Apollon ja Daphne (0)

Apollon ja Daphne
Apollon ja Daphne lugu on pärit iidsest Kreeka mütoloogiast. Päikese ja muusika jumalale Apollonile langes needus , kui ta pilkas noort jumalat Erost. Apollon olevat üleolevalt Erosele öelnud, et vibu ja nooled peaks olema ikka nende kätes, kes on nende väärilised. Pahur Eros lasi seepeale Apolloni pihta kuldse noole, mis pidi sütitama armastust ning nümf Daphne pihta tinast noole, mis pidi sütitama viha. Apollon armus Daphnesse, aga nümf jälestas teda. Tegelikult põlgas Daphne ära mitmeid potensiaalseid armsamaid, eelistades selle asemel metsade avastamist. Kuigi Daphne isa Peneios soovis, et ta abielluks ja saaks lapsi, palus ta isa, et ta ei peaks abielluma nagu Apolloni õdegi. Apollon pidevalt palus Daphnet, et ta jääks, kuid nümf jätkas põgenemist. Ühel korral nähes, et Apollon saab ta kohe kätte, palus ta oma isa Peneiose abi: “Aita mind Peneios. Ava maa, et ta sulguks ümber minu või muuda mu vormi, mis on toonud mu selle ohu kätte”. Äkki hakkas Daphne nahk muutuma puukooreks, juuksed leheks ja käed oksteks. Ta lõpetas jooksmise, sest ta jalad juuriti maassse. Apollon embas oksi, aga isegi oksad tõmbusid temast eemale. Kuna Apollon enam ei saanud teda oma naiseks võtta, siis ta tõotas, et ta hoolitseb selle puu eest ja lubas, et tema juuksed kaunistavad juhtide päid nagu kroonid. Apollon kasutas oma igavese nooruse ja surematuse võimeid, et muuta loorberipuu igihaljaks. Sealt alates ongi loorberipuu igihaljas.
Selle loo moraal on minu arvates see, et kui sa oled kõrgel positsioonil ning arvad , et sa võid kõige teha ja öelda ning pääseda karistamata, siis sa eksid. Ükski halb tegu ei jää karistamata. Ja alati sa ei saa, seda mida sa soovid - ükskõik, mis positsioonil sa ka poleks.