Seda ainet on hiljem käsitlenud prantsuse, saksa, inglise jt rahvaste kirjanikud. Paljud romaanid rääkisid legendaarsest brittide kuningast Arturist ning tema 12 ümarlaua rüütlist, ümbritsedes neid imepäraste legendide, võitluste ja armuseiklustega. Sellest valdkonnast tuntumad romaanid on "Lancelot", "Yvain" ja "Graali lugu" 10. ,,Tristan ja Isolde" on romantiline ja traagiline jutustus ning legend rüütel Tristanist ja iiri printsess Isoldest. Tristan peab tooma Isolde Cornwalli oma kuningast onu Markele naiseks, kuid reisil tärkab noorte vahel armastus. Isolde laseb oma ustaval sõbral ja teenijal Brangänel valmistada keelatud kire lunastuseks surmajooki, kuid viimane vahetab selle armujoogi vastu. Tristani onu ja Isolde abielluvad, kuid noorte tunded teineteise vastu ei kustu. 9 Tristani ja Isolde lugu
Ümmargune laud sümboliseeris rüütlite võrdsust ja vendlust. Rüütli armastatu ehk südamedaam on tavaliselt abielunaine. See vihjabki rüütelliku armastuse ideaalsusele. Seiklus ja imed täidavad rüütliromaanides enamasti proovi või katse sümboolset rolli. Neid läbi tehes kangelane täiustub ja õpib iseennast paremini tundma. Muistsed keldi müüdid olid aluseks ka arvukatele romaanidele Tristianist ja Isoldest. ,,Tristan ja Isolde" · Tristan oli orvuks jäänud kuningapoeg · elas oma onu kuningas Marc'i juures Cornwallis · Marc on vana, lapsi ei ole, armastab Tristanit nagu oma poega; armastab ka selle pärast, et Tristan on suutnud tappa Marci vaenlase Iiri rüütli · Tristan sattus Iirimaale raskelt haavatuna(müürginoolest) olles aerudeta paadis läks merele surema · Iiri kuninganna(Isolde ema) ravib Tristani terveks teadmata, et Tristan on tapnud tema venna
1850 lavastas Ferenc Liszt Weimaris Wagneri ooperi Lohengrin. Libreto sai valmis 1845, partituur 1848. 1850. aastal ilmus ka artikkel, milles Wagner nõustus Robert Schumanni väidetega, mille põhiideeks oli "Mõistus eksib, tunded mitte iialgi". 1851 avaldas Wagner ooperireformile pühendatud raamatu Ooper ja draama. 10 Kolmas loominguperiood (18541882) 1859 valmis reformooper Tristan ja Isolde. 1861 kanti ooper "Tannhäuser" ette Pariisi laval. See võeti seal väga halvasti vastu: saalist segati vilistamise ja hõikamisega, mille algatasid Pariisi elitaarse Jockey Club'i liikmed. Neil oli kombeks tulla ooperisse kohale alles teiseks vaatuseks, kus näidati tavaliselt balletti, ning sageli lahkusid nad pärast seda (esimese vaatuse ajal sõid klubilised õhtust). Wagner ei nõustunud viima Tannhäuseri balletinumbrit nende pärast
antakse nagu sümfooniline üldistus (Wotani tuleloitsimine ja Brünnhilde uinutamine "Walküüris", Brünnhilde äratamine ja armastusstseen "Siegfriedis", Siegfriedi tapmine ja leinamarss "Jumalate hämarikus"). Wagneri ooperireformi üheks täiuslikumaks kehastuseks oli ka armastustemaatiline ooper "Tristan ja Isolde" (1859). Draama algab siin saatusliku veaga, millest pole enam väljapääsu: mürk on vahetatud uimastusjoogiga. Tristani ja Isolde armastus on aga süütegu ja seda võib lunastada ainult surm. Siin ongi Wagneri lahendus: surm lahendab armastuse piinad. 1860.a. saab Wagner teate osalisest amnestiast ja kahe aasta pärast saabus täielik amnestia ja õigus elada kõikjal Saksamaal. 1864.a. noor Bayeri kuningas Ludwig II, kes oli suur Wagneri austaja, kutsus Wagneri oma pealinna teostama oma muusikalisi reforme ja võimaldas talle lahedamaid elutingimusi. 1867.a
Juhtival kohal on kantsoon, mida viljeleti enim. See on 5-7-salmiline lembelaul. Trubaduurid viljelesid ka pastoreele ehk dialoogilisi poeeme karjusneiuga. Trubaduurid viljelesid ka romansse, kus rüütel üritas võluda noort aadlineidu. Lisaks viljeleti tentsoone ehk kahe luuletaja vahelist vaidluslaulu. Saksamaal nimetati trubaduure minnesingeriteks. Nad viljelesid samu luulevorme, kuid nende looming oli palju rahvaluulelikum. 7. Rüütliromaan. Kuningas Artur. Graal. Tristan ja Isolde Rüütliromaan Rüütliromaanis oli põhiliseks teemaks armastus. Keskajal olid rüütliromaanid põhiliselt värsivormis, aga 15-16. sajandil hakkasid ilmuma esimesed proosaromaanid. Rikkalikult ainestikku pakkusid rüütliromaanidele tegelikult ka keldi müüdid ja pärimused, kus keskseks tegelaseks oli kuningas Artur. Kaks peamist teemat on armastus ja fantastika. Fantastika seisneb üleloomulikes muinasjuttudes. Tuleb välja rüütlite kangelaslikkus
· Arvas, et temast saab helilooja · Omandas paari aastaga muusikalised teadmised ja oskused · 1833. Aastal alustas tegevust dirigendina ooperi komponistina · Kuni 1864 oli tema elu väga rahutu ja muutlik · Majanduslikud raskused · Töötas ooperi dirigendina mitmetes kohtades(nt. Riias) · 1849 võttis osa ülestõusust ' · Otsis varju Sveitsist · Sõbra Liszti abistav käsi · 1859 ,,Tristan ja Isolde ,,Niebelungide sõrmus" · 1863 aastal reis Venemaale aitas jalule · Ludwig II kutsus Müncheni · Tema imetlejad asutasid Wagneri seltsi, mis kogus terves maailmas raha uuendusliku ooperiteatri ehituseks · 1872 rajati teatri alusmüür Byretis · 4 aastat hiljem toimusid seal esimesed Wagneri pidustused · 1882 esitleti seal ooper ,,Parsipfal" · Suri 13. Veebruar 1883 puhukusereisil Veneetsias
Romantism Sõna "romantism" ilmus muusikasse 1810.a. saksa helilooja, kirjanik ja maalikunstnik E. T. A. Hoffmanni Beethoveni teemalistes esseedes, kus ta väitis, et muusika on kõige romantilisem kõigist kunstiliikidest ja isegi enam: muusika on ise puhas romantism. 19. saj. valitsenud positivistlik filosoofia väitis, et tunnetada saab ainult nähtumusi, st. kogemuses tegelikult antut, mitte aga asjade olemust. Arvati, et inimene on võimeline loodust mõistma ainult teatud piirini: näiteks saab mõista loodusprotsesside loogikat, aga mitte nende mõtet. Inimene võib tunda lõpmatust või teistpoolsust, kuid ta ei saa seda väljendada, kuna tal pole selleks sõnu, ega saa ka maalida, sest pole ettekujutust. Arvati, et muusika on ainuke kunstiliik, mille abil saab tunnetada looduse ürgolemust ja inimkultuuride algpäritolu, sest muusika väljendab emotsioone ja tundeid. 18.-19. saj. olid väga ilmalikud, seetõttu vähenes religi
Ooper 19.sajand Üks juhtivamaid muusika zanre Reageerib tundlikult ühiskonna probleemidele Huvi ooperi vastu väga suur(BUUM) Pariis: Ooperi pealinn.Kõige paremad tingimused,raha olemasolu.Ooperite ainestik ikka antiikajaloost ja mütoloogiast,aga pöörduma ajaloo ja olistiku süzeede juurde.Huvi troopika,salapära,ajaloo vastu. Ooperid endiselt tellimustööna. Kuni 1850 suhtuti ooperisse kui toormaterjali, mis võis enda nägemuse järgi muuta.Eesmärk-publiku soosing.1850 hakati ooperit väärtustama omaette kunstiteosena, mida püüti võimalikult vähe muuta. Itaalia: Impressaario-üürib teatri,koostab trupi koosseisu ja tellib ooperid. 1 aasta jooksul 3 hooaega ehk stagionet.Igaks hooajaks pandi kokku uus trupp.Kavva võetud oopereid mängiti nii kaua kuni oli publikut.Helilooja tegi ooperi valmis ja müüs impressaariole,helilooja sai raha peale 3.ndat etendust, heliloojal ei olnud ooperile enam õigusi.Ooper võis feilidamit
Kõik kommentaarid