Arutlus: Andrese armastus maa vastu hävitas perekonna õnne (1)

Andrese armastus maa vastu hävitas perekonna õnne.
Maad, oma maad, olid eestlased juba kaua igatsenud. Ka Vargamäe Andres oli endale oma maad soovinud. Nüüd oli ta selle ostnud, võlgu, aga ikkagi oma talu. Edaspidi pühendus Andres täielikult talule ja tegi oma parima , et pere võlad maksta. Kas Andres ka tegelikult maad armastas või soovis ta võimalikult kiiresti võlgadest vabaneda ? Tema soov oli ikkagi, et lapsed ei peaks tema võlgu kinni maksma. Samas, kas ei jätnud Andrese pidev töö ja tegutsemine perekonda ilma millestki tähtsamast kui raha? Mida Andres üldse armastas ? Kas oli selleks veel väljaarendamata talu? Või oli selleks naine või hoopiski lapsed? Kas Andres armastas maad, oma talu? Pealiskaudselt vaadeldes ütleks kohe, et naist ei armastanud Andres küll, kuna ta tema kallal alatihti füüsilist vägivalda kasutas. Sama loogika põhjal saaks öelda ka, et ta ei armastanud oma lapsi, sest lapsed pidid talus tööd tegema. Laste ja töö juures peaks meenutama, et raamatu Tõde ja õigus,, tegevus toimus ikkagi 19. sajandi teisel poolel. Sellisel ajal oli normaalne, et lapsed aitavad oma vanemaid talutöödel. Talu pidi tootma võimalikult palju kvaliteetset saaki ja kõik töökäed olid vajalikud, eriti kui pere oli suur. Saagi ikaldumise korral ei olnud välistatud ka see, et vaene perekond jääb lihtsalt nälga. Tegelikult on väga hämmastav, et tänapäeval ei või lastel paluda mitte midagi teha. Eriti jabur näide tänapäevast on see, kui Uus- Meremaa ametnikud leidsid , et lapsed võivad ennast kehalise kasvatuse tunnis väsitada ja vigastada. Peaaegu samasse kategooriasse kuulub ka Sotsiaalministeeriumi uus seaduseelnõu, millega tahetakse laste füüsiline karistamine täielikult keelata. Nende väidetega ei kutsu ma üles lapsi peksma või kasutama lapstööjõudu, aga inimesed võiksid siiski mõista, et mõningane kasvatus ja kerge tööharjumus tuleb nendelastele tulevikus kasuks. Jõudes tagasi Vargamäele saame aru, et 19.sajandil olid vajadused ja olud teised ja me ei ole objektiivsed kui võrdleme Indreku ja teiste laste elu tänapäevaste standarditega. Naise peksmisega, tõesti, ei saa nõustuda. Väga demagoogiline oleks väita, et Oru Pearu peksis ka, järelikult oli see sel ajal normaalne. Arvatavasti on kõik kuulnud ütlust, et kui peksab , siis armastab . Otseselt võttes ääretult jabur. Aga kui vaadelda laiemalt, ehk oli Andres lihtsalt laia tundeskaalaga mees? Kui vihastas, siis vihastas kõvasti ja peksis ja kui armastas siis oli armastus seda suurem. Olgu selle peksmise ja armastamisega kuidas on, aga teise täiskasvanud inimese peksmiseks ei suuda mina küll põhjendust leida. Hoolimata kuidas Andres oma perekonnaga käitus, ei tohiks me teda kohe hukka mõista. Ta üritas ikkagi oma perele parimat . Kogu nende elu sõltus ju sellest talust. Mille poolest on paremad tänapäevased noored pered, kes oma kodulaenu, autoliisingu ja kes teab millise võla tagasi maksmiseks lükkavad oma võsuke võimalikult kiiresti lasteaeda ja kiirustavad tagasi tööle? Kas on paremad vanemad, kes üritavad iga hinna eest oma last panna mõnda eliitkooli? Kas neid lapsi armastatakse rohkem, kas need pered on õnnelikumad kui Andrese pere üle saja aasta varem? Andresel oli sarnaselt tänapäevastele noortele peredele vaja oma majapidamine järje peale saada ja edasi elada. Kas ta ka seda armastas? Ei tea. Arvestades kõike ei ole Andres see isa, kelle peres ma tahaksin elada ja kasvada. Kuid ma ei näe ka, et tänapäevased perekonnad oleksid väga palju õnnelikumad. Jah Andres peksis naist, pani lapsed tööle ja karistas neid, kuid me ei saa kindlalt väita, et ta otseselt hävitas perekonna õnne.