Õnn (1)

„Me kõik elame sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir .“ ( Konrad Adenauer)
Öeldakse, et igal inimesel on oma soovid ja sihid, kuhu jõuda, oma silmapiir, mida vallutada. Nagu on öelnud Arnold Bennet : „Üks inimene ei saa ju teisele öelda, kuhu teine tahab minna.“ Ometi, miks peetakse vaidlusi, streike ja isegi sõdu, et allutada kedagi oma tahtmisele? Kuidas on nii, et vanem generatsioon ei mõista noremaid ja vastupidi? Kuidas suhtuda õigesti, kui midagi on vastumeelt ja erinev enda silmapiirist?
Terve ajaloo vältel on teada suuri vaidlusi, arupidamisi, isegi sõdu. Kunagi ei ole maailm suutnud rahus ja üksmeelselt olla. Alati on olnud teatud hulk inimesi, kes ei saa olla ilma enda tahtmisteta ning isegi teiste inimeste surm ei ole piisav, et lõpetada. On sõlmitud rahulepinguid ja siis neid rikutud, uuesti sõlmitud ja nii läbi aegade. Osa inimesi püüdleb vaid oma unistuste poole, tallates kõik ettejääva.
Ilmselt on peaaegu iga inimene kuulnud ema, isa, vanavanemate või kellegi teise endast vanema inimese jutte nooruspõlvest, et tema tegi nii vanalt seda ja teist. Kui noored seda juttu kuulevad, ei meeldi neile see õiendamine, kuid ise vanemaks saades ajalugu pahatihti kordub. Vanemate inimeste maailmapilt on sageli palju erinevam, kui noortel. Noor inimene on täis ootusi ja unistusi oma silmapiiri vallutamiseks, kuid vanem inimene on juba oma silmapiiril või alles kaugel sellest ja pahatihti surutakse noortele peale oma unistusi. Sageli on kuulda, et lapsed ei suhtle oma vanematega täiskasvanuks saades või et laps põgeneb kodust, kuid sageli on vanemate ja lapse tüli põhjus olematu, kuna vanem soovib oma lapsele alati parimat , kuid noor inimene, kes alles õpib elama, ei mõista seda.
Erimeelsused ja tülid on igas suhtes: sõpruses, armastuses, õpetuses, hoolimises. Siiski sõlmitakse kompromisse, et pooled saaks koos rahus elada. Alati ei ole kerge unistustes järgi anda, kuid teist inimest õnnelikuks teha ei ole suur kunst. On vaja vaid veidike mõelda ja seejärel saavutada kokkulepe, mis rahuldab mõlemat poolt. Tihtipeale ongi suure konflikti algus see, kui üks peab teise õnne nimel oma soovid unustama ja keskenduma vaid võõraste unelmate täitmisele. Minu arvates ei ole see õige, sest enda õnnest loobumine on suurim viga elus, mida teha. Põhjendaksin enda arvamust Victor Hugo sõnadega: „ Inimene hakkab langema , veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku- ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahe tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega.“
Nii mõnedki inimesed soovivad oma unelmates minna silmapiiri taha. Nende jaoks on tähtis lahkuda kodumaalt ja elada ning töötada mujal, kui oma lapsepõlvekodu lähistel. Paljud ei mõista neid, kes näevad oma võimalusi teiselpool riigipiiri, kuid minu arvates on õige austada teiste plaane ning unistusi, et mitte olla ahne ja omakasupüüdlik. Kui inimene otsustab oma elu parandada just lahkumisega,ei ole mõtet teda takistada, sest see on unistus , tema silmapiir, mida näeb just see isik, mitte kõrval seisev inimene.
Kokkuvõttes võiksin öelda, et iga inimene on erinev. Igaühel on oma unistused,mida ta ise vaid näeb. Alati on võimalus oma unelmad rahumeelselt täita, kuigi mitte igakord ei möödu see vere või pisarateta. Me tõepoolest elame kõik ühe taeva all, kuid iga inimene näeb silmapiiri seal, kus ta seda näha tahab ja siis, kui tema jaoks parim aeg on. Lõpetuseks ja kinnituseks oma arvamusele tsiteeriksin Karl Ristikivi ütlust: „ Ka kõige heledam tuli võib varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja , et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata.“
Eliise Vilepill
11.a