ja selle pärast inimesed kõivadki vanu sissetallatuid teid mööda. Küsimused: Teksti kohta ei jäänud mind mingi konkreetne küsimus vaevama, küll aga tekkis küsimusi autori kui inimese kohta. Peamiselt tema maailmavaate ja iseloomu kohta ning kindlasti otsin Descartese kohta lisainformatsiooni, mis aitaks veel paremini tema väiteid mõista ja argumentidest aru saada. 3) Descartes'i 2. meditatsioon + Arutlus meetodist võrdlus Ainult 2. Meditatsioonis: 1. Toitun, kõnnin, aistin ja mõtlen need tegevused omistasin küll hingele. 2. Meeli ei ole mul üldse; keha, kuju, ulatus, liikumine ja koht on kimäärid. 3. Kas pole olemas kedagi Jumalat või ükskõik mis muu nimi talle anda kes saadab minu sisse needsamad mõtted? Aga miks ma peaksin seda arvama. Mõlemas tekstis: 1. Siiamaani ma ei tunnista midagi muud minus olevat peale vaimu. 2
Descartes kirjutab, et ainult hullud eitavad põhitõdesid oma keha kohta. Samas on see põhitõde siiski kaheldav, kui me räägime unest, sest ka unenäos võime näha ning uskuda, et istume kamina juures, samas kui tegelikult oleme voodis. Unes võime näha ka sääraseid ebareaalseid asju, mida usuvad ainult hullud. Kuna on võimatu vahet teha reaalsuse ja unenäo vahel, siis saabki taolises arvamuses oma keha eksisteerimises kahelda. ARUTLUS MEETODIST Põhiideed: I Descartes väidab oma arutluse esimeses osas, et igal inimesel on kaine inimaru ehk mõistus ja et see on kõigil ühesugune. Autor ise väidab, et ta pole oma mõistust iialgi teiste omast paremaks pidanud, kuid tänu oma meetodile on ta suutnud seda arendada. Oma eesmärgiks ei pea ta meetodi teistele pealesurumist, vaid tutvustamist, millest võib äkki kellelegi kasu olla. Descartes räägib, et tema õpingud ei teinud teda targemaks, vaid näitasid hoopis tema teadmatuse
Rene Descartes Arutlus meetodist 1.Antud teksti põhiväiteks oleks asjaolu, et midagi ei saa tunnetada enne intellekti ennast, sest intellektist sõltub kõige muu tunnetamine ja mitte vastupidiselt. 2.Me leiame end ümbritsetuna kehaliste asjade maailmast, millel on teatud omadused, ja see näib olevat küllaltki kindel tunnetus, milles üldiselt ei kahelda. Me teame seda enda meelte kaudu seetõttu, et me neid asju näeme, kuuleme, kombime. Kuid võib-olla pole ühtegi asja,
Arutlus meetodist Rene Descartes 1) Antud teksti põhiväide: Inimese ja jumala hinge olemasolu. 2) Descartes arvas, et leida tõestus inimese ja jumala hinge olemasolust, tuleb seada kõik kahtluse alla. Tema eesmärk oli leida kõige õigemad tõed, vastused milles ei ole võimalik kahelda, laused kus kahtlused on võimalikult tugevalt välja juuritud.Ta uuris ja mõtiskles inimese olemasolu üle, et kuidas teada ``Mis ma olen ``. Ta selgitas välja täpselt, et keha on vaimust erinev. Tõestamaks enda olemasolu maailmas je enda eksisteerimises, jõudis ta teadmiseni ma mõtlen, järelikult ma olen olemas. Midagi loogilisemat ja enam kergemat ei saakski selles lauses olla. Ta tunnetas, et ta on substants, mille kogu olemus ehk loomus sisaldub ainult mõtlemises, mis oma oleluseks ei vaja kohta ega sõltu materiaalsetest asjadest. Samuti pööras ta tähelepanu hingele, mille tõttu me oleme ne
Rene Descartes arutlus meetodist IV osa Antud artikli põhiteemaks on arutleda inimese ja Jumala hinge olemasolu üle, selles kahtlemine ja selle üle mõtlemine. Descartes leiab, kui mõelda, siis järelikult peab ka olemas olema. Sellest lähtuvalt, et ta on olemas, tekkis kohe järgmine probleem kes või mis ta on? Ta võis oletada, et tal pole keha ega üldse mingit maailma ega kohta, kus ta oleks olnud, kuid sellest hoolimata võis ta kindel olla, et ta ise on olemas. Ta mõtles ja kahtles, ta oli substants, kelle olemus sisaldus ainult mõtlemises. Ta ei vajanud selleks ühtegi kohta ega sõltunud ühestki materiaalsest asjast. Descartes leidis, et hing, kes ta oli, oli täiesti erinev kehast ja hinge oli isegi kergem tunnetada kui keha. Kuna Descartes kahtles, siis leidis, et ta pole küllalt täiuslik. Ja kuna tal puudusid mõningad täiuslikkused, siis ei olnud ta ainus eksisteeriv olevus. Seega pidi eksisteerima keegi veel peale tema, keegi täiuslik. Ta leidis, e
MEDITATSIOONID ESEMESEST FILOSOOFIAST RENE DESCARTES Rene Descartes sündis 31.märtsil 1596 aastal Prantsusmaal. Temast sai üks mõjukamaid mõtlejaid inimkonna ajaloos ja teda peetakse kaasaegse filosoofia asutajaks. Järgnevalt toetume tema suurele filosoofilisele tööle "Meditatsioonid esimesest filosoofiast " aastast 1641.Tegemist on tõlkega I, II ja VI meditatsioonist. Teen antud Marju Lepajõe tõlkest kokkuvõtliku ülevaate ja väljendan sinna juurde oma mõtteid. Descartese I meditatsioonis leiame arutelu selle üle, mis on tõeline ja mis mitte? Kas asjad on olemas või on need olemas ainult kujutlustes? Kas jumal on kõikhea või paheline? II meditatsioonis arutleb autor enese olemasolu teemal. VI meditatsioonis on peamiseks teemaks inimese hinge ja keha vaheline erinevus. Materiaalsete asjade eksistents. I meditatsioon Descartes (edaspidi autor) alustab võimalusest oma arvamused ühekorraga kõrvaldada ja pidada tõelist ebatõeliseks ja vääraks. Olles tõeseks pi
1. Millise meetodi valis Descartes tõeuurimiseks? On see Sinu hinnangul sobiv meetod? 2. Mil moel peab Descartes võimalikuks kahelda meeltes? 3. Milles ei ole võimalik Descartes'i arvates kahelda, kas nõustud tema mõttekäiguga? 4. Descartes'i mina-definitsioon + Sinu kriitika. 5. Descartes'i tingimused mistahes lause tõsikindluseks. 6. Descartes'i mõttekäik täiuslikkusest (jumalast) vajadusel Sinu kriitika. 7
TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL Kairi Õunapuu RENE DESCARTES FILOSOOFIAKÄSITLUS JA I MEDITATSIOON REFERAAT Õppeaines: TEADUSFILOSOOFIA ALUSED Mehaanikateaduskond Õpperühm: KMI11/21 Juhendaja: lektor Endel Mesimaa Tallinn 2010 SISUKORD Sissejuhatus ................................................................. 2 1. Meditatsioonide lühitutvustus.......................................... 3 2. Mõtisklusi Esimesest Meditatsioonist................................. 6 Kokkuvõte.................................................................. 10 Kasutatud kirjandus........................................................ 11 2 SISSEJUHATUS Vähesed laused on nii kuulsaks saanud nagu cogito ergo sum (prantsuse keeles je pense, donc je suis´mõtlen, järelikult olen`), mille prantslane René Descartes (ladinapäraselt Cartesius) sõ
Kõik kommentaarid