glükoos on süsivesikud. 1.2.2. Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti välja, kusjuures tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuurid on lähtesuhkrule iseloomulikud. Reaktsioon vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist. Töö käik Ühte katseklaasi valatakse 2ml arabinoosi lahust, teise 2ml glükoosi lahust. Mõlemad kasutatavad suhkrud peavad olema taandavad. Mõlemasse lisatakse 0,1g tahket fenüülhüdrasiini ja 0,2g naatriumatsetaati ning loksutatakse kuni tahked ained on lahustunud. Reaktsioonisegu hoitakse 40min keevas veevannis, aeg-ajalt loksutades ja jahutatakse seejärel jäävannis. Katseklaasis moodustuvad vastavate suhkrute osasoonid, mis lahusest välja kristalluvad. Moodustuvate osasoonide kuju tehakse kindlaks mikroskoobis.
oligosahhariidid. Osasoone saab eristada kristallide kuju järgi. Osasoonide moodustumine on kaheetapiline. Kõigepealt toimub reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma kaudu, formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis. Seejärel oksüdeerub C-2 asendis olev hüdroksüülrühm karbonüüliks ja formeerub hüdrasoon C-2 asendis. Reaktsiooniks on vaja fenüülhüdrasiini liiga ja pikka kuumutamist. Töö käik: Valasin ühte katseklaasi 2 ml glükoosi lahust ja teise katseklaasi 2 ml arabinoosi lahust, mis on mõlemad taandavad suhkrud. Mõlemale lahusele lisasin 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati. Loksutasin lahustumiseni. Hoidsin mõlemaid reaktsioonisegusid umbkaudu 40 minutit tulises veevannis kuni hakkasid moodustuma kristallid. Seejärel jahutasin veevannis ning osasoonide kristallide kuju tehti kindlaks mikroskoobis. Tulemus: Nii arabinoosi kui ka glükoosi lahuses hakkasid pikaajalise kuumutamise tagajärjel
Reaktsioon on kaheetapiline esmalt toimub reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma kaudu ja formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis. Teine etapp hõlmab C-2 asendis oleva hüdroksüülrühma oksüdeerumist karbonüüliks ja selle kaudu ka C-2 asendis hüdrasooni formeerumist. Reaktsioon vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist. Töö käik Kahte katseklaasi valasin 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Ühte katseklaasi valasin maltoosi ja teise arabinoosi lahust. Mõlemasse lisasin umbes 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja umbes 0,2 g kristallist naatriumatsetaati ning loksutasin kuni tahket ained olid lahustunud. Hoidsin reaktsioonisegu 40 minutit keevas veevannis aeg-ajalt loksutades. Seejärel jahutasin jäävannis. Moodustunud osasoonide kristallide kuju vaatasin mikroskoobis. Tulemus ja järeldus Pärast reagenti lahustuvust segude värvus muutus kollaseks. Pärast segude keemist
1. Reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma laudu ja formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis 2. C-2 asendis oleva hüdroksüülrühma oksüdeerumine karbonüüliks ja C-2 asendis hüdrasooni formerumine. Silvia Laiv 112429 TTÜ 2013 1.1 Valgud ; 1.2 Süsivesikud Töö käik: Ühte katseklaasi valasin 2ml glükoosi lahust, teise katseklaasi valasin 2ml arabinoosi lahust. Lisan mõlemasse katseklaasi u. 0,1 g tahet fenüülhüdrasiini ja u. 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati, loksutasin kuni takhed ained lahustusid. Kuumutasin mõlemat segu u. 40min vesivannis. Seejärel asetasin katseklaasid jää sisse jahtuma. Katseklaasidesse moodustusid kollased kristallid (ka lahus ise oli kollakas). Vaatlesin tekkinud osasoone mikroskoobi all. Järeldused: Vaadeldud osasoonide struktuurid olid järgmised: Glükoosi osasoonid Arabinoosi osasoonid 1.2
Mõlemasse lisatakse ~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati ning loksutatakse kuni tahked ained on lahustunud. Segusid kuumutatakse veevannis, aegajalt loksutades. Seejärel jahutatakse jäävannis. Kui osasoonid on hakanud juba moodustuma, pole vaja segu enam loksutada. Moodustunud osasoonide kristallide kuju tehakse kindlaks mikroskoobis. Tulemus: Valisin taandavateks suhkruteks arabinoosi ja maltoosi. Kahjuks ei õnnestunud maltoosi kristallide kuju läbi mikroskoobi vaadata. Lisaks ei saaks öelda, et katse õnnestus, sest korralikke kristalle ei tekkinud. Laboratoorse töö käigus sain aga vaadata läbi mikroskoobi glükoosi ja arabinoosi osasoone: glükoos arabinoos Lisan siia veel eraldi pildi, sest kõikide suhkrute kristallise osasoone ei õnnestunud laboris vaadata. 1.2.3 Hõbepeegli reaktsioon
Testi viisin läbi kahe paralleelse katsena kasutades kahte katseklaasi: üks agarikorgiga, teine ilma. Oksüdatsiooni test oli positiivne glükoosi kataboliseeriti aeroobses keskkonnas. Fermetatsiooni test oli negatiivne gaasilisi käärimisprodukte ei leidnud. Nende olemasolul oleks agarikork surutud üles. Indikaatorvärv muutus mõlemas katseklaasis. Erinevaid suhkruid sisaldavate söötmetega tuvastasin mikroobi suhkrukasutamist aeroobses keskkonnas. Sahharoosi, D-fruktoosi, L-arabinoosi, D-ksüloosi, D-mannitool, maltoosi kõikides nendes söötmetes oli indikaatorvärv muutnud. 4. ensüümid Tsütokroomi c oksüdaasi test oli negatiivne. Katalaasi test seevastu tundus esmalt negatiivne, kuid mõne aja möödudes hakkas aeglaselt mulle ilmuma (küll vähe). Samuti tundus esmapilgul, et trüptofanaasne aktiivsus puudub minu uuritaval mikroobil. Siiski hakkas vaikselt tekkima veekihile õrnalt punakas alkoholkiht, kuigi see oli väga nõrk.
Isegi nukleiinhapped ja glükoproteiinid annavad positiivse Molischi reaktsiooni, kuna tugevas happelises keskkonnas toimub pikapeale monosahhariidide vabanemine. Väävelhappe toimel suhkrud dehüdreeruvad, moodustades kas furfuraale või 5-hüdroksümetüülfurfuraale. Tekkinud produktid reageerivad edasi -naftooliga, moodustades purpurse kihi uuritava lahuse ja happe piirpinnale. Töö käik Võtsin kaks katseklaasi, millest esimesse valasin 2 ml arabinoosi ja teise 2 ml sahharoosi. Lisasin mõlemasse 5 tilka Molisch'i reaktiivi ning loksutasin. Valasin mööda katseklaasi seina mõlemasse 1 ml konts. H2SO4. Arabinoosi puhul tekkis katseklaasi helepurpurne kiht, sahharoosi puhul on see kiht tumedam. Toimus furfuraalide moodustumine. 10 11 2.2. Osasoonide saamine Teoreetilised alused Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga
naatriumatsetaati · loksutasin kuni tahked ained olid lahustunud · hoidsin reaktsioonisegusid 40 minutit keevas veevannis, aeg-ajalt loksutades · jahutasin segud Tulemused ja järeldused: Pärast jahutamist oli katseklaasides selgelt näha kristallilisi struktuure välja sadenemas. Katse võis lugeda õnnestunuks, kuna lahustesse tekkisid osasoonid. Glükoosi osasoonid meenutasid mikroskoobi all pikki ja teravaid oksakimpe ning neid oli võrreldes arabinoosi osasoonidega väga hästi näha. Arabinoosi osasoonid olid läbi mikroskoobi vaadates tunduvalt heledamad ning teistsuguse kujuga, koondunud kollakate täpikestena. 1.2.3 Hõbepeegli reaktsioon Taandavate suhkrute molekulides sisalduv aldehüüdrühm taandab mitmete metallide sooli. Ammoniakaalsest hõbenitraadi lahusest sadestub metalliline hõbe aldehüüdide, seega ka taandavate suhkrute toimel välja, moodustades katseklaasi pinnale peegli.
iseloomulikud. Osasoonide kristallide kuju järgi on võimalik eristada ka neid suhkruid, mille stereostruktuurid erinevad vaid ühe kiraalse tsentri konfiguratsiooni poolest. Osasoonide moodustumise reaktsioon on kaheosaline ja vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist. Töö käik: · Kahte katseklaasi valasin 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Ühte katseklaasi valasin glükoosi, teise arabinoosi lahust. · Mõlemasse lisasin ~ 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~ 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati. · Loksutasin kuni tahked ained olid lahustunud. Mõlemad lahused muutusid kollakas-pruuniks. · Hoidsin reaktsioonisegu 40 minutit keevas teevannis, aeg-ajalt loksutades. · Seejärel jahutasin jäävannis. · Moodustunud osasoonide kristallide kuju tegin kindlaks mikroskoobis. Järeldus:
Järelikult Molischi test tõestab kõikide süsivesikute olemasolu lahuses. Erinevate värvide põhjal on võimalik ka oletada, millise süsivesikuga võiks tegemist olla. Osasoonide saamine Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Osasoonid kristalluvad hästi ning kristallide kuju,sulamistemperatuur on lähtesuhkrutele iseloomulikud ning seeläbi saab neid identifitseerida. Töö käik Valasin ühte katseklaasi 1ml arabinoosi lahust ja teisse 1ml glükoosi lahust. Mõlemasse katseklaasi lisasin fenüülhüdrasiini ja naatriumatsetaati. Kuumutasin 40min vesivannil ning jahutasin jääkastis. Seejärel uurisin tekkinud kristalle mikroskoobis. Selle katse abil on võimalik saada suhkrute osasoone, mille abil on võimalik kindlaks teha suhkrute kristallstuktuure (osasoonide kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud), ning suhkruid identifitseerida. Hõbepeegli reaktsioon
Alküültselluloos, hüdroksüalküültselluloos Metüül- või hüdroksümetüülrühmad Erinevad pundumis- ja lahustumisomadused b. Karboksümetüültselluloos Leeliselise tselluloosi töötlemisel kloroäädikhappega Omadused sõltuvad asenduse astmest ja polümeriseerumisest Lahustuvus ja viskoossus sõltuvad pH-st 17) Hemitselluloos Koostises leidub glükoosi kõrval mannoosi ja arabinoosi, ksüloosi ja uroonhappeid 18) Ksantaankumm Xanthomonas campestris'e ja mõnede sarnaste mikroorganismide rakuväline polüsahhariid. Võib vaadelda kui tselluloosi derivaati, keskmiselt iga teine glükoosi jääk on seotud trisahhariidiga, milles domineerib mannoos. Vees on üsna lahustuv. Viskoossus on suurel määrav sõltuv temperatuurist. Stabiliseeriv ja suspendeeriv võime.
Osasoonid kristalluvad lahusest välja, tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Osasoonide moodustumise reaktsioon on kaheetapiline: esmalt toimub reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma kaudu ning formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis. Teises etapis oksüdeerub C-2 asendis olev hüdroksüülrühm karbonüüliks ja selle kaudu formeerub hüdrasoon. Töö käik: valasin ühte katseklaasi 2 ml glükoosi, teise 2 ml arabinoosi lahust. Lisasin mõlemasse ~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati, loksutasin, kuni tahked ained lahustusid. Hoidsin segusid 40 minutit keevas veevannis, loksutasin aeg-ajalt, seejärel jahutasin jäävannis. Katseklaasi moodustusid suhkrute kollased kristallid. Järeldus: kuna osasoone moodustuvavad monoosid ja taandavad oligosahhariidid, siis kinnitas osasoonide moodustumine, et glükoos ja arabinoos kuuluvad glükooside ja taandavate
Sellisel juhul -35 ja -10 elemendi vaheala lüheneb ning elemendid positsioneeruvad täpselt RNAP seondumisjärjestustele vajalikule kaugusele. Regulaatori toime sõltub sellest, kas MerR on seondunud elavhõbeda iooniga või mitte. Kui MerR pole Hg2+ seondunud, siis regulaatorvalk ei painuta DNA-d ning aktivatsiooni ei toimu. Kui MerR on Hg 2+-ga seondunud, siis toimub DNA väänamine ning transkriptsiooni aktiveerimine. Aktivatsioon võib toimuda veel keerulisemalt. Näiteks arabinoosi operoni geenide transkriptsiooni aktiveerimine promootorilt P BAD sõltub arabinoosi olemasolust. Promootoralaga seonduvad AraC, mille allosteeriliseks efektoriks on arabinoos, ning Crp-cAMP, mis tekib siis kui keskkonnas pole enam glükoosi ning rakud peavad kasutama sekundaarseid C-allikaid. AraC seondub kolmele alale promootori ees: operaatorala O2, mis asub promootorist kaugemal, ning O1, mis asub promootorile lähemal. Promootorile kõige lähemal asub aktivatsiooni järjestus I1
Esineb põhiliselt kaks risti seostuvate glükaanide tüüpi: ksüloglükaanid (XyG); glükuronoarabinoksülaanid (GAX) XyG esinevad kõikides kaheidulehelistes ja umbes pooltes üheidulehelistest GAX esinevad nn kommeliini tüüpi üheidulehelistes (bromeelialised, palmid, kõrrelised Poales seltsist). XyGd koosnevad 1-4 D-glükaani lineaarsetest ahelatest, millele on liitunud 6-O juures ksüloosi jäägid teatud korrapära järgi. Osa ksüloosi jääke on seotud arabinoosi või galaktoosiga, mille küljes fukoos. GAX d sisaldavad põhiahela ksüloosijääkidele 3-Oga seostunud arabinoosijääke ja O-2ga seostunud glükuroonhappe jääke. Seltsis Poales esineb ka kolmas ristiseoselise glükaani tüüp, nn. segaseoseline (1 3),(14)- D-glükaan. Koosneb 90% tsellotrioosi ja tsellotetraoosi jääkidest (suhe2:1), mis seotud -(1 3) seosega. Ei oma külgahelaid. Mannoosi sisaldavad polüsahhariidid esinevad väikestes kogustes enamikus katteseemnetaimedes.
Seda kinnitavad katsed aktivaatori CRP mutantidega, kus transkriptsiooni aktivatsioon lac promootorilt toimub ka ilma cAMP-ta, kuid glükoosi juuresolekul on operoni repressiooniefekt sama suur kui metsiktüüpi CRP valgu korral. Samas kaob glükoosi efekt, kui kasutatakse lac repressori inaktiivseid mutante. Lisaks lac operonile alluvad bakteris E. coli kataboliitsele repressioonile näiteks gal operon (galaktoosi kasutamine C-allikana) ja ara operon (L-arabinoosi kasutamine). Adenülaadi tsüklaasi kodeeriva geeni cya ja CRP-d kodeeriva geeni crp avaldumine on samuti mõjutatud sellest, kas bakterite kasvukeskkonnas on glükoosi või mitte. cya geeni transkriptsiooni kontrollivad kolm promootorit. Geeni transkriptsioonitase võib varieeruda 2 4 korda. cAMP-CRP kompleks represseerib cya geeni transkriptsiooni. Seega on selle geeni transkriptsioonitase maksimaalne siis, kui bakterite kasvukeskkonnas on glükoosi
annaabi.ee 
