Apteegikaan (1)

EUROÜLIKOOL
Keskonnakaitse teaduskond
Anna Golubtsova
TEEMA: Apteegikaan
Referaat
Õppejõud:
Triinu Tõrv
Tallinn 2008
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Rõngussid Anellida
Klass Vöösed Clitellata
Alamklass Kaanid Hirudinea
Selts Neelkaanlased Arhynchobdellidae
Sugukond Lõugkaanlased Hirudinidae
Perekond Päriskaan Hirudo
Liik Apteegikaan Hirudo medicinalis
Apteegikaanid Eestis
Eestis elavast 18 kaaniliigist on kõige kuulsam kahtlemata apteegikaan (Hirudo medicinalis). Eestis on elujõulisemad apteegikaani populatsioonid säilinud Saaremaal ja Lääne-Eestis. Kaanid on rõngussid, nagu vihmaussidki.Elavad peamised mage- harva riimvees.Kaanide klassi kuuluvad loomad on sõltuvalt ohvri suurusest kas kiskjad või parasiidid.Kõige ohustatum on neist väikeste kinnikasvate järvede elanik,kirjukaan e. apteegikaan.See liik kuulus nii esimesse (ohualdaste ja haruldaste kategooria) kui teise Eesti punasesse raamatusse.
Suurimateks ohtudeks on maaparadus ning põllumajanduslik saastamine mürkide ja väetistega, samuti apteegikaanile vajaliku toidubaasi kadumine (lehmad, hobused ) ja veekogude pikaajaline kuivamine.Reaalne kaitse meil aga puudub.Kirjukaani kasutatakse senini rahvameditsiinis, mistõttu vajab liik kindlasti ka edasipidist kaitset. Apteegikaani kaitsekorralduskava täitmist koordineerib Eesti Looduseuurijate Selts. Looduskaitsekeskuse Saare regiooni direktori Tõnu Talvi sõnul: “…et kirjukaani kaitsta on vajalik nende elupaikade traditsioonilise majandamise ehk koduloomadega karjatamise jätkumine või siis taasalustamine ja veekogusid apteegikaanidega kaitse alla võtta.”
Üldkirjeldus
Apteegikaanil on kehal 103 „rõngast“, viis paari silmi (mis tajuvad liikumist ja valgust. Apteegikaani keskmine pikkus on umbes 120 mm, kuid ta võib kasvada ka palju suuremaks (250-300 mm). Tuntud kaanideuurija G.G.Štšegolevi laboratooriumis on kasvatatud rikkaliku söötmise tingimustes poolteise aastaga apteeikaani 440 mm pikkune hiigelisend.See tõestab, et kaani suurus ei näita alati tema vanust . Muide, varem arvati, et suurimad apteegikaanid on umbes 20-aastased. Nüüd tuleb seda oletust kontrollida. Ravieesmärgil kasutatakse tavaliselt võrdlemisi väikesi, mõne sentimeetri pikkusi apteegikaane. Apteegikaani värvus on väga muutlik , tuntakse palju värvusvorme.Seljapoole taustvärvus võib olla pruun, punakas, rohekasmust, oliivroheline jne. Siiske, kui muutlik apteegikaani värvus ka ei oleks, võib teda alati ära tunda kake kitsa mustrilise pikivöödi järgi. Servad on kollakasoranzid.Kõht on harilikult hästi kirju, kuid võib olla ka ühevärviline.Keha pinda katavad väa pisikesed näsad. Keha on üsna tihke . Apteegikaan purustab ohvri naha kolme lõua abil, mille servi katavad peened hambad.Pärakuava on väike.
Apteegikaanid elavad tavaliselt väikestes, madalates veekoudes. Nad võivad taluda ka veekou ajutist kuivumist, kui põhi jääb küllalt niiskeks.Apteeikaanid imevad selroogsete kõigi klasside esindajate verd, kuid peamiseks toiduallikaks on siiski konnad ja imetajad (kõige sagedamini jooma tulevad veised). Katsed laboratooriumis näitasid, et toitudes konnadel said apteegikaanid arstimise tarvis kõlblikuks 17-20 kuuga , aga toitudes küülikutel või siis algul konnadel ja pärast küülikutel- 8-10 kuuga.Apteegikaanid võivad saada suguküpseks ka ainult kõigusoojastel loomadel toitudes, kuid siis kulgeb nende areng väga aeglaselt, nad moodutavad üheainsa kookoni ja selles on vähem mune.Kõige tulemustikkam on nähtavasti kombineeritud söötmine s.t. konnadel ja imetajatel nagu looduseski toimub.Järelikult on apteegikaani ja rea teiste lõugkaaniliste evolutsioon toimunud tihedas seoses imetajatega.Apteegikaan on väga liikuv,ujub ka apteegikaan hästi, laineliste liigutuste abil. Neid tuleb hoida kindlalt suletud (marli,võrgu vms. abil) nõudes, muidu ronivad nad välja. Kui vees on liiga vähe hapnikku,kinnituvad apteegikaanid tagaminapa abil ja hakkavad sooritama hingamisliigutusi.Apteegikaan reageerib hästi mitmesugustele ärritajatele.Kui tekitada vees müra kas kepiga, mingi aseme vetteviskamisega, ujuvad nad kähku müra allika poole.Mõnedele lõhnadele (nt.odekolonn) reageerivad apteegikaanid negatiivselt. Nad eelistavad sooja pinda külmale.
Mõnikord võivad apteeikaanid ka kahju teha. Mõnedes lõunapoolsetes väikeveekogudes võivad apteegikaanid hulgi inimesi rünnata.
Sigimine
Hermafrodiid.Looduses saab apteegikaan suguküpseks nähtavasti alles kolmandal eluaastal ja sigib ük kord aastas, suvel.Lobarotooriumis saab ta soodsate toitumis- ja pidamistingimuste puhul suguküpseks 12-18 kuuga; kui hoida teda talvel 18-22º ja suvel 24-27º temperatuuril, sigib apteegikaan igal aastaajal, moodustades kookoneid iga 6-8 kuu järel.Looduses paigutavad kaanid oma kookonid mulda veidi ülevalpool veepiiri.Kookoni keskmine pikkus on 20 mm, laius 16 mm, värvus punakashall.Ühes kookonis on keskmiselt 15-20 muna, areng kestab umbes kuu aega. Munast koorunud noored apteegikaanid on algul nagu niidikesed, ainult 7-8 mm pikkused; oma nõrkade lõugadega ei suuda nad veel imetajate nahka katki hammustada, kuid võivad juba imeda kahepaiksetelt.
Apteegikaan ja endisaegne meditsiin
Apteegikaani eesti- ja ladinakeelsed (Hirudo medicinalis) nimetused reedavad seotust meditsiiniga. Kaaniravi ajalugu ulatub aastatuhandete taha. Juba V sajandil e.m.a.(enne meie ajaarvamist) kasutati apteegikaane Indias. Ka muistses Hiinas tarvitati neid ravimina, kuid üpriski omapärasel moel. Püütud kaanid kuivatati ja tambiti pulbriks, mida kasutati seespidiselt. Rahvameditsiinis oli kaaniravi aukohal Babüloonias, Kreekas, Egiptuses ja Roomas.
Hirudoteraapia kõrgpunkt saabus aga XIX sajandi esimesel poolel, kui kaanidega tohterdamine levis Euroopa ja Aasia maadesse. Tollal peeti paljude haiguste põhjuseks nn. halba verd, mis tuli organismist eemaldada. Ja apteegikaanid sobisid aadrilaskmiseks oivaliselt... Kasutatud kaanide hulk oli kolossaalne. Nii näiteks tarbiti 1830. aastal Londoni haiglates 7 miljonit apteegikaani, Pariisis veidi vähem - 5-6 miljonit. Kõige suuremad kaaniravi entusiastid olid siiski prantslased . On välja arvutatud, et möödunud sajandi keskel kasutasid prantsuse tohtrid ühe aastaga patsientide "raviks" 75-100 miljonit apteegikaani.
Enamik nimekaid arste pidas apteegikaanidega ravimist universaalseks ravim meetodiks . Pruukis vaid patsiendil möödunud sajandi algupoolel Prantsusmaal haiglasse minna, kui talle pandi kõhklemata kõigepealt 30 kaani ja alles siis määrati diagnoos . Aktiivsemad tohtrid aga panid haigetele kümneid ja isegi sadu kaane. Tihti oli tagajärg oodatule vastupidine : patsient kaotas ohtralt verd ja jäi väga nõrgaks. Sageli tuli ravialuse elu päästmiseks arvukad verdjooksvad haavad kinni õmmelda.
Et Prantsusmaal ületas apteegikaanide nõudlus pakkumise, siis imporditi neid teistest maadest. Põhilised kaanide tarnijad olid Ungari, Saksamaa ja Venemaa. Nendes riikides töötasid elukutselised kaanipüüdjad. Vereimejate püüdmiseks kõnniti paljajalu läbi tiigi ja seejärel korjati jalgade külge imenud kaanid kotti . See elukutse ei olnud just kergete killast (suur verekaotus , veritsevate haavade nakkusoht). Tolleaegses kirjanduses on andmeid kaanipüüdjate surmast, mida tingis verekaotus. Hiljem kasutati kaanide kogumiseks vanu hobuseid, kes aeti tiikidesse ja kelle külge kaanid kinnitusid. Kaaniäri oli tulus ettevõtmine. Nii peeti möödunud sajandi alguses Hamburgi lähedal igal aastal kaanilaata, kus nendega innukalt kaubeldi. Hinnalt olid kaanid üsna kallid. Möödunud sajandi algupoolel oli Venemaal kaaniäri aastakäive 6-10 miljonit hõberubla.
Apteegikaan tänapäeval.
Tänapäeval on neil biomeditsiinis soliidne koht, kaanisülje biokeemilist koostist on igati uuritud. Hirudiin osutus 65 aminohappe jäägist koosnevaks valguks, mis suudab täielikult blokeerida vere hüübimist soodustava trombiini. Üks hirudiinimolekul seob ühe trombiinimolekuli ja takistab soontes vereklompide tekke, samuti suudab hirudiin lagundada juba hüübinud klompe.
Hirudiinine haavand ei hüübi ja nii tilgubki sealt puhastamist vajavat verd veel päev-kaks, kokku ühest hammustuskohast kuni 50 ml. Kaanist saab vadaneda soola või joodi abil, mida nood ussid ei talu
Apteegikaane kasutavad praegugi kirurgid , neuroloogid, günekoloogid, silma- ja nahaarstid . Kaanid aitavad mitmel puhul: kõrgvererõhktõbi, glaukoom , insult, südame isheemiatõbi, tromboflebiit, veenilaiendid, hemorroidid, roos, artroos , radikuliit, paistetus, günekoloogilised haigused, impotentsus, operatsioonijärgne seisund, kus vigastatud veresoontes võib tekkida hüübimisi. Vastunäidustusi on üsna vähe.
KASUTATUD KIRJANDUS:

Eesti Teaduse Akadeemia. 1998. Eesti punane raamat.Tartu.

Järvekülg,A. 1981. Loomade elu Selgrootud 1.Tallinn.

Kuresoo ,R. Relve,H. Rohtmets,I. 2005. Eesti elusloodus. Tallinn.

Kindersley,D. 1998.Looduse entsüklopeedia. London.

Kokassaar,U. Zilmer ,M.2008. Kaaniravi e. hirudoteraapia. – Teraapia.com. http://www.teraapia.com/?topic=83&info=1 .

Talvi,T. 2004. Apteegikaan, kena vereimeja . – Eesti loodus (online). http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel-1_704.html .

Vilbaste,K. Marvet, A. 2004.Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Tallinn.