„Ma tean ainult ühte, ja see on, et ma midagi ei tea.“ (0)

„Ma tean ainult ühte, ja see on, et ma midagi ei tea.“ ( Sokrates )
Väikestel lastel on periood, kus nad kasutavad sõna „miks“ rohkem kui muid sõnu. Neid huvitab ümbritsev ning selle põhjused. Mitte alati ei oska vanemad küsimustele vastata, sest laste teadmishimu on sedavõrd suur. Kooli minnes suunatakse lapsed teele, mis viib neid tarkuseni. Kuid kas pärast kooli lõppu tunnevad need inimesed tegelikult, et nad on targad?
Kui palju saateid ja filme on tänapäeval tehtud, mille teemaks on universum ja selle saladused ning kui palju tuhandeid aastaid on teadlased nende küsimuste üle pead vaevanud, et leida vastused aja ja ruumi eksisteerimisele, kuid mõistnud, et üks inimelu ja –mõistus on selleks liiga lühike ja väike, et tõde avastada . Kui juba teadlased ei saa öelda, et nad on jõudnud punktini, kus nende teadmistemaht on nii suur, et neid ei vaeva enam ükski küsimus, siis ei leidu ka hinge, kes väidaks, et ta teab kõike.
Kui kuulus teadlane Albert Einstein leiutas tänapäeval tuntuima valemi E=MC2, ei andnud see ühtigi talle vastuseid oodatu kohta, hoopis vastupidi – tekitas uusi küsimusi juurde. Samuti on ka inimeluga: mida rohkem aastaid ning vastuseid juurde tuleb, seda rohkem küsimusi tekib ning kujuneb välja arusaam, et parem on rahulduda vaid mõne antud hetkel tähtsamaga, sest kõigile küsimustele vastuste tagamine on lihtsalt võimatu.
Heather Graham’i romaanis „Nägemine“ olid peategelasteks kaks aardekütti, kes tegutsesid üüratutes merepõhjades. Nende eesmärgid olid küll head, kuid erinevus märgatav: meespeategelane mõtles iga leitud aardega, kui palju selle eest raha ning kaua ära elatud saaks, naisepategelane aga süvenes iga aardega minevikku, ajalukku, legendidesse ning vaatas neid lugupidava pilguga ning hindas need palju väärtuslikumaks.
Kui nende eesmärgiks sai kurikuulsa kee, mida kutsuti Angelic’i Needuseks, leidmine, kulutati vraki asukoha määramiseks aastaid ning tohutuid summasid. Ka ehte juures läksid peategelaste arvamused eri teid pidi. Naispeategelase jaoks tähendas see millegi nõnda kõrge väärtusega eseme leidmist , millele hinda on raske määrata, meespeategelane aga ihkas keed enda kätte vaid kättemaksu pärast, sest ta uskus, et Angelic’ aitab tal needusega isa tapja hävitada.
Kui kogu meeskond oli lõpuks arvamusel, et on ehet ümbritseva ohuga kursis ning otsinguid alustasid, siis eesmärgi saavutamisel tõdesid nad, et olid eksinud . Angelic’i Needusel oli palju suurem võim, kui nad olid ette uurinud ning kujutanud ning see kohutas kõiki nõnda, et keel lasti vajuda tagasi sinna, kust ta leitud oli.
Seega mõisteti, et ka sajanditepikkused väärtuslikud teadmised ei maksa tegelikult midagi, sest omal nahal kogetu oli ülejõukäiv. Kui nad olid kindlad, et teavad, mis saama hakkab, siis pärast juhtunut ei mõistnud keegi, mis tegelikult äsja sündis.
Ka Dostojevski romaanis „Kuritöö ja karistus “ peategelaseks olnud Raskolnikov arvas esialgu, et teab, mis teda pärast mõrva ees ootab ning seepärast kindlalt otsustaski mõtte lõpuni viia. Kuid tegelikud tundmused, sündmused ning hingepiinad olid esialgsest plaanist täiesti mööda. Seega võib järeldada, et kunagi ei tohi mõelda, et isegi, kui kõik on hoolikalt läbi mõeldud, siis vastused meile teada on – sest need pole.
Tulles tagasi esimese näite – lapse – juurde, siis tema elukäiku vaadates võib välja tuua järgmised tõed: pärast koolitee alustamist suunab õpetaja lapse küsimusteni, mis tema mõtlemist ning iseloomu edasi arendavad. Aastatega kujunevad välja hobid ning huvid. Oleks ebaloomulik , kui neile tähelepanu ei pöörataks ning nendel aladel või teemadel teadmisi ei ammendataks. Kuid mida põnevam teema on, seda rohkem tekib sellega seoses küsimusi juurde.
Näiteks toon iseenda huvi erinevate inimtüüpide ning iseloomude vastu. Mind on alati paelunud erinevad emotsioonid ning nendega seonduvad iseloomulikud liigutused mingi kindla isiku juures. Imehea on tunda, et sõbranna silmaläigatus ei jää mulle märkamatuks ning ma tänu sellele arvata oskan, mis tema mõtetes toimub.
Mõne kuu möödudes on tavaliselt välja selgunud juba need nipid, mis igat inimest isiklikult iseloomustavad. Aegamööda võib juba ära arvata, kuidas miski kellele mõjub ning salaja mõistatada, milline reaktsioon mind ees ootab. Siiski on minu sõpraderingis keegi, kellele ma ka pärast pooleaastast tihedat suhtlemist endiselt päris pihta ei saa. Ikka suudab ta mind uute külgede ning joontega üllatada, mis kõik endised teadmised süsteemina laiali paiskab ning mõttetuks kuulutab. Olen loobunud tema iseloomule valemi leidmisest, sest tunnistan, et ta on ja jääb minu jaoks müsteeriumiks, vaatamata sellele, et ta on end mulle avanud ning usaldab mind.
Seda on tahtnud ka Sokrates öelda, et inimmõistusel on piir. Võimatu on kõiki maailma saladusi ning teadmisi omandada. Kui on soov ning tahtmine, võib igaüks meist pähe õppida kõik valemid ning faktid, kuid paratamatult ei jää suurem osa neist siiski meile eluks ajaks meelde. Kui teadlastel on soov süübida elu saladuseni, siis on see samuti võimatu, kuna meie mõistusel on ees takistus, mis meist teebki lihtsureliku inimese. Seega, tõde on see, et mida rohkem me teame, seda vähem me teame. Ning lõppude lõpuks ei tea me mitte midagi.