100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-02-19
Kuupäev, millal dokument üles laeti
17 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
MannuPannu001
Õppematerjali autor
/.../ Ei ole ju tavalise inimese moodi, et ta kõik oma toimingud hooletusse jätab ja juba nii palju aastaid talub, et kodused asjad on laokil, alati aga on väljas teie huvides, läheneb igaühele üksikult nagu isa või vanem vend ja veenab vooruse eest hoolt kandma." Arvati, et Sokrates on kõige targem inimene, sest Delfi oraakel olevat nii väitnud (aga tema suu läbi usuti kõnelevat jumal Apollonit ennast). Sokrates arvas, et tema tarkus seisneb selles, et ta "teab, et ta midagi ei tea". Teised aga ei tea sedagi, kuigi arvavad endid teadvat päris paljut. Tööd ta ei teinud, vaid hulkus Ateena tänavatel ja vestles nendega, kes teda kuulata soovisid. Ta seadis endale ülesandeks näidata inimestele, kui piiratud nende teadmised tegelikult on. Selleks esitas ta näiliselt lihtsaid küsimusi, millele sellest hoolimata sageli ei osatud vastata. Selliste salakavalate küsimuste esitamist nimetas Sokrates irooniaks. Et õige teadmiseni
Minagi leidsin, kuidas see raamat mind tugevalt mõjutama hakkas. Lihtsad seletused hakkasid kiiresti külge ning oli tore ka teistega neid arutada ning omadele järeldustele jõuda. Igas ühiskonnas kehtivad omad arusaamad selle kohta, mida tuleks uskuda ja kuidas käituda, et vältida kahtlustusi ja ebapopulaarsust. Ometigi oleks vaja mitte uskuda kõike, mis on loodud, vaid kasutada enda tervet mõistust. Mitte keegi pole ilma jäänud võimalusest ja suutlikusest ise midagi luua ja loogikale põhinevaid ideid välja mõelda. Seepärast ei tohiks karta end tõestada targal ning kütkestaval moel, isegi kui teised sellest lugu ei pea. Need filosoofid, kellest raamatus ,,Filosoofia lohutus" juttu tuleb, ei kartnud ära põlatust, nad uskusid seda, mis tundus neile loogiline ning südamelähedane. Sokrates sündis 469.aastal eKr Ateenas. Tema välimus polnud just kiita, kuid sõbrad pidasid igati lugu tema tarkusest ja huumorimeelest
Amalie Sillat SH 5.sajandi teisel poolel eKr elas mõttetark, kelle nimi oli Sokrates (469-399 eKr). Erinevalt varasematest filosoofidest ei pööranud ta põhitähelepanu maailma tekkimisele, vaid sellele, kuidas inimene oma elus käituma peaks. Peatähelepanu pööras ta eetikaprobleemidele, ta väitis, et voorus ja teadmine on lahutamatud, seepärast toimib ainult tark inimene õigesti ja õiglaselt. Sokrates oli vaene mees. Tööd ta ei teinud, vaid hulkus Ateena tänavatel ja vestles nendega, kes teda kuulata soovisid. Ta erines teistest filosoofidest kõige rohkem sellepärast, et ta ei pannud oma mõtteid kirja. Ka temast endast on informatsiooni saadud tema õpilaste ja sõprade kaudu, peamiselt Platonilt ja ühelt ajaloolaselt Xenophonilt. Sokrates hukati süüdistatuna jumala salgamises ja noorpõlve rikkumises
valmis, ülejäänud on autori sõnul tähtsusetud-lihtsalt inimkond. Nietzsche seadis raamatus ülesse küsimusi, mis puudutavad kõiki. Vastuseid neile küsimustele võib olla miljoneid, kuid autor andis teada oma arvamusest asjadele, mida me kõik oleme kunagi mõtelnud. Mis on hea? Mis on õnn? Mis on elu? Viimane neist pani ka mind veidi rohkem mõtlema. Mis tegelikult on elu? Paljud ütlevad et elu on mäng, kuid tegelikult minu jaoks on ta midagi palju suuremat kui mäng, midagi palju võimsamat, mille üle meil tihti kontrolli pole. Autor määratleb terminit "elu" aga veidi teisiti. Ta hindab elu instinktidena, kus puudub võimuiha. Ta nimetab looma, liiki, indiviidi rikutuks, kui nad minetavad oma instinktid, kui nad eelistavad seda, mis on neile kahjulik. Peale selle käsitleb raamat veel ka inimolemist, kriitikat ning kõike muud, mida sisaldab meie enda elu. Autor peab oluliseks inimese armastust enese vastu. Inimesed tunnevad teineteise vastu tihti
enamasti on filosoofide mõtlemine eelnevalt "omast ajast ees" või igatsevalt "omast ajast maas". Peaaegu alati on see kriitiline oma ajastu ning selle alustõdede suhtes. Omaette filosoofiline küsimus on ka see, kas alates antiikfilosoofiast on filosoofia ajaloos aastatuhandete jooksul toimunud areng ning kas mõtlemise arenemise suund on määratletav. Kuna filosoofilised küsimused on enamasti oma loomult lahendamatud, siis väidetakse, et filosoofia ajaloos pole mitte midagi uut. Ometi on paljud filosoofid arvanud ning arvavad siiani, et on suutnud oma mõtlemisega viia filosoofia täiuseni ning on seega pannud filosoofia ajaloole punkti või siis vähemalt lahendanud lõplikult mõne filosoofilise probleemi. Sellised arusaamad on enamasti ajapikku alusetuks tunnistatud, tihti ka nõnda arvanud filosoofide endi poolt. 4 Antiikfilosoofiat tuntakse ka kui elufilosoofiat
peab ta enese tapma. Me omandame elamise harjumuse enne kui mõtlemise harjumuse ja inimene on oma harjumuste ori. Kui juba alustada, siis on raske lõpetada. Absurdi tunne avaldub selles kui inimene mõistab, et praegune elu on mõttetu ja maailm on täis absurdi. o Tõde on absurdne, sest on faktid ja teooria. Teooria seletab aga ei tõesta, faktid räägivad tõsiasjadest aga ei õpata midagi. o Absurditunde algus on naeruväärselt tühine. Näiteks kui meilt küsitakse, et mida me mõtleme ja me vastame sellele siiralt ja see kajastab meie iseäralikku hingeseisundit, kus tühjus muutub kõnekaks, kus argipäevaste tegevuste ahel katkeb, kus süda otsib asjata siduvat lüli, siis on see absurdi esimene märk. o Camus loeb absurdi ka vastuhakuks homse suhtes. Ehk kui inimesed elavad
1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Aristotelese sõnade kohaselt on olemas kolme tüüpi teadmisi: · Loov ehk poeetiline teadmine- võimaldab materiaalselt midagi ära teha. · Praktiline ehk eetiline teadmine- et õiglaselt ja õnnelikult elada. · Teoreetiline ehk filosoofiline teadmine- teadmine, mida on vaja iseenda pärast. Sõna sofia käib teoreetilise teadmise tüübi juurde, sest tarkus on midagi, mida on vaja iseendale. 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Tarkus- teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest ehk siis teadmine taevalikest, mis jaguneb
Jaagupi sõbrad peksid Pearu läbi. Pearu ähvardas oma eide ära tappa. 1 XVII (156-171) Talvise metsaveo tee ees aeg. Krõõdal sündis poeg, Maril tütar. Krõõt suri. Matused. Pearu lõõpimine. XVIII (171-186) Mari eesperes - jutud, Jussi mure. Andres vee ja leiva peale, lõhkine jalg. XIX Juss lõi noaga Andrese jalga ning poos enese üles. Jussi matused kirikaia taga - ainult Andres laulis koos meestega. XX (193-204) Pearu tuli jälle andeks paluma, Mari keeldus käe andmisest. Andres võitis Pearut kohtus. Kõrtsikohus - 30 rubla kõrtsile, Pearu pettumus. XXI (205-211) Andres pakkus tõusnud Marile pudelit ja rääkis Jussi ning kohtu saladuse ära. Mari ja Andres õpetaja juurde. XXII (212-224) Õpetaja soovib teada, kas hinged puhtad. Pulmad. Laulu-Lullu lorilaul - välja viskamine. Mari leidis aidast laulusõnad ja peitis ära.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid