G.Suitsu luule (0)

Gustav Suitsu luule
„Iga Eesti kirjanik, kes ei nõjatu väliseeskujudele, vaid loob iseseisvalt, on tõupärane ning rahvuslik kirjanik.“ Nii on öelnud H.Visnapuu.
Gustav Suitsu on kuulsate sõnade „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“ autor. Tema viljakaim loomeperiood oli aastates 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu „Ohvrisuits“, ballaad „Lapse sünd“ ja kolmas luulekogu „Kõik on kokku unenägu“.
Võib öelda, et luuletuses „Lõpp ja algus“ on tunda 1905.a revolutsiooni mõju. Seda kirjeldavad sellised read nagu „Kas tunnete: väriseb maa! Kas kuulete: kisendab veri ! /../ Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus“. Mina tunnetan selles luuletuses veidi masendust, kuid ka uue alguse ja parema ootust. Lootuse ja uue jõu leidmist on kajastanud Gustav Suits ka luuletuses „Nooruse aeg“ ridades „Kuid mis on nooruse aeg? Ei ole see paastuda, ei ole see paluda , ei vaimu närides närtsida: see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda - ja armsa kaela ümber hakata“.
Tundub, et Suits kannatas poliitilise ja rahvusliku surutise all peale 1905. a. revolutsiooni. Kannatusest ja lootusetusest paistab luuletuses „Meie aja muinasjutt ” järgmised read: „Kelle õhked, kelle nutt ? Mitmekordne hädakaja kostab üle koduraja. See on tume muinasjutt.“
Luuletuses „Kelle eest?“ räägib Suits sõjakoledustest ning mulle tundub, et ta kahtles sõja vajalikkuses . „Tulles ei neist sama keegi, kes käind läbi sõja leegi . Keda viidi sihvakana,
tuleb hädine ja vana. /.../ Nooruke, ju juuksed hallid , taga julmad tapatrallid. Gaasist kõrbend rind kel ängis, hää ka hospidali sängis. /.../ Kelle eest see jookseb veri? Vaatan . Kerin mõttekeri.“