Arutlus Rousseau „Emilest“ (0)

Arutlus Rousseau „Emilest“
Jean- Jacques Rousseau oli Genfi filosoof , kirjanik ja helilooja 18. sajandil. Tema poliitiline filosoofia mõjutas Prantsuse revolutsiooni kui ka üldist arengut, kaasaegset poliitikat ja hariduse mõtet. Emile on essee hariduse ja selle olemuse kohta. Emile oli keelatud Pariisis ja Genfis ning lasti avalikult põletada 1762, selle esmakordse avaldamise aastal. Prantsuse Revolutsiooni ajal oli Emile inspiratsiooniks uuele riiklikule haridussüsteemile.
Mina isiklikult arvan, et see essee oli väga uudne selle aja kohta ja siiani on ta osaliselt seostatav praeguse elukorraldusega. Tahaksin arutleda mõne tema ütluse kohta...
„Te kavatsete last maateaduses õpetada ja toote talle selleks gloobuse, tähistaeva, kaardi ja atlased. Millised kunstlikud aparaadid! Miks seesugused kujutised? Miks ei näita te talle kohe asja ennast, et ta vähemalt aru saaks, millest temaga kõneldakse?“ Ma olen osaliselt nõus selle väitega , kuid sellel on praeguse haridussüsteemi ja eluviisiga suured vastukõlad.
Esiteks, õpilastel on ka muud teha vaja peale koolis käimise ja hommikust õhtuni koolis käimine, kuigi võibolla mitte iga päev, oleks juba liig. Pealegi, vahet pole kui vana on õpilane, tal on ikkagi peale pikka vaimset koormust puhkust vaja.
Teiseks, meil käib õppimine koolides, et me saaks erinevaid tunde teha järjest ja rohkem õppida vähema ajaga . Kui ühe asja õppimiseks mingis aines kulutataks terve päev, siis see, mis me õpiks aastaga oleks väga palju vähem kui see, mis me praegu õpime. Mis siis saab, kui ilm läheb järsku halvaks? Kas siis minnakse koju ja jäetakse terve koolipäev ära?
Kolmandaks , enamusi õpitavaid asju saab õpilastele näidata jooniste ja katsete abil, tänapäeval on ka enamustes koolides olemas projektorid, millega saab ka näidata igasuguseid pilte ja jooniseid, mida muidu võibolla õpikutes olemas ei ole. See, kui õpilane peab vahest ette kujutama seda, mida talle räägitakse on pigem kasuks kui kahjuks, sest see arendab ka kujutlusvõimet.
„Ärge pidage lastele kõnesid, mis on neile arusaamatud. Pole tarvis kirjeldusi, välist kõneosavust, kõnekäände ega poeetilisi ilustusi. Nüüd pole veel tegemist tundmuste ja maitse kujundamisega. Jääge alati selgeks, lihtsaks ja külmaks.“ Ma olen nõus ainult sellega, et pole tarvis kõnekäände ega poeetilisi ilustusi.
Esiteks, selles tsitaadis on viga. Alguses ta kirjutab, et näidata inimesele asja ennast ja nüüd ta kirjutab, et pole vaja kirjeldusi. Ma arvan, et kirjeldused on vajalikud õpitava mõistmiseks, sest laps ei pruugi ise midagi tähtsat märgata või ei saa lihtsalt hästi aru isegi asja vaadates. Ma arvan, et lihtsaks ja külmaks jäämine õpetaja poolt ei ole väga hea viis kellelegi midagi selgeks teha. Just aitab kaasa see, kui osatakse rääkida hästi ja tuntakse oma eriala. Kirjeldused, näited ja oma kogemused – neid on alati huvitav kuulata, kui õpetaja ise oskab seda tehaa huvitavaks. Kui minul seisaks ees iga päev õpetaja, kes räägi 7 tundi monotoonset juttu , siis mul oleks juba esimese päeva lõpus sellest kõrini.
Teiseks, ma usun küll, et kõnekäänud ja poeetilised ilustused võivad aidata kaasa õpitava selgitamisele, kuid tuleks jääda arusaadavaks. Laps vanuses 12 aastat ei pruugi hästi mõista mingit kõnekäändu ja siis ta peab sellesse süvenduma, et sellest aru saada. See ei tee just kogu õpitavat kergemaks või kergemini omandatavaks.
„Ta ei pea teadust õppima, vaid seda uuesti leiutama.“ Ma arvan, et selline õppimisviis võis kunagi veel toimida, kuid tänapäeval pole selline õppimisviis küll võimalik. Kas siis Pythagorase teoreemi õppimiseks me peaksime selle uuesti avastama? Pole hästi aru saada, mida Rousseau on siin mõelnud. Mõnes mõttes on ta ka õige, et sa saad õpitavast paremini aru, kui sa oled selle niiöelda leiutanud. Siis sul on parem mõistmine, mille jaoks võib miski vajalik olla ja kuidas see täpselt leiutati või kuidas jõuti sellisele järeldusele.