Avaliku sektori ökonoomika (0)

Avaliku sektori ökonoomika
Kristel Taal
HÄK 2
Rannikureostu Harku vallas Muraste rannikualal.
19.09.2014
2014 aasta veebruaris avastati Muraste rannikualal reostuslaigud, mis pärinesid jaanuaris Naissaare lähedal merel punkerdanud laevalt. Rannikureostus jäi Harku valla halduspiiridesse. Päästeameti hinnangu kohaselt ei olnud tegu ulatusliku merereostusega ning selle likvideerimist asus korraldama Harku vallavalitsus .
Kohapeal viibinud iskute sõnul oli tegemist siiski suure kahjuga, linnud olid õlised ja taimestik määrdunud. Rannale minek niisama ei olnud soovitatav ja seda ilmselt ka mitu kuud peale veebruari.
Ometi leidis õigepea aset ka teine samalaadne reostuse juhtum juba sama aasta aprilli kuus, mille põhjuseks oli samuti laeva punkerdamine merel.
Veebruari reostuse likvideerimiseks organiseeris Harku vallavalitsus reostunud ranniku koristamiseks neli koristustalgu päeva ning kattis kõik koristustöödega seonduvad kulud.
Valla üleskutsele reageerisid kohalikud elanikud ning talgupäevadel osales ligi 200 vabatahtlikku. Ka Harku valla ametnikud panustasid oma aega koristustööde organiseerimisele ning vajaliku teavitustöö korraldamisele.
Vald on nimetanud, et hinnanguliselt kulus reostuse likvideerimiseks vallavalitsuse töötajatel ligi 167 töötundi ja valla eelarvest tasuti 5 600 euro ulatuses otseseid kulusid rannikureostuse likvideerimiseks vahendite soetamiseks, jäätmete käitlemiseks ning muudeks toiminguteks. Vallavalitsus on taodelnud Päästeametilt vastavate kulude katmist, kuna leiab, et Päästeamet on ekslikult asunud seisukohale, et kohalikul omavalitsusel oli reostuse kõrvaldamise kohustus.
Aprilli masuudireostuse likvideerimise võttis üle Päästeamet.
Kaks sarnast juhtumit väga lühikese aja jooksul samas piirkonnas on pannud kohalikke elanikke ning rahvaesindajaid tundma tõsist muret rannikureostuse likvideerimise võimekuse üle. Harku vallal on 22 km merepiiri ning seega on otsene oht merelt tuleva reostuse osas väga suur.
Veebruari kuu reostuse likvideerimisel jäi suur koormus vabatahtlikele kohalikele elanikele, mis tõstatab vajaduse hinnata üle Eesti riigi merereostuse tõrje võimekus. Muraste reostuse korje organiseerimine vabatahtlike abil näitas, et pikemaajaliselt ainult vabatahtlike initsiatiivile loota ei saa. Lisaks ei ole kohalikel omavalitsustel piisavalt vastava ettevalmistusega ametnikke, kes suudaksid moodustada meeskonna reostuse korje koordineerimiseks. Kui suurematel omavalitsustel isegi selline võimekus olemas on, siis suurendab see pikaks ajaks omavalitsuse
mitmete ametnike töökoormust ning sellest tulenevalt võib halveneda omavalitsuse seadusest tulenevate kohustuste täitmise ning teenuste osutamise võimekus.
Juhtumite valguses tõstatuvad küsimused, milliseid riiklikke samme on võimalik astuda, et ennetada keskkonnakatastroofe edaspidi ja reageerida sarnastele intsidentidele tulevikus operatiivsemalt.
Merereostuse kiireks likvideerimiseks peaks olema ettevalmistused tehtud enne vastavate sündmuste toimumist . Tuginedes Muraste rannareostuse koristustööde kogemusele ning mõistes merereostusest tekkida võivat kahju loodusele tuleks kaaluda algatada uuesti protsess merereostustõrje fondi loomiseks. Teadaolevalt on aastatel 2007-2008 algatatud mitmel korral nn õlifondi eelnõu, mis ei ole aga seni seaduse jõustumiseni viinud.
ka Eestimaa Looduse Fond on saatnud riigikogu kekkonnakomisjonile ja keskkonnaministeeriumile vastavasisulise kirja, milles avaldas muret Eesti võimekuse üle likvideerida merel tekkida võivaid õlireostusi ning tegi omapoolsed ettepanekud olukorra parandamiseks. Keskkonnakomisjon arutas kirjas esitatud ettepanekuid ja leidis, et nendega tuleb edasi tegeleda, kuid tänaseks päevaks ei ole vastavat fondi siiski loodud.
Küll aga on Eesti liitunud rahvusvahelise naftareostuskahjude hüvitamise fondiga, mille kaudu on võimalik taotleda kompensatsiooni naftareostusest põhjustatud kahju korral.
Vabariigi Valitsuse otsusega on heaks kiidetud „Valitsuse Euroopa Liidu poliitika, mille üks punktidest sõnastab „saastaja maksab“ printsiibi.
Selle kohaselt „ELi keskkonnapoliitika kujundamine peab lähtuda keskkonnaprobleemide lahendamisel põhimõttest “saastaja maksab”, kasutades selleks makse ja kaotades dotatsioonid keskkonnakahjulikule tootmisele.”
Reostaja maksab printsiibi rakendamine merereostuse likvideerimiseks eeldab seadusandlikke muudatusi, et ei korduks olukord, kus võimaliku avarii korral maksab reostustõrje tööd kinni maksumaksja, mitte kahjutekitaja. Riikliku merereostustõrje fondi kogutud vahendite arvelt saaks Eesti riik adekvaatselt ja efektiivselt reageerida näiteks naftasaadustest põhjustatud reostusele.
Reostuse korje võimekuse realiseerumine võimalikult kiiresti on looduse kaitse seisukohast kriitilise tähtsusega ning riiklikud finantsilised võimalused tagavad parema operatiivsuse keskkonnareostuse likvideerimisel kui selleks tekib vajadus.