellega väljas käia ning lihtsalt juttu ajada. Nemad on keskendunud pigem armastuse leidmisele. Kuid mina usun, et pole võimalik olla õnnelik, kui pole sõpra, kes mind läbi ja lõhki tunneks ning kellele ma igas olukorras loota võiksin. Tean ka seda, et vahest tunnevad need inimesed väga puudust lähedusest ja sidest, mis mind ja minu sõpru ühendab. Kuid mina olen sõprade leidmisel vaeva näinud, seda peaksid ka nemad tegema. Just sõbrad on teiseks perekonnaks ning aitavad leida sisemise tasakaalu. Mina näiteks ei kujutaks ette isegi päeva ilma oma sõpradeta. Niivõrd olulised on nemad minule .
Nagu ennist mainisin: on neid, kes keskenduvad pigem armastuse leidmisele. Võin julgelt väita, et armastus tähendab nende jaoks väga paljut, kuid seda ei leita tänaval kõndides ning sellele otsa komistades. Viimane aga ongi see, millele nad loodavad. Käiakse palju kohtingutel, tutvutakse arvukate uute noortega, kuid püsivaid sidemeid ei teki eriti sõprusvaldkonnas, sest sellele ei keskenduta piisavalt.
Samas jällegi on inimesi, kes on rahul, kui leiavad õiges eas kaaslase, kellega on hea koos olla, kellega koos võib tulevikku ette kujutada ning pere luua. Kuid garanteeritud pole õnn kogu eluks. Võib juhtuda, et juba aastaid vanemad olnud, tekivad tülid ja lahkarvamused , tulevad probleemid ja lahutused ning lapsed tahavad teada, miks nende vanemad ühes voodis ei maga.
Ma usun, et senikaua, kuni aega veel jätkub, tasub otsida kedagi püsivat ja tõelist enda kõrvale. Milleks leppida vähemaga ja olla õnnelik vaid teatud vahemikus, kui tegelikult võib kõiki oodata õnn kogu eluks ning rahulolevus elu lõpus, et elu on elatud täisväärtuslikult?
Konrad Adenaueril on õigus: silmapiir ei ole üks ja sama. Tagasi algusesse minnes leian, et need, kes viitsivad liikuda ainult metsani, pole näinud seda, mis on metsa sees. Need, kes ei soovi purjetada horisondile, ei näe laia maailma, mis selle taga peitub.