Ants Laikmaa looming (0)

Ants Laikmaa looming
http://www.laikmaa.eu/looming.html
Ants Laikmaa valdavaks teemaks oli portreelooming. Ent tähelepanuväärne oli ka Laikmaa varane huvi rahvuslik-mütoloogilise temaatika vastu. Igal juhul paistab ta huvisuund lahku minevat Düsseldorfi professorite eelistatud religioossest temaatikast, idüllilisest žanri- või pateetilisest ajaloomaalist.
Laikmaa töötas palju ja hoogsalt, keskendus üksnes portreežanrile. Pastell kujunes kunstniku meelistehnikaks, mis jäigi tema loomingut valitsema . Ainult üksikutel juhtudel kasutas kunstnik seepiat, kriiti või sütt, veelgi harvem õlivärve. Pastelltehnika tundus otsinguteks-katsetusteks kohasemana ja vastas ka enam tema hoogsale temperamendile: oli võimalik oma kavatsust ja vahetut muljet viivitamatult kinnistada, kiiremini lõpptulemuseni jõuda. Ja pastelli eelistamine oli omamoodi lahtiütlemine akademistlikust maalimismaneerist ja avas ukse uute võimaluste suunas.
Haapsalu –perioodi tööde paremik andis tunnistust Laikmaa kunstnikukäe enesekindlusest ja üha selgemini väljakujunevast isikupärasest kujutuslaadist. Nõotütre Edith Schlaff’i portreedest on õnnestunuim Tutty, millest õhkub õitselepuhkeva noore neiu värskust ja eluküllust. Peapöördega saavutatud hoiaku sundimatus, avala silmavaate nooruslik selgus, kombeka tõsiduse varjust aga piidlemas vallatut rõõmsameelsust ja lapselikkust. Või siis Jaansoni portree: koheva karvase talvemütsi ja palitukrae tumedas raamistuses esiletõusva näo malbe pehmuse ja ühtlasi mõtlik tõsidus laseb selgesti aimata kujutava karakteri põhiolemust.
Erilist allakriipsutamist väärib aga, et peale üksikisiku karakteri ja hingelaadi esiletoomise taotles ja suutis kunstnik ka edasi anda midagi hõlmavamat, tähenduselt avaramat. Portree Lääne neiu on pidulikult värvirõõmus, kerge dekoratiivse varjundiga, ent mitte odavalt ilutsev. See kaunte värvikooskõladega pilt on otsekui ülistuslaul elluastuvale noorusele, lootuslik ja peaaegu harras.
Teoseks, mis Laikmaa kui kunstniku mainele laiema avalikkuse ees kõige soodsamalt mõjus, oli Fr. R. Kreutzwaldi 100. sünniaastapäevaks valminud pastellmaal Kaugel näen kodu kasvavat. Sümboolne looduslik taust, ööpimedust tõrjuva koiduvalguse punav viirg ja unest ärkav maa on siin niisama olulised komponendid kui Kreutzwaldi kuju, nad moodustavad lahutamatu terviku. Laikmaal oli õnnestunud tabada midagi väga olulist ajastu vaimsusest, ehkki pildi teostuslik külg iseenesest ei olegi kõige tugevam.
Soome- aastatest saavad alguse Laikmaa maastikumaalid , mis tõusevad, osaliselt portreemodellide puudumise tõttu, juhtivaks žanriks. Need tööd kõnelevad muudatustest Laikmaa kunstilistes tõekspidamistes. Soome kunstis tooniandvate prantsuse koolitusega meistrite, eriti P. Halose tööde mõjutusel, tuli Laikmaa teostesse postimpressionismi jooni. Seetõttu määrab ühe osa maastike - Saima maastik , Laadoga maastik põldudega, Tukaharju - üldilme stiliseeriva, dekoratiivse kallakuga käsitluslaad. Majade ja puude lihtsustatud vorme toonitab must tugev kontuurjoon, põllud on liigendatud erivärvilisteks dekoratiivseteks pindadeks. Seevastu teine osa maastikke - Maastik Imatral, Vallinkoski - on kantud suveheledast impressionistlikust nägemisviisist.
Viinis tutvus ta laialdasemalt ekspressionismi ja fovismiga. Kunstniku sümpaatia kaldus täielikult esimese poole, sest nendes töödes oli kunstnik oma ande ohverdanud inimõiguste kaitsmiseks. Fovismile heitis ta ette sisutust - selles kunstis on ainult värvide mäng järele jäänud.
Beduiini neiu on värvikas, kuid kaugel ilutsemisest. See kiirete ja hoogsate tõmmetega paberile pandud, kõike ebaolulist vältiv pilt on üks veenvamaid näiteid Laikmaa spontaansusest, kujutatava olemuse nappide vahenditega tabamise võimest.
1915.a võis täheldada Laikmaa aktiivsest kunstielust kõrvale tõmbumist. Tollastes töödes avaldub kunstniku teatav sisemine häireseisund. See ilmneb mitmes raugaportrees, eriti tugev on niisugune tunnetus Finišis. Juuditaris ja mõnes teiseski portrees valitseb samuti hämar, süngevõitu tonaalsus . Valdavalt melanhoolsed või kuidagi üksildased on arvukad vanade talude kujutised. Isegi lillemaalides - uus žanr Laikmaa loomingus - on tajutav mingi nukrusevarjund. Eriti selgesti avaldub kunstnikku tabanud kriis aga kahes teineteisega võrdlemisi sarnases autoportrees. Kulminatsiooni saavutas Laikmaa selleaegsete tume-süngete, pettumuslike ja rõhuvate elamuste kajastus aga Noorikus.
1920-ndate aastate lõpust alates muutub Laikmaa loomingus üha rohkem valitsevaks maaliline laad . Portreedes süveneb realistlik asjalikkus , maastikes romantiline meeleolukus. Kogenud meistrikäega on loodud Helga, Noorik Vigalast, R. Lüüsi ja A. Konsa portreed ning mitu Miku nime all tuntud naiseportreed. Maalilisuse ja meeleolukusega köidab Viljapõld viie tuulikuga. Sügavast sisemisest rahust ja tasakaalust on kantud Laikmaa üks viimastest maastikest - Talvemaastik.
1930-ndatel aastatel, mil kunstis olid taas tugevnenud realistlikud tendentsid, hakati selle suuna vanemaidki meistreid kõrgemalt hindama kui vahepealsel ajal. Huvi Laikmaa loomingu vastu oli elavnenud, teda hakati uuesti rohkem tähele panema . See mõjus kindlasti virgutavalt.
Nüüd on tema pastellmaalidest saanud klassika, mida kõrgelt hinnatakse.