Baltisaksa kõrgkultuur Eestis (0)

Baltisaksa kõrgkultuur Eestis
Eduard Gustav von Toll
Baltisakslasteks nimetatakse pärilikke aadlisuguvõsasi. See tähendab, et maad ning võim olid edasipärandatavad. Algselt küll ainult isalt pojale kuid hiljem ka tütrele ning teistele sugulastele. Baltisakslased on saksa ristirüütlite järeltulijad, kes 13.sajandil tungisid Baltikumi seoses ristisõdadega. Saksa rüütlid jagunesin kiiresti üle Liivimaa ning kindlustasid siin oma feodaalse seisuse. Kuid baltsisakslaste kõrgaeg algas siis, kui Peeter I vallutas 1710. aastal Eesti- ja Liivimaa alad. Katariina II ajal kehtesatud asehaldus kord oli aadlike ning omavalitsuste võimu, õiguseid ning tähtsust piiranud. Kuid Peeter I võimule tulekuga kinnitati Balti erikord, mis taastas asehalduskorraga kaotatud aadlike ja omavalitsuste privileegid. Peeter I oli huvitatud baltisaklaste kaasamisest Vene impeeriumi teenistusse erinevatel aladele nagu sõjandus, majandus, välispoliitika ning riigivalitsemine. Kõige enam leidus baltisakslasi militaarteenistuses. Baltisakslaste positsioon hakkas nõrgenema 19 sajandi teisel poolel. Kritiseeriti Balti erikorda ning baltisakslaste sidemeid ühinenud saksamaaga. Esimene maailmasõja ajaks toimus juba baltisakslaste represseerimine (maha surumine või surve avaldamine poliitilistel põhjustel).
Parun Eduard Gustav von Toll oli pärit von Tollide aadlisuguvõsast. Von Tollide suguvõsa liikmeid on matriklisse kantud nii Rootsi, Soome, Liivimaa ja Eestimaa rüütelkondadesse. Von Tollide suguvõsa algatajaks peetakse Madalmaadest pärit Lucas Tollit. Eduard Gustav von Toll oli baltisaksa päritolu geoloog ja polaaruurija. Ta sündis 1858.aastal Tallinnas Võrumaalt Linnamäe mõisast pärit Wilhelm Gustav von Tolli ja Auguste Marie Aquilanderi pojana . Peale isa surma õppis ta Tallinna Toomkoolis. 1877 asus ta Tartu Ülikooli mineraloogiat õppima, kuid otsustas hiljem siiski meditsiini kasuks. Eduard von Toll aga sattus seadusega vastuollu ning ülikooli kohus otsustas ta õppetööst eemaldada. Õpinguid alustas ta uuesti 1880.aastal zooloogia erialal. 1889 abiellus ta Emmeline Magdalene von Wilckeniga, kellega tal sündis viis last. Tema esimene ekspeditsioon viis ta Põhja-Aafrika rannikule, kus ta uuris sealset geoloogiat, loomastiku ja taimestiku . Tema töö äratas huvi Alexander von Bunges, kes oli Tartust pärit zooloog ja maadeavastaja. Ta kutsus Eduard von Tolli kaasa ekspeditsioonile Uus-Siberi saartele. Tolli korraldas erinevaid ekspeditsioone Uus-Siberi saarte aladel peaaegu 10 aastat (1885-1894), uurides samuti sealset geoloogiat, taimestiku ning kaardistades uusi saari. Tema 1893-1894 aasta ekspeditsioon eesmärgiks oli mammutite jäänuste otsimine, mida toetas Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia. Eduard Gustav von Toll on pälvinud Suure Hõbemedali autasu . Eduard von Toll veetis suurema osa ajast Venemaal. Tema viimane ekspeditsioon toimus 1900.aastal ning sai alguse Tallinnast, kust ta elas ning kus ta jättis hüvasti oma perekonnaga. Tallinnast viis reis jällegi Uus-Siberi saartele, kus Eduard koos kolme mehega Benetti saarele, mida üles kaardistati, kus koguti mineraale ning ehitati maja. Kokkulepeliselt oleks pidanud laev neile kolme kuu pärast järgi tulema , kuid karm talv külmutas mere ning laev ei pääsenud nendeni. Eduardi ning tema kaaskonna varud hakkasid lõppema ning nad liikusid Teistele Uus-Siberi saartele edasi.
Benetti saarelt lahkudes jäid nad kadunuks . Laeval olnud meeskond korraldas päästeekspeditsiooni, kuid leiti ainult Benetti saarelt olevad Tolli asjad. Tolli ning kolme teise mehe surnukeha ei leitud. Tolli surmaks loetakse 1902 .aasta. Tolli teose toimetas tema naine, Tolli päeviku põhjal, mis saarelt leiti. Uus-Siberi saarestikus on Eduard von Tolli auks Tolli nimeline väin, liustik , neem ja laht. Tema naise järgi on nimetatud sealses saarestikus olev Emmeline neem. Eduard von Tolli 50 sünnipevaks püstitati Hermann von Tolli. eesvedamisel graniidist laevakujuline mälestussammas Kukruse mõisa kalmistule. Eduard von Tollit loetakse üheks suurimaks Eesti ja Vene poolaaruurijaks ja geoloogiks .
Võiks öelda, et baltisakslaste saavutused on jäänud silma nii meie, kui ka maailmaajaloos. Ma ei saaks öelda, et kõik saavutused on soosinud eestlase kultuuriarengut. Tänu sajandeid kestnud rahvuslikule ja usulisele diskrimineerimisele saame tänase päevani rääkida ikkagi baltisakslaste saavutustest mitte eestlaste. Eestlased olid teisejärguline rahvas ning seda rõhumist sai tunda sajandeid, alates ristisõdadest kuni 19 sajandini. Kuigi eestlasi oli ristiusustatud, lugema õpetatud ning ka luteriusku pööratud, oli see kultuuriline areng teiste kutluuride mõjutustel, mitte meie endi kutluuri omal.