ANTS LAIKMAA „Rukkipõld” (1866-1942.a)/pastellmaal Ants Laikmaa (kuni 1935. a. Hans Laipman) sündis 1866. a. 5. mail Läänemaal Vana-Vigalas Araste külas Paiba talus Hans Laipmani ja Leenu Redlichi neljateistkümnenda lapsena. 1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Laikmaa õppis aastatel 1891-93 ja 1896-97 Düsseldorfi Kunstiakadeemias ning 1897-99.aastatel ta Düsseldorfis ka töötas.Sügisel 1899.a tuli Laikmaa tagasi Tallinna ning tegutses 1900-07.a Haapsalus ja Tallinnas loovkunstnikuna .Ta oli Düsseldorfist tagasi tulles käinud läbi saksa väljapaistvamaid impressioniste koondava rühmituse “Sezession” näituselt ja jõudnud nüüd veendumusele: kunst nõuab midagi enamat kui osav looduse kopeerimine ja käsitöölik siledus. Tallinnas maalis kunstnik mõned lähemate tuttavate portreed, näiteks “Tšerkessi poiss”...
huvi rahvuslik-mütoloogilise temaatika vastu. Igal juhul paistab ta huvisuund lahku minevat Düsseldorfi professorite eelistatud religioossest temaatikast, idüllilisest zanri- või pateetilisest ajaloomaalist. Laikmaa töötas palju ja hoogsalt, keskendus üksnes portreezanrile. Pastell kujunes kunstniku meelistehnikaks, mis jäigi tema loomingut valitsema. Ainult üksikutel juhtudel kasutas kunstnik seepiat, kriiti või sütt, veelgi harvem õlivärve. Pastelltehnika tundus otsinguteks-katsetusteks kohasemana ja vastas ka enam tema hoogsale temperamendile: oli võimalik oma kavatsust ja vahetut muljet viivitamatult kinnistada, kiiremini lõpptulemuseni jõuda. Ja pastelli eelistamine oli omamoodi lahtiütlemine akademistlikust maalimismaneerist ja avas ukse uute võimaluste suunas. Haapsalu perioodi tööde paremik andis tunnistust Laikmaa kunstnikukäe enesekindlusest ja üha selgemini väljakujunevast isikupärasest kujutuslaadist
ning nad koosnevad värvipigmenist ja valgest maakriidist. Need on kokku surutud kummiaraabikuga - kõik see vormistatakse pulgaks ja lastakse kuivada.Õlipastelli pind jätab pisut märja ja vahaja mulje. Erinevalt pastellist ei vaja töö lõplikuks kinnitamiseks fiksatiiviga katmist. Pastell on maalimise ja joonistamise vahend. Pastellidega maalimist saab käsitleda nagu tavalist joonistamist. Alustades pastellidega maalimist, võib kohe täheldada, et nad murduvad kiiresti. Pastelltehnika juures on oluline, et käed ja pastellid oleksid puhtad. Üks võimalus hoida pastellid puhtad on - hoida neid riisiteradega koos karbis. Pastellid jagunevad: · pehmed pastellid; · kõvad pastellid, põhinevad üldjuhul kriidil ja on kandilise kujuga; · pastellpliiatsid on kõvad pastellid, mis on pandud pliiatsiümbrisesse; · õlipastellid, on väga erinevad pehmetest kriitpastellidest ja pastellpliiatsitest. Nad on õlipõhised. Harjutused õlipastellidega
realistlike portreede ja maastikumaalide loomist ning avaldas memuaare. Päris valmis talu ei saanudki -- Laikmaa suri 19. novembril 1942 ja maeti tema enda poolt rajatud 7 ha suurusesse parki. LOOMING Ants Laikmaa oli 20. sajandi alguse silmapaistvamaid eesti kunstnikke, kelle looming on valdavalt pastelltehnikas. Pastell kujunes kunstniku meelistehnikaks, mis jäigi tema loomingut valitsema. Ainult üksikutel juhtudel kasutas kunstnik seepiat, kriiti või sütt, veelgi harvem õlivärve. Pastelltehnika tundus otsinguteks-katsetusteks kohasemana ja vastas ka enam tema hoogsale temperamendile - tal oli võimalik oma kavatsust ja vahetut muljet viivitamatult kinnistada ning kiiremini lõpptulemuseni jõuda. Pastelli eelistamine oli omamoodi lahtiütlemine akademistlikust maalimismaneerist ja avas ukse uute võimaluste suunas. Laikmaa töötas palju ja hoogsalt ning keskendus üksnes portreezanrile. Akadeemilised olid Laikmaa tellimusportreed, mis vastasid enamasti jõuka
annaabi.ee 
