Laguuniks nimetatakse ka atolli keskel või mere pinnani ulatuva vulkaani kaatris asuvat veekogu. Laguuni taimestik ja loomastik erineb mere omast. Limaan suudmelaht, kitsas sügavale maasse ulatuv madal merelaht, mida eraldab merest maasäär. Tekib vajuval rannikul jõesängi suudemosas jõevooluga kantud setete toel. Rohkesti on limaane Aasovi ja Mustamere põhjarannikul. Lained, looded ja hoovused Merevee liikumised: lained, looded (tõus ja mõõn), hoovused, apvelling. 3 Lained ruumis leviv perioodiline häiritus. Maailmameres tekitavad laineid tuul, õhurõhu muutumine, looded, maarävinad, vulkaanilised protsessid jm. Lained kannavad edasi neid tekitanud välismõju energiat. Veeosakesed ise liiguvad vaid väikese amplituudiga. Eriatatakse järgmisi laineid: · Pikkilained levivad veepinnal ja selle läheduses ja on suhteliselt lühikesed;
liike. Vabaneb ka aminohappeid, mis on primaarproduktsiooni jaoks lämmastiku allikaks. Mittenitraalsel lämmastikul põhinevat produktsiooni nimetatakse taaskasutusproduktsiooniks. Uue produktsiooni ehk nitaadil põhineva produktsiooni kogutoodangu ja taaskasutusproduktsiooni jagatist nimetatakse f-suhteks. F- suhte keskmine väärtus on 0,3-0,5. Oligotroofses keskkonnas on see alla 0,1. Piirkondades, kus toitaineid on palju (apvelling) on f-suhe kuni 0,8. F-suhte pöördarv näitab mitu ringkäiku on element aasta jooksul looduses teinud. Näiteks kui f-suhe on 0,3 siis keskmine lämmastiku aatom teeb aastas 3 ringkäiku. Fosfor Limiteerib fütoplanktoni ja muude veetaimede kasvu magevees (järv, jõgi jne). Esineb vees mitmel kujul (HPO4, PO4, H2PO4). Kui vee pH on 8 ja temperatuur 20oC, siis annab HPO4 97% vabadest ioonidest. Enam
Loomastikku kuulub ajutisele kuivalejäämisele kohastunud veeloomi (mudahüpik, krabid). (Ökoloogialeksikon- Viktor Masing & Üldise hüdrobioloogia konspekt- Peeter Nõges) Hoopis teistsugune elukeskond valitseb aga hoovustes. Hoovused on ookeanides olulised tegurid, nad vahetavad ja segavad vett ning kannavad edasi jääd. Merehoovused on gradient ja tuulehoovused. Ekvaatori kohal soojeneb vesi päikesevalguse toimel kõige rohkem. Toimub süvavete kerge (apvelling), vesi hakkab sealt pooluste poole liikuma, tekib gradienthoovus. Samuti soeneb ekvaatoril ka õhk ja hakkab liikuma. Selle tulemuseks on püsivad passaadtuuled, mille mõjul pannakse liikuma tuulehoovused. Tänu Coriolise jõule kalduvad tuuled kõrvale ja kallutavad ka hoovusi. Hoovused võimaldavad kasutada muidu suhteliselt väikese liikumisvõimega elustikul (näiteks planktonil) niiöelda transporditeenust
Kui aga sedimendiga kokkupuutuv kiht soojeneb üle 4° tekitab see konvektiivseid tõusvaid veevoole ja jää all radiaalse suunaga vee liikumisi. · Maailmamere hoovused on oma olemuselt segu gradient- ja tuulehoovustest: ekvaatoril, kus päikesekiired keskpäeval langevad otse ülalt (seniidist) toimub intensiivne vee soojenemine. Soe vesi ei saa jääda "kuhja" vaid voolab ekvaatorilt pooluste suunas laiali, kus pikapeale jahtub. Ekvaatori kohal tekib apvelling. · Külm kompensatsioonihoovus liigub põhja pidi vastassuunas - poolustelt ekvaatori poole. Coriolise jõu tõttu hakkab soe hoovus kalduma ida poole (Põhja poolkeral paremale). Maakera pöördub itta. Ekvaatoril liigub kogu veemass koos Maaga ida poole joonkiirusega 1700 km/h. Meie laiuskraadil on idapoole liikumise joonkiirus vaid u. 900 km/h. Järelikult on veemass pidurdunud, kuid inertsi tõttu kaldunud ida poole (püüdnud
3 Maailmamere hoovused on oma olemuselt segu gradient- ja tuulehoovustest: ekvaatoril, kus päikesekiired keskpäeval langevad otse ülalt (seniidist) toimub intensiivne vee soojenemine. Soe vesi ei saa jääda "kuhja" vaid voolab ekvaatorilt pooluste suunas laiali, kus pikapeale jahtub. Ekvaatori kohal tekib apvelling. Külm kompensatsioonihoovus liigub põhja pidi vastassuunas - poolustelt ekvaatori poole. Coriolise jõu tõttu hakkab soe hoovus kalduma ida poole (Põhja poolkeral paremale). Maakera pöördub itta. Ekvaatoril liigub kogu veemass koos Maaga ida poole joonkiirusega 1700 km/h. Meie laiuskraadil on idapoole liikumise joonkiirus vaid u. 900 km/h. Järelikult on veemass pidurdunud, kuid inertsi tõttu kaldunud ida poole (püüdnud säilitada oma ekvaatorilt kaasa saadud liikumist).
turism · Sesoonne karjatamiskoormuse kõikumine: ära tarbitakse 40% primaarproduktsioonist Maailmameri · Pelaagiline vabas vees Plankton e. hõljum Nekton e. vabalt ujuv · Bentiline põhjale kinnituv või põhjas liikuv · Tsoonid maailmamered Valgus e. eufooriline Hämariku e. düsfootiline Pimedus e. afootiline · Zooplanktin vesikirp, aerjalgne · Apvelling tuul puhub sooja vee pealtpoolt ära · Mandrilava e. selfiala palju kala ( Peruus peruu ansoovis loomasööt, väetis) · Guaano · Humbolti pingviin · Kõige suurema korallide liigirikkusega troopilised korallrifis 30. Laiuskraadide vahel, Austraalia põhja osa, Indoneesia saarte ümber seal kõige suurem liigirikkus), Punane meri , Aafrika Idarannik · Koraalriffide liigid Randa ääristav Platvormriff Barjäärriff Atoll
kallakus ning vee tiheduse erinevused. Peale pinnahoovuste on meres ka süva- ja põhjahoovusi. Jaotuvad soojadeks ja külmadeks olenevalt sellest, kas edasikanduv vesi on ümbritsevast veest soojem või jahedam. See omakorda sõltub sellest, kas hoovus liigub soojadest vetest jahedamatesse või vastupidi. Soe hoovus soojendab kliimat nt muudab talve pehmemaks, külm hoovus aga muudab kliima jahedamaks. Süvaveekerge ehk tõusuhoovus, kerkehoovus, tõusikvool, upwelling, apvelling on rannikulähedase mere süvakihtidest pärineva külma vee tõus pinnakihtidesse. Alasid, kus süvaveekerge toimub, nimetatakse süvaveekerkealadeks. Süvaveekerke põhjustajaks on maa poolt puhuvad tuuled, mis viivad pealmise sooja veekihi merele. Seda asendab aga kompensatsioonihoovusena külm ning toitaineterikas vesi süvakihtidest. Parim süvaveekerkeala näide on Lõuna-Ameerika läänerannikul.
Kahe kihi vahelist piirkonda nimetatakse PIKOKLIINIKS. Loodetest tingitud vee segunemine Kuu ja Päikese gravitatsioonist tingitud. Vee liikumisega kantakse rannikule külma ja toitaineterikast vett. Tsirkulatsioonist tingitud upwelling Troopilistes vetes puudub vee jahtumine, seega pole võimalik kihistust võimalik lõhkuda. Mehhanismid: tuulte puhumine idast läände + C. Jõud vee ärakandmine ja defitsiit külm vesi asemele. Antarktiline divergents Samasugune apvelling toimub piki Antarktise rannikut. Põhjuseks 2 hoovust, mis kulgevad vastassuunaliselt. Coriolise jõu tõttu üks hoovus, mis liiguks lõunasse ja teine, mis liiguks põhja, kallutatakse. Seal ongi divergents – lahknemine. Pinnavee asemel tuleb põhjast üles uus vesi. Seal on väga võimas fütoplanktoni areng, neist toitub zooplankton e seal on selleks krill, kellest omakorda toituvad (sini)vaalad. Elu on sealkandis rikkalik. Veekeskkondade produktiivsus
globaliseeruvas maailmas levib kõik hea ja paha kaugemale ning kiiremini. Allikas : http://www.horisont.ee/arhiiv_2000_2002/h2000n1l4.html - 24 - EKVATORIAALSED PROTSESSID Ookeani ekvatoriaalpiirkonna iseärasused: Passaattuultel on ekvaatori lähedal konvergents, kuid Ekmani transpordil divergents (Ekman pumping): ekvaatorist põhja pool on transport põhja suunas ning lõuna pool lõuna suunas. Seetõttu ekvaatoril esineb apvelling ning soe pinnakiht on õhukene. Vaikse tuule piirkonnas tekib veepinnal idasuunaline vastuhoovus. Idast puhuvate tuulte tõttu on ookeanide idakallastel veepind madalam ning ja termokliin veepinnale lähemal. Passaatide ajalised muutused mõjutavad apvellingut ja pinnakihi temperatuuri ning seeläbi kliimat. Ekvaatoril f = 0 ning geostroofika ei kehti <2.20, kuid potentsiaalse pööriselisuse jaoks võib võtta y f
sh. Toitained, mis hoiavad ülal produktiivsust. · 1. aste fütoplankton, kõrgemad veetaimed, anaeroobsed sünteesiad bakterid. · Herbivoorid zooplankton, kalad, zoobentos · Kiskjad selgrootud ja selgroogsed · Orgaanilise aine lagundajad heterotroofsed veebakterid, zooplankton, zoobentos, kalad. Primaarproduktsiooni soodustavad nähtused hea mineraalainete ja valguse kättesaadavus . · Apvelling toitainete kandumine sügavamalt pinnakihtidesse. · Advektiivne segunemine vertikaalne. · Horisontaalne vee liikumine jaotab toitaineid ümber. · Gaasivahetus atmosfääri ja pinnakihi vahel. Tähtsamad apvellingu piirkonnad maailmameres Apvellingu (süvaveekerke) piirkonnad asuvad valdavalt ookeanide ja merede järsu mandrinõlva kohal. Seal on rikkalik planktonielustik ja seal paiknevad ka maailmamere parimad kalapüügikohad ja suured linnualad.
Veekogu kannab 35% Maa primaarproduktsioonist. Veekogude produktsiooni piirangüks ei ole veepuudus. Peamiseks veeökosüsteemide madala keskmise produktsiooni pärast on avaookean. Kui enamusi maismaakooslusi iseloomustav värv on roheline, siis veekogusid, eriti avaookeani iseloomustab sinine. See on tingitud ühest küljest vee omadusega hajutada ja peegeldada paremini sinist valgust kui teisi lainepikkusi. Teisest küljest on süüdi klorofülli sisaldavate organismide vahesus. 79. Apvelling? Apvellingu alad on mandrilavade servades, kust hoovustega kerkib pinnakihi setetesse talletunud toitaineid. Ala, kus mere süvakihtidest pärinev külm vesi tõuseb. 80. Fotosünteesi efektiivsus? 1-3%-line taimedele langenud valgusenergia, mida taimed suudavad ära kasutada. Arvutatakse jagades fotosünteesil seotud energia kogu taime pinnale langenud energiaga. Max fotosünteesi efektiivsus on 18%, kõige rohkem piirab seda CO2 kättesaadavus. Teised madala
1. Kaitse kuivamise eest ja kuivanud oleku üleelamine. Ohu korral vahetatakse elupaika, peituvad, kaevuvad, sulgevad mingi koguse vett oma kehasse, poevad sügavale pinnasesse. 2. Kuivamise vältimine – morfoloogilised kohastumised, eelkõige seotud kehakatete tihendamisega. 3. Kaitse osmootse kuivamise eest. Tingimused eluks ookeanis. Kõigist teguritest on Maailmameres organismidele olulisemad: - põhja iseloom; - veemassiivi iseärasused: vee liikumine (hoovused, autvelling ja apvelling), temperatuur, valgustingimused, soolsus, gaasirežiim. Temperatuur: sügavikes püsiv aastaringselt, -1,70...-20C. Pinnakihi temperatuur sõltub geograafilisest asukohast, aastaajast, hoovustest jne. Aastaaegade vaheldumisega seotud temperatuurikõikumised parasvöötmes kaovad 300....400 m sügavuses Valgus: valgustatus langeb kiiresti sügavusega, juba 100...200 m sügavusel ei piisa taimedele fotosünteesiks. Valgustatuse ulatus sõltub: geograafilisest asukohast (langevate
annaabi.ee 
