Gustav Suitsu luule ,,Iga Eesti kirjanik, kes ei nõjatu väliseeskujudele, vaid loob iseseisvalt, on tõupärane ning rahvuslik kirjanik." Nii on öelnud H.Visnapuu. Gustav Suitsu on kuulsate sõnade ,,Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" autor. Tema viljakaim loomeperiood oli aastates 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu ,,Ohvrisuits", ballaad ,,Lapse sünd" ja kolmas luulekogu ,,Kõik on kokku unenägu". Võib öelda, et luuletuses ,,Lõpp ja algus" on tunda 1905.a revolutsiooni mõju. Seda kirjeldavad sellised read nagu ,,Kas tunnete: väriseb maa! Kas kuulete: kisendab veri! /../ Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus". Mina tunnetan selles luuletuses veidi masendust, kuid ka uue alguse ja parema ootust. Lootuse ja uue jõu leidmist on kajastanud
Juhan Liiv Seminar teemal ,,Armastusluule" Juhan Liivi loomingus sisaldavate armastusluuletuste arv pole suur. Juhan Liivi armastusluule on võrreldes loodus- ja isamaaliseluulega nii tasemelt kui ka mahult väiksema tähendusega. Sealjuures toetuvad need enamuses haiguseelsetele elamustele, millele viitab ka armastatu kuju esitamine pateetilises kulla- ja päikesesäras. Teisalt on Liivi hilisemas armastusluules märgata ka ilmset süvenemist ja kainenemist, samuti ka omapäraste ja ilmekate kujundite kasutus.
kogumik ilmus 1913. a. Selleks ajaks oli autor jõudnud kõrgema nõudlikuse ja esteetiliste tõekspidamisteni. See kogu esitab teda küpse meistrina. "Tuulemaa" luuletuste tekkes pidas Suits ise oluliseks murranguid nii ühiskondlikus elus kui ka poeedi isiklikus saatuses. Samuti toonitas ta, et luuleraamatuni ulatus skandinaavia, vene, saksa ja prantsuse intensiivselt impressionistliku ja sümbolistliku luule sisendusi. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). Peale seda ilmus veel 1933.aastal valikkogu "Aastate aknal" ning 1938. aastal "Kogutud luuletused". Kahel aastakümnel kolmandat kogumikku avaldas Suits ainult mõne uue luuletuse. Taas tekkis vajadus värsiloominguks kodumaale raskeil aastail ja pagulaspõlves, mille tulemus on kirjaniku viimase luulekogu. ,,Tuli ja tuul" Ilmus 1950.a rootsis
kevad." ..."Miks peaksin elust lahkuma ma mures, kui kõik, mis õitseb, möödumatult sureb, ei tea, miks, kust? Mu ahastus ja armastus siin ilmas saab leidma armu igaviku silmas, sääl teispool ust." Meie kõigi jaoks on armastus üldjuhul positiivse tähendusega, kuid sellest on alati võimalik erinevate nurkade alt rääkides teha ka põlastatud tunne, mida lugejaile negatiivsena näidata soovitakse. Kahtlemata ei olnud Henrik Visnapuu armastusluuletuste puhul tegu erilise tunde materdamisega, kuid Marie Underi värsse Visnapuu omadega kõrvutades pole raske vahet märgata. Kerglaselt mänglevad read ei lasegi Underil armastusteemat negatiivselt lahata, pigem oli naise jaoks tegu võimalusega erinevaid kooslusi katsetada. Su suu mu suus, su hing mu ihus, su suu mu suus, me vili küpseb samas vihus.
"Noor-Eesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "Noor-Eesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921-1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930). Töötades ülikoolis ühendas prof
esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "Noor-Eesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "Noor-Eesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921-1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930). Töötades ülikoolis ühendas prof. Suits pedagoogilised ülesanded teadusliku
kaasa komplikatsioone õpinguis, 1983. aastal õnnestus stuudium siiski lõpetada kaugõppe vormis. Kareva osales 1980. aastate lõpul kirjandusrühmituse „Wellesto“ tegevuses, pikemat aega on ta töötanud „Sirbi ja Vasara“ (hiljem „Sirbi“) toimetuses, algul korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Alates 1992. aastast on ta ka UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretär. Kareva sai kuulsaks 1980. aastatel kaunite armastusluuletuste kirjutajana, kuid ta loomingus on ka religioosseid püüdlusi, ilu – ja harmooniaotsinguid jm. Alguspärase loomingu kõrval on ta avaldanud luuletõlkeid. Tal on tütar Maria Lee. Kareva on pärinud ka tunnustusi nagu: Vabariigi Kultuuripreemia luulekogu „Maailma asemel“ eest; Eduard Vilde preemia „Mandragora“ eest; Juhan Liivi luuleauhind 1991.aastal. Eesti teatrilaval on etendatud tema „Mandragorat“ (Tallinna Linnateatris, lavastaja Jaanus Rohumaa, esietendus 30.aprillil 2003)
komplikatsioone õpinguis, 1983. aastal õnnestus stuudium siiski lõpetada kaugõppe vormis. Kareva osales 1980. aastate lõpul kirjandusrühmituse ,,Wellesto" tegevuses, pikemat aega on ta töötanud ,,Sirbi ja Vasara" (hiljem ,,Sirbi") toimetuses, algul korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Alates 1992. aastast on ta ka UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretär. Kareva sai kuulsaks 1980. aastatel kaunite armastusluuletuste kirjutajana, kuid ta loomingus on ka religioosseid püüdlusi, ilu ja harmooniaotsinguid jm. Alguspärase loomingu kõrval on ta avaldanud luuletõlkeid. Tal on tütar Maria Lee. Kareva on pärinud ka tunnustusi nagu: Vabariigi Kultuuripreemia luulekogu ,,Maailma asemel" eest; Eduard Vilde preemia ,,Mandragora" eest; Juhan Liivi luuleauhind 1991.aastal. Eesti teatrilaval on etendatud tema ,,Mandragorat" (Tallinna Linnateatris, lavastaja Jaanus Rohumaa, esietendus 30.aprillil 2003).
Looming Teda kutsuti vürstiks ja poeeside kuningaks. Ta on meheliku ja järsu luuletajanatuuriga. Tema luule põhilaad on nooreestlaslikult uusromantiline. Järgib kohati ka modernistlikke voole ja futurismi. Tema isikupära tuleb esile kuuldelises küljes, sõnade kõlas ja värsside musikaalsuses. Tema luuletustes kõneleb lõhestunud inimene, kes heitleb hea ja kurjaga, ülevate tunnete ja hävitavate tumedate tungidega. Armastusluule esitab jumaldavat armastajat, naiste harrast imetlejat. Armastusluuletuste toon on tundeliselt mahe, pöördumised kaunisõnalised. Ta väljendab põlgust naiste kui paheliste olendite vastu. Ta luulet iseloomustavad ka aastaajad. 30ndatel hakkas tegelema kodumaaluulega, rahvuslik kodumaakujutus. Armastus, üksindus ja kaotatud kodumaa inspireerisid teda sõnastama oma tundeid tihedas ja sisendusjõulises värsis. Eelkõige paistavad tema loomingus silma armastusluuletused ja isikliku tundetooniga isamaalaulud. ,,Amores" 1917 ,,Käoorvik" 1920
südames nagu suurimat saladust. Gailitit on nimetatud ka viimseks romantikuks. Viljeles uusromantismi - oli kontrastide mees. Kõrvuti ilu ja inetu, hea ja kuri, saatan ja jumal. Gailiti kõrgperiood: 1927 Põrgusõitjad - kontrolli, kas oli see pealkiri 1928 Toomas Nipernaadi. HENDRIK VISNAPUU Tutvusid Gailitiga pisut enne Siuru loomist. Debüütkogu: 1917 ,,Amores"luulekogu. Armastusluuletused, aga armastuses ulatuvad tunded kirglikust armastusest vihkamiseni. Imeilusate armastusluuletuste kõrval on tema üks kurikuulsamaid luuletusi: Laul sest jäledast 1917 kirjutatud. Süüdistati teda jumalateotuses. Ta oli oma aja mes, kirjeldas tundeid nägemusi ajast, milles ta viibis. Sõjaaed, asjatu surm, mõttetus. Visnapuu elu oli kaunis raske ja vaene. Ta pingutas aastaid, et saada lõpetada gümnaasium. 1917 läks Tartu Ülikooli õppima Klassikalist filoloogiat. Ei lõpetanud! Pühendus kirjutamisele. Visnapuu oli samuti kontrastide mees. Gailitil oli proosa, Visnapuul luule.
Tuulemaa kujundit on esile tõstetud kui Eestimaa kujundit. Seos looduse, ühiskonna, maailmakõiksuse ja üksikinimese hingeelamuste vahel avaldub luulekogus sümbolistlike vastavuste kaudu. Sümbolistlikus luules üldse, nii ka Suitsul tähtsal kohal loodus, millele läheneb taasavastajana. "Tuulemaa" võtmeluuletused on keskendatud luuletaja ja looduse viljakale kahekesi-olekule, hoogu ja mänglevust kannab pilt uusaegsest suurlinnaelust. Luulekogu häälestust rikastab armastusluuletuste pehme meeleline tonaalsus, oluline on ka armastusluule kaudu lisanduv tõdemus, et oma Tuulemaa loomiseks vajatakse suur tunnet. Suits redigeeris ja rekomponeeris oma varasemat luulet päris kõvasti, nii on teistes trükkides suuri erinevusi. Suitsu huvikeskusesse koondusid varakult kirjanduse ja kultuuri arengu küsimused ning loova isiksuse suhe teda ümbritseva maailmaga. Sotsiaalsete huvidega noorukina tajus tõkkeid, mis
ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "NoorEesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "NoorEesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 19131922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921 1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930). Töötades ülikoolis ühendas prof
annaabi.ee 
