Russell pakkus lisaks välja järgmise modifikatsiooni. Külas on habemeajaja, kes ajab kõigi nende külaelanike habet, kes endal ise habet ei aja. Küsime nüüd, kas habemeajaja endal habet ajab. (Tamme, Tammet, Prank 1997) Loogiline atomism Loogiline atomism, , arenes 20. sajandi esimesel kolmandikul. See on tähendusteooria, mille kohaselt maailm koosneb elementaarfaktidest. Loogilise atomismi õitseaeg oli 1920. aastatel. Selle suuna üheks põhiteoseks on Russelli ,,Loogilise atomismi filosoofia" (1918). Loogilise atomismi kohaselt saab keelt analüüsida põhimisteks tähendusaatomiteks ehituskivideks, millest on loodud kõik väited (saame laused taandada objektidele vastavateks nimedeks. Ja teised laused elementaarlauseteks). Selline analüüs on aga vastavuses keeles kirjeldatud maailma analüüsiga, nii et loogilised
Teda peetakse esimeseks filosoofiks üldse ja ka esimeseks teadlaseks. · Tema arvamuse järgi oli ürgalgeks ehk algaineks (arch) vesi, mis on kõige algus ja kõige olemus. · Thales püüdis esimesena seletada füüsilist maailma ja selle nähtusi ratsionaalselt, mitte mütoloogiliselt, võtmata appi jumalaid. Thales oli sügav mõju hilisematele vanakreeka mõtlejatele. Demokritos Demokritos (460 eKr 370 eKr) · Demokritos oli vanakreeka mõtleja, antiikaja atomismi esindaja, aatomiõpetuse rajajaid ühes Leukipposega. · Demokritos väitis, et ümbritsev maailm koosneb lõpmatust arvust üliväikestest jagamatutest osakestest aatomitest. Nende ühinemisel võib saada lõpmatu arvu väga erinevate omadustega mitmesuguseid esemeid. Kinnitas, et aatomid liiguvad, ent taandas liikumise vaid lihtsatele asendimuutustele. · Huvitus kõigist loodusteadustest. Oli tuntud suure rännumehena ning teda hüüti naervaks filosoofiks. Pythagoras
MÕISTED Sofistpalgaline õpetaja, väitleja Reetorkõnemees, kõnekunsti õpetaja antiikajal Retoorikakõnekunst, kõnekunstiõpetus; ilukõne Stroof salm, luuleteose osa Eleegiakaebelaul Hümnpidulik ülistuslaul Epigrammpilkeluuletus Epitaafhauakiri Metseenrikas kunsti ja kirjanduse toetaja, toetas kultuuri. Carpe diem kasuta päeva, nopi päeva DEMOKRITOS Demokritos (umbes 460 eKr umbes 370 eKr) oli vanakreeka mõtleja, antiikaja atomismi esindaja, aatomiõpetuse rajajaid ühes Leukipposega. Demokritos väitis, et ümbritsev maailm koosneb lõpmatust arvust üliväikestest jagamatutest osakestest aatomitest. HOMEROS/ EEPOSED ,,ILIAS" JA ,,ODÜSSEIA" "Ilias" on vanakreeka eepos, mille autoriks peetakse traditsiooniliselt pimedat Joonia laulikut Homerost. Iliase tegevus toimub Trooja sõja 10. aastal. Eepos räägib lahingutest. "Odüsseia" on Homerosele omistatav vanakreeka eepos, milles
aja täna endal habet. Kui aga ta ei aja täna endal habet, siis ta ajab täna endal habet. Seega ta ei aja endal täna habet ja ajab täna endal habet. Nii et tuleb välja, et igal juhul ta ajab endal täna habet ja ei aja endal täna habet. Et see pole võimalik, siis muidugi võib järeldada, et niisugust linna ei saa olla. Seetõttu nimetatakse Russelli paradoksi mõnikord ka pseudoparadoksiks. Loogiline atomism Tähendusteooria “Loogilise atomismi filosoofia” Keelt saab analüüsida ehituskivideks, millest on loodud kõik väited. Empiirilisus Kirjelduste teooria Väide, millel puudub tõeväärtus on tähendusetu. Lausete loogiline struktuur vastand grammatilisele struktuurile. Tavaliselt kasutatakse selle illustreerimiseks väljendit "Prantsusmaa praegune kuningas", nii nagu see esineb lauses "Praegune Prantsusmaa kuningas on kiilaspea." Millisest objektist see lause räägib
Kuressaare ametikool Pagar- kondiiter Tõnis Tollimägi AATOMIFÜÜSIKA Refraat Juhendaja: Ain Toom Kuressaare 2009 Aatomi ehituse üldine arengulugu.Aatomi mõiste pärineb kreeka keelsest sõnast atomus ning selle autoriks peetakse Demokritost (V-IV saj e.Kr) Alles XVII saj atomismi ideede taassünd: jõupingutused aatomi massi ja mõõtmete määramiseks. Otsustav pööre aine ehituse uurimises XX saj algul Thomsoni aatomimudel 1897.a avastas tuntud inglise füüsik J.Thomson elektroni Tema aatomi-mudelit nimeta-takse "rosina-saiakeseks" -> Thomsoni aatom sisaldas teatud hulga elektrone, mille arv on võrdeline aatomi massiga Kuna aatom tervikuna on elektriliselt neutraalne, siis elektroni negatiivne laeng on kompenseeritud ühtlaselt jaotunud positiivse laenguga 1906
d) Substants - reaalsuse põhimine koostisosa 3) Kes olid: e) Karma -,Budismis on karmaseadus e kõik teod saavad tasutud a) Siddhartha - Buddha kodanikunimi, 3) Mehed ja teosed b) Leukippos - atomismi rajaja, aatomiõpetus, maailm koosneb väikestest a) Nietzche - sealpool head ja kurja jagamatutest osadest – aatomitest. Aatomite vahel on tühjus , mille tõttu on b) Kierkegaard - kartus ja värin aatomite liikumine, seega nende põhjus-väline. Niikaua kui aatomid liiguvad c) Cicero - kõned kestab elu. Aatomid erin kuju, suuruse ja temperatuuri poolest. d) Camus - sisyphose müüt c) Karl Raimund Popper - (1902s Wienis)1934
AATOMIFÜÜSIKA · Aatomi mõiste pärineb kreeka keelsest sõnast atomus ning selle autoriks peetakse Demokritost. · Alles XVII saj. atomismi ideede taassünd: jõupingutused aatomi massi ja mõõtmete määramiseks. · Otsustav pööre aine uurimises XX saj. algul. THOMSONI AATOMIMUDEL · 1897.a avastas tuntud inglise füüsik J.Thomson elektroni. · Tema aatomi-mudelit nimetatakse ,,rosina saiakeseks``. · Thomsoni aatom sisaldas teatud hulga elektrone, mille arv on võrdeline aatomi massiga. · Kuna aatom tervikuna on elektriliselt neutraalne, siis elektroni negatiivne laeng on
arutlusprobleem hingerahu, vabanemine muredest ja hirmudest, kolm peamist koolkonda · Küünikud (kynikos nagu koer) tõeline õnn ei seisne välistes asjades, vaid just võimes neist asjadest mitte sõltuda. Tuntuim küünik oli Diogenes legendi kohaselt elas vaadis äärmises kasinuses · Epikuurlased õpetuse eesmärk vabastada inimene hirmust surma, aga ka elu ees. Epikuros võttis omaks Demokritose atomismi aatomid on igavesed, aga nende liikumine ettearvamatu. Inimene on aatomite kombinatsioon, surm on vaid aatomite ümberpaiknemine, mida pole vaja karta. Ka jumalaid ei maksa karta, sest neid inimeste asjad ei huvita. Filosofeerimine aitab inimestel kõike seda mõista, vabastab ta hirmust ja lubab tal mõistlikult elu nautides hingerahuni jõuda · Stoikud (stoa sammas) stoitsismi rajaja Zenon, kes kogus kuulajad Ateena
inimene. Tema jaoks on maailm igavene ja hävimatu. Hippokrates- inimese keha koosneb verest, limast ja 2 erinevast sapist. (tume ja hele) 2. Anaxagoras- viib pluralismi uuele tasandile. Tema arvates on alge seeme. Tema esindab kosmopolitismi- ei määratleta konkreetse maaga, vaid kosmosega. Ütleb, ,,seal kus on taevas peakohal, on mu kodumaa." 3. Pluralismi tipuks on AATOMIÕPETUS-maailm atomism, koosneb aatomitest. Atomos- jagamatu Maailm koosneb jagamatutest osakestest. Atomismi rajaja Leokippos. Tema õpilane oli Demokritos. Demokritos leiab, et igal asjal on põhjus. Iga asi on põhjustatud e determineeritud. Oma vaadetelt oli demokraat. Leiab, et parem on olla kasvõi vaene demokraat ühiskonnas, kui olla rikas ebademokraatlikus. ,,See kes tahab valitseda teisi, peab oskama valitseda ka ennast". M.T.Cicero- filosoof. Tunetus õpetuses oli skeptik. Oli kahtleja ja stoik. Tuntud teos ,,De Oratore". See oli kõnemehest. Neoplatonism-esindaja Plotinos
"Aatomid" on kuju, suuruse ja massi poolest väga mitmekesised: neid on krobelisi, siledaid, ümmargusi, kandilisi, mõned on konksukestega. "Aatomid" liiguvad tühjuses, põrkuvad omavahel kokku, haakuvad üksteisega, lähevad lahku. "Aatomite" kombinatsioonidest moodustub kogu looduse mitmekesisus. Ligikaudu samal ajal tekkis rida teisi õpetlaste koolkondi, kes eitas aineosakeste olemasolu. Alles 17.18. sajandil muutusid atomismi ideed valitsevaks. 1. AINE KOOSNEB OSAKESTEST Kehad koosnevad ainetest või ainete segudest. Ained koosnevad omakorda osakestest, kas aatomitest, molekulidest või ioonidest. Aatomeid, ioone ja lihtainete molekule pole nende väiksuse tõttu näha ei palja silmaga ega valgusmikroskoobiga. Hapniku, lämmastiku, süsihappegaasi ja paljude teiste gaasiliste ainete molekulide läbimõõt on Aineosakese
Selleks, et seletada tajutavate kehade tekkimist, postuleerib Epikuros seetõttu, et aatomid kalduvad vahel spontaanselt oma loomuliku liikumise teelt kõrvale. Sellele samale spontaanse kõrvalekaldumise võimalikkusele toetub Epikuros ilmselt ka siis, kui ta soovib oma muidu läbinisti mehhanistlik-deterministlikus süsteemis seletada vabatahtlike toimingute võimalikkust. Selline tees pälvis juba antiikajal pilget kui kõlbmatu katse kaitsta atomismi iga hinna eest sellele esitatud vastuväidete vastu. Pigem tulekski seda teesi mõista mitte niivõrd kui lahendust, vaid kui probleemile osutust. Maailm pidi kunagi tekkima – niisiis pidi kunagi toimuma vähemasti ühe aatomi kõrvalekaldumine oma loomuliku liikumise rajalt. Seda, kuidas see toimus, pole Epikuros suutnud rahuldavalt seletada. Epikuurlaste eetika. Nii nagu tema eelkäijadki, lähtus ka Epikuros oma eetilises õpetuses
loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht. Analüütiline filosoofia kui õpetus Analüütiliseks filosoofiaks on nimetatud õpetustest kõige sagedamini loogilist positivismi ja loogilist atomismi. Samuti võidakse analüütilise filosoofia all mõista tavakeelefilosoofiat, terve mõistuse filosoofiat või mingit nende kahe sulamit. Analüütiline filosoofia kui meetod Analüütilise filosoofia meetod on teatav üldine lähenemine filosoofiale. Algaegadel tegelesid analüütilised filosoofid loogilise analüüsiga, praegu aga rõhutatakse selget ja täpset lähenemist ning pannakse rõhku argumentidele ja tõenditele, kahemõttelisuse vältimisele ning detailide arvessevõtmisele
suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht. Analüütiline filosoofia kui õpetus Analüütiliseks filosoofiaks on nimetatud õpetustest kõige sagedamini loogilist positivismi ja loogilist atomismi. Samuti võidakse analüütilise filosoofia all mõista tavakeelefilosoofiat, terve mõistuse filosoofiat või mingit nende kahe sulamit. Analüütiline filosoofia kui meetod Analüütilise filosoofia meetod on teatav üldine lähenemine filosoofiale. Algaegadel tegelesid analüütilised filosoofid loogilise analüüsiga, praegu aga rõhutatakse selget ja täpset lähenemist ning pannakse rõhku argumentidele ja tõenditele, kahemõttelisuse vältimisele ning detailide arvessevõtmisele
Seega ilmutab valgus nii osakesele kui lainele iseloomulikke tunnuseid. Veelgi enam, fotoefekti teooriat edasi arendades (de Broglie, Bohm et al.) tõestati, et laine-osake duaalsus läbib kogu mateeriat. Teine artikkel seletas lahti Browni liikumise tööpõhimõtte ja lõi sellega lõplikult veenva empiirilise tõestuse aatomite olemasolule, milles senini paljude füüsikute ja keemikute seisukohad lahknesid. Molekuli ja aatomi mõisteid kasutati läbisegi. Üks juhtivaid atomismi kriitikuid, ainehulga mõiste, mooli, vermija, Tartu Ülikooli vilistlane ja Nobeli keemiapreemia laureaat W. Ostwald tunnistas hiljem, et veendus aatomite olemasolus Einsteini tööd lugedes. 6 "This velocity is so nearly that of light, that it seems we have strong reason to conclude that light itself (including radiant heat, and other radiations if any) is an electromagnetic disturbance in the form of waves propagated through the electromagnetic field according to electromagnetic laws."
suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht. Analüütiline filosoofia kui õpetus Analüütiliseks filosoofiaks on nimetatud õpetustest kõige sagedamini loogilist positivismi ja loogilist atomismi. Samuti võidakse analüütilise filosoofia all mõista tavakeelefilosoofiat, terve mõistuse filosoofiat või mingit nende kahe sulamit. Analüütiline filosoofia kui meetod Analüütilise filosoofia meetod on teatav üldine lähenemine filosoofiale. Algaegadel tegelesid analüütilised filosoofid loogilise analüüsiga, praegu aga rõhutatakse selget ja täpset lähenemist ning pannakse rõhku argumentidele ja tõenditele, kahemõttelisuse vältimisele ning detailide arvessevõtmisele
Rajas ka oma õppeasutuse, mida nim Epikurose aiaks. Seal käisid ka naised ja orjad. See aed on seatud Epikurose filosoofiaga. Epikuros võrdles filosoofiat aiaga. Igas aial on olemas see viljakas pinnas ehk huumuse koht, mille all mõtles füüsikat. Teine aia element oli see piirdetara, mida võrdles loogikaga, mis on filosoofia teine koostisosa. Kolmas osa on eetika, mida võrdles viljadega, mis selles aias võrsusid. Atomism oli epikuterismi II laine. Atomismi I laine rajajad leidsid, et aatomite põhjus on väline- tühi ruum teeb võimalikuks nende liikumise. Epikuurlased leidsid, et aatomid liiguvad raskusjõuga ehk sisemisel põhjusel. Moraaliõpetus- hedonism- mille järgi kõrgeim hüve on nauding ja hea on see, mis tekitab naudingut, kuid tuli jääda mõõdukuse raamidesse. Nautimine ja lõbu ei tohtinud olla liiga intensiivne, siis muutus see kahjulikuks. Epikuurlased tervitasid Epikurost peeker käes.
põhiolemuselt vaimseks. [13]Mh leidis L., et Jumalast juhitud looduses kehtib maksimaalse lihtsuse ja täiuslikkuse printsiip (selle näiteks on valguse sirgjooneline levimine), samuti küllaldase aluse ja identsuse printsiibid (tuleb juttu Wolfi juures). Nendest eeldustest lähtuvalt tunnustas L. ka vaimse moraalikorra olemasolu. Selle maailma substantsideks on monaadid, mitterelatsioonilised ehk mittesuhtestatud, sõltumatud mittefüüsikalised üksused (L. ei sallinud atomismi). Monaadid on lihtsad, individuaalsed, tajude ja soovidega vaimuolendid. [14] Maailma fenomenide taga peitub monaadiline aktiivsus. Ka aeg ja ruum pole muud kui monaadidevahelised seosed. Mõistus surub neile peale (omistab?) relatsioonid nagu kausaalsuse (phenomena bene fundata). Inimene vaimumonaadina on seotud monaadide monaadi ehk Jumalaga. Inimese olemus on ideaalina antud jumalikus vaimus, konkreetne inimene peab aga täiustuma selleks, et seda eesmärki saavutada.
Dihhotoomia (kaksikjaotus). Achilleus ja kilpkonn. Probleem ei seisne selles, kas Achilleus saab kilpkonna kätte, vaid selles, kuidas on see võimalik? Kuidas võib nii olla, et veatu loogiline arutlus annab valejärelduse? Siiani pole keegi suutnud näidata, kus peitub viga. Nool; staadion. Apooriate analüüsil lahknevad kaks tendentsi: ratsionalistid lähtuvad mõistusest, empiristid lähtuvad kogemusest. Demokritos Abderast (~460-370 eKr) Leukippose (~V eKr) õpilane. Atomismi suurkuju. On olemas vaid liikuvad jagamatud aatomid ja tühjus. Need moodustavad palju erinevaid maailmu. Muutusi seletab ta põhjuslikkusega, üks sündmus põhjustab teise. Kõik liigub. Demokritoselt pärineb Universumi ruumilise ja materiaalse lõpmatuse printsiip. Ta on välja töötanud loogika, mis pole säilinud ning ta oli ka tugev matemaatik, nt veinivaatide ruumala arvutamiseks kasutas ta sisuliselt integreerimismeetodit. SOFISTID Sofistid (kr k
Avaldumisvorme füüsikas: Lorenzi teisendused, kogu relativistlik füüsika. Dualismi printsiibi kohaselt on mateerial üheaegselt nii ainelised kui väljalised omadused. Teiste sõnadega pole teravat piiri mateeria kahe eri vormi aine ja välja vahel. Avaldumisvorme füüsikas: mikroosakeste lainelised omadused, elektromagnetvälja kvantomadused, aine muutumine väljaks (annihillatsioon) jne. Atomismi printsiibi kohaselt ei ole aine ega väli lõpmatult väikesteks samade omadustega portsjoniteks jaotatav. Teatud jaotustasemel on võimalik eraldada kvalitatiivselt uute omadustega portsjoneid (nn. ,,aatomeid" üldises mõttes). Samuti võib igal struktuuritasandil peedema tasandi osiseid käsitleda jagamatutena, st. ,,aatomitena". Näiteks võime gaaside molekulaarkineetilises teoorias käsitleda
mida nimelt nad teevad oma uurimistöös. Veendumus sellise teadusliku meetodi olemasolus ei ole sugugi kooskõlas teaduse ajalooga. Feyerabendi arvates pole teaduse ajaloos olnud ühtegi reeglit, mida ühel või teisel etapil poleks rikutud. Sellised rikkumised aga polnud juhuslikud ning samuti ei olnud nad teadmatuse või tähelepanematuse tulemuseks. Feyerabendi arvates on sellised rikkumised hädavajalikud teaduse progressiks. Atomismi tekkimine antiikajal, koperniklik revolutsioon, kaasaegse atomismi arenemine, valguse laineteooria väljatöötamine kõik see osutus võimalikuks vaid tänu sellele, et mõned mõtlejad rikkusid ilmselgeid metodoloogilisi reegleid. Võibolla tegid nad seda teadlikult, võibolla ka ebateadlikult. Feyerabendi arvates on selline reeglite rikkumine mitte ainult teaduse ajaloo fakt, vaid ta on ka mõistlik ja teadmiste arenguks hädavajalik. Iga metodoloogilise reegli
annaabi.ee 
