Balti erikord ja keskvalitsus (0)

Balti erikord ja keskvalitsus
19. sajandil koostati Balti provintsiaalseadustik, mille esimesed osad avaldati 1845.aastal, kolmas 1864.aastal. 1860. Aastatel vallandusid ajakirjanduses rünnakud Balti erikorra vastu, kuna selline eristaatus ei olnud vastuvõetav Vene avalikule arvamusele nin paljudele valitsusringkondade tegelastele, kelle sooviks oli kogu impeeriumi ühtlustamine.
Venemaa keskvalitsus kasutas äärealade valitsemisel mitmesuguseid eri vorme. Balti kubermangud olid alates 1801.aastast liidetud üheks kindralkubermanguks, kus kõrgemat võimu valitsuse nimel esindas kindralkuberner. Kuberneri võimupiirid olid üsna ulatuslikud ning esialgu sisuliselt võrdsed ministri omadega. Kindralkuberner oli kubermangude administratiivaparaaidi kõrgeim juht. Talle allusid kubermangu politseiasutused ja kindralkubermangu territooriumil olevad sõjaväeosad. Kindralkuberneriks olid enamasti kõrgemad sõjaväelased, kellest üks markantsemaid oli aastatel 1812-1829 ametis olnud keisri kindraladjutant markii Filippo Paulucci . Tema juhtimistiil oli autokraatlik , kuid samuti oli tal palju ideid ja ta ei kartnud neid ka ellu viia. Paulucci püüdis kohalikke rüütelkondi oma võimule allutada.
Kõige olulisem võimuesindaja kubermangus oli kuberner . Ta allus ametlikult otse senatile, kuigi tegelikult tuli tal riigiasju ajada siseministriga. Kuberneri asetäitjana tegutses viitse - ehk asekuberner . Kõige olulisemad asutused kubermangus olid kubermanguvalitsus, kroonupalat, hoolekandevalitsus ja politseivalitsus. Kuberneri juhitud kubermanguvalitsus tegeles kubermangu igapäevase juhtimisega. Kroonupalatit juhtis viitsekuberner ning see oli majanduslike ja rahanduslike funktsioonidega asutus, selle esimeseks ülesandeks oli maksude kogumine. Hoolekandevalitsused tegelesid rahvahariduse, arstiabi ja heategevuslike organisatsioonide töö korraldamisega. 1811. Aastal reorganiseeriti kuberneride aluvuses olevad kohalikud sõjaväekomandod sisekaitseüksusteks. Sisekaitseorganisatsiooni ülesanne oli korra kaitsmine, küikvõimalike vastupanuilmingute mahasurumine, valveteenistuse pidamine ja arestantide saatmine .
Venemaa välispoliitiline ja sõjaline aktiivsus mõjutas ka Eesti olusid. 1801.aasta kevadel tungis Tallinna alla kuulus Briti admiral Horatio Nelson . Hiiumaal püüti koguni oma talupoegadest maakaitseväge moodustada, kuid tsaarivalitsus ei andnud selleks luba. 1809.aasta augustis-septembris blokkeerisid Inglise sõjalaevad koos rootslastega Paldiski sadamas Vene laevastiku mitmeks nädalaks. 1812.aastal tungisid Napoleoni väed Kuramaale, kuid Riia lähistel nende pealetung seiskus. Vene väejuhatus koondas täiendavaid väeüksusi Baltikumi, et vajaduse korral tagasi tõrjuda liitlaste võimalikke dessante.
Vene ühiskonna murranguline uuenemine 18.sajandi algul vajas hulgaliselt mitmesuguseid asjatundjaid, keda Venemaal endal ei jätkunud. Seetõttu kutsuti Venemaale hulgaliselt välismaalasi, luues neile soodsaid tingimusi. Ka baltisakslased olid Peeter I jaoks äärmiselt oluliseks kaadrireserviks. Baltisakslaste sõjaline mõjukus Vene armees tuli eriti esile 18.sajandi teise poole sõdades ning veelgi enam Napoleoni sõdade ajastul. Kõige silmpapaistvam baltisaksa ohvitser oli Michael Andreas Barclay de Tolly. 19.sajandi teisel poolel hakkasid baltisakslaste positsioonid Vene ühiskonnas nõrgenema ning neid hakati isegi impeeriumi sisevaenlasteks pidama . Sellegipoolest jäid baltisakslased enamasti isevalitsusele lojaalseks kuni 1917.aastani.