Peter Paul Rubens (0)

Rubens sündis 1577 . aastal Antwerpenist usupõgenikuna Saksamaale lahkunud juristi perre . Kunstniku lapsepõlv möödus Kölnis. Kaks aastat peale isa surma, 1589 . aastal, naasis Rubensi perekond Antwerpeni.
Hariduse sai ta ladina koolis, kuhu ta läks üheteistkümneaastasena. Ta õppis võõrkeeli, tutvus antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi kunsti vastu ja kalduvus joonistada viisid neljateistkümneaastase nooruki looduspilte maaliva Tobias Verhaechiti ateljeesse, seejärel õppis ta Adam van Hoorti ja veel mõne kohaliku tähtsusega kunstniku juures.
1594. aastal sattus nooruke Rubens õuekunstnik Otto Veniuse, tolleaegse suurima Madalmaade romantistist kunstniku ateljeesse. Peter Paul Rubens
Pärast nelja Veniuse juures veedetud aastat võeti Rubens 1598. aastal vastu Püha Luca gildi. See andis talle õigus asuda iseseisvale tööle, kuid ta jäi veel kaheks aastaks Veniuse ateljeesse, valmistades ette uute valitsejate, Hispaania hertsog Albert ja tolle abikaasa Isabella vastuvõttu.
Aastal 1600 läks Rubens Itaaliasse Mantova hertsogi Vincenzo I Gonzaga teenistusse. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog nägi diplomaadile vajalikke jooni ja saatis ta 1603 . aastal ülesandega Hispaania kuninga juurde. Seejärel veetis Rubens mõned aastad Roomas. Juba seal avaldus ta mitmekülgsus – altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi töödes avaldus see suur puhttehnilise, maalilise ja ka hingelise külje rikkus, mille tõttu kaasaegsed nägid temas uue ajastu rajajat maalikunstis. 1608. aastal naasis kodumaale ning asus alaliselt elama Antwerpeni. Siin sai temast Hispaania Madalmaade asehaldurite hertsog Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik.
Juba kunstialase tegevuse alguses saavutas Rubens tohutu populaarsuse ja õigustatud tunnustuse . Ta maalis vürstide õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis. Kuid tohutul ja üllatuslikul menul olid ka varjuküljed. Rubensi loominguline vaimustus igast uuest ülesandest oli nii suur, et ta ei suutnud enam ise tellimusi täita.
Rubens oli kunstnikuna äärmiselt produktiivne . Seda soosisid ka ta diplomaadivõimed, mis olid ta Euroopas tuntuks teinud ja kindlustasid tohutu tellimuste hulga.
Tema ateljee kujunes suureks maalitööstuseks, mis oli mastaapidelt ja toodangu hulgalt ainulaadne. Sellele tööle saamist peeti suureks õnneks ja auasjaks. Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, visandas Rubens eskiisikavandi ja töö tegid valmis õpilased ja sellid. Ateljees valmis sel viisil umbes kolm tuhat maali, millele Rubens oma käega vaid mõne pliitasitõmbe tegi. Palju kauneid ideid jäi õpilaste küündimatuse tõttu teostamata või ei väärinud need kunsti ja Rubensi nime. Tänapäeval hinnatakse umbes 500 teost nii öelda tõelisteks Rubensiteks. Perekonnaportreed ja kodused olmestseenid on need, mille puhul võib kindlam olla, et õpilased meistrit abistanud pole.Alles elu lõpul hakkas Rubens abilistest järk-järgult loobuma ja maalis sedavõrd väiksemaid, kuid geniaalsemaid meistriteoseid.
Aastatel 1621-1630 viibis Rubens palju välismaal, täites nii kunstialaseid kui ka diplomaatilisi ülesandeid. Selle suurepärase hariduse ja heade maneeridega inimesekätte usaldasid Flandria asehaldur ja Hispaania kuningas tihti diplomaatilised läbirääkimised. Nii külastas Rubens Prantsusmaad, Hollandit, Inglismaad ja Hispaaniat. Ta kuulsus levis kulutulena üle Euroopa, ta sai kõikjal tohutute auavalduste osaliseks ja talle esitati hulgaliselt tellimusi.
Peale ema surma abiellus Rubens 18-aastase Isabella Brantiga ,kes suri 1625. aastal.
Pärast naise surma loobus Rubens üllatuslikult maalimisest ja sõitis 1630. aastal Hispaania Madalmaade täievolilise saadiku staatuses Inglismaale keerulisi läbirääkimisi pidama . Londonis valmistas ta ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Rubensi diplomaatiline karjäär lõppes aga samal aastal, sest ta abiellus
6. detsembril 1630 53-aastaselt 16-aastase Helene Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega. Helene mängis väga tähtsat osa Rubensi viimase kümne aasta loomingus. Suurele vanusevahele vaatamata oli Rubensi teine abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel.
Rubens on enda noorest naisest maalinud mitu portreed ja kompositsiooni, nt „Helene Fourment lastega“. Kord maalis ta naist uhkes kostüümis, kord poolalasti, kord koos mehega, siis jälle laste seltsis. Parimad maalid Helene Fourment’ist asuvad Münchenis, Viinis ja Pariisis. Need on eriti väärtuslikud selle poolest, et on algusest lõpuni maalitud kunstniku enese käega. Üks paremaid Helene portreid on maalitud taeva foonilt eralduva heleda siluetina, mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult. Helene kannab pildil paela ja sulega laiaäärelist kübarat, pitskraed, toredat kleiti , millel on paeltega kaunistatud varrukad ja raske, krinoliinitaoline seelikuosa. Käes hoiab ta jaanalinnusulgedest lehvikut. Sulgede pehmus, pitsude läbipaistvus ja kleidi tihe, liibuv, läikiv siid on maalil erakordselt ilmekalt edasi antud; kõik need rõivastuse välised omadused sulavad kokku luuleliseks tervikuks.
Rubensi teisteski naisfiguurides on alati tunda kas Isabella või Helene jooni. Esimese juurde liitis ta nagu aimamisi tulevase naise jooni ja teise puhul nõudsid oma osa ka kustumatud mälestused esimesest . Helene esineb nii või teisiti peaaegu kõigil Rubensi hilisema ea maalidel.
1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestnud etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välimise ja sisemise suuruse poole. Tehniliselt oli Rubens saavutanud täiuslikkuse ja püüdis seda raugematu innuga realiseerida. Pildid muutusid järjest suuremaks , figuuride liikumine hoogsamaks, igal uuel pildil leidus figuure järjest rohkem. Üha enam pääses mõjule Rubensi puhtbarokne stiil näidata jõudu ja kirge. Selle etapi töödest väärivad esiletõstmist viimsepäevateemalised maalid, eelkõige „Hukkamõistetute põrgussetõukamine“. Esimese impulsi millegi taolise loomiseks sai Rubens ilmselt Michelangelolt, vaadates ta tööd Sixtuse kabeli seinal . Kuid ta ei jäljendanud itaalia kunstnikku. Iseloomult oli Rubensi töö Michelangelo fresko täielik vastand – Rubensi käsitlus on puhtmaaliline. Dramaatiliselt dünaamiline on maal „Simsoni vangistamine vilistide poolt“. Siin on näha üht Rubensi lemmikvõtet – naise hele keha on eksponeeritud kõrvuti meeste jõuliste tumedaet, pruunide ja punakate kujudega .
Perioodi 1621-1630 suurim ettevõtmine oli kahekümne ühest kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria , mille Rubens maalis Prantsuse kuninga Henri IV abikaasa Maria de´ Medici ülesandel aastail 1621-1625. Need Louvre’is säilitatavad maalid kujutavad stseene Maria de´ Medici elust. Seeriaga lõi Rubens ajaloolise maali uue žanri, mis 17. ja 18. sajandil levis üle kogu Lääne-Euroopa. Süžeed ei olnud iseenesest kuigi märkimisväärsed, kuid Rubensi geniaalsus võimaldas tänamatu ülesande lahendada erakordse meisterlikkusega.
Elu lõpul lahkus Rubens õukonnast, jättis maha ateljee ja asus elama Mecheleni lähedale kauni pargiga Steeni lossi oma kollektsiooni ja maalide keskele . Loss oli nagu muuseum , kuid Helene suutis sellesse luua hubasust. Rubens ei muutnud nüüdki oma harjumusi. Kuigi kunstnikku piinas haigus ja tema parem käsi lakkas kuuletumast, jätkas ta kangekaelselt töötamist vasaku käega, trotsides vältimatut. Hakates maalima vasaku käega, muutus ka ta loominguline käekiri. Kunstnik hakkas maalima lihtsamini, läbipaistvamalt, töödesse tuli rohkem õhku ja valgust. Eriti meeldis talle jäädvustada suurejoonelisi loodusnähtusi: vikerkaart, päikese tõusu ja loojangut, kuuvalgust jne. Mõne pildi taustal on ka Rubensi loss. Hilise perioodi maalid kujutavad Flandria maastikke, selle avarust, teid ja kohalikke inimesi nagu näiteks: „ Maastik vikerkaarega“, „Põllult tulek“ ja „Talupoegade tants“.
Allikas : www.wikipedia.org
Ridala Põhikool
8.klass
Peter Paul Rubens
(1577-1640)
Referaat
Kerli Korp
2009
Helena Helena ja Rubens