"Miks vargamäelased õnne ei leinud" (1)

Miks vargamäelased õnne ei leidnud?
Inimesed on elanud juba tuhandeid aastaid, kuid üldlevinumad probleemid on siiski jäänud samaks. Juba ürgaegadel ei piisanud arengujärgus inimestele süügist ja ulualusest, ka nemad otsisid midagi enamat , mis erutaks nende meeli ning mis paneks nad hästi tundma. Sama lugu oli ka Vargamäel, kus töötati selleks, et ühel päeval oleks ette näidata peale suurte karjamaade ning küntud vagude ka õnnelik pererahvas. Aga siiski elu ei naerata kõigile ning juhtus see mis juhtub kõige sagedamini-neutraalsus. Paremini võib ka seda nimetada ebaõnneks, kuid mõte jääb siiski samaks.
Tol päeval, kui Andres koos oma naisukese Krõõdaga Vargamäele jõudis, nägi ta sisimas vajadust teha suuri muutusi ning panna jõed teistpidi voolama. Andres oli kindel, et luues suur perekond, on võimalik muuta olukorda mis tol hetkel seal valitses. Lootes, et Krõõt sünnitab talle palju rammusaid mehemürakaid, saab ta nende abiga luua endajaoks uue ja parema kodu.
Kuid mida aeg edasi tõdes ta, et ei tulnud neid suuri mehemürakaid ja piimajõgesid, tuli vaid kannatuse proovilepanek ning suur eneseleidmise aeg. Lootuseküünal süttis, kui Krõõt sünnitas talle ta esimese poja ning tol hetkel nägi Andres, et ehk on veel võimalust, kuid sellegi sära kustutas heledahäälse Krõõda surm. Krõõt suri, sest tema teadis kohe, kui Vargamäele tuli, et see pole koht temasuguse jaoks. See koht tappis ta tööga, ta polnud piisavalt tugev Valgamäe jaoks ning tänu sellele kadus kiirelt ta silmist see õnn ning lootus. Andres ei mõistunud, et oli põhimõtteliselt oma naise tööga tapnud ning arvas , et too polnud piisavalt tugev. Selle asemel röövis ta saunapoisilt too naise ning arvas, et ta asendabki alles hauda läinud Krõõda. Kuid nagu ütlevad vanad eestlasedki, et nutt tuleb pika ilu peale. Saunapoiss võttis endalt elu ning tervesse talusse rõõmu toonud Marilt kadusid rõõmuhetked, millega ta varem kogu peret oli ümbruskonda täitnud. Andres arvatavasti ei mõistnud, et oli jälle suure karuteene teinud oma saunalistele, röövides neilt naise ning tolle perekonna õnne.
Loo teine suurtegelane Pearu täitis kogu Andrese vaba aja kohtukäimisega. Pearu oli üks inimestest kes Andrese südame suurt viha täis ajas ning kusjuures mõlemalt perekonnalt õnnehetked röövis. Andrese võidu puhul, mida siiski harva juhtus, peksis Pearu oma naist ja pere, kuid kui Andres kaotas, täitis kogu ta koda mure ja kurbus . Andres otsis oma tõde nii kohtust, kui ka piiblist, kuid kuskilt ta seda ei leidnud, see ehk tegigi ta südame nii kalgiks ja külmaks. Samal ajal Pearu talle rahu ei andnud, sest ta leidis alati uusi ja idiootsemaid põhjuseid naabrimehe kiusamiseks. Kogu riiu kõrval sündis aga peredesse leivasööjaid juurde, sest mõlemad naabrimehed olid korralikud sugutegijad, eriti Andres, sest too tahtis omale korralikku töötegemis armeed moodustada, sest peale enda surma oli vaja kellelgi tööd jätkata. Pearu päris nii ei mõelnud, kuid siiski lootis sellepeale, et jääks talle ikka pärijaid ning talu ülalpidajaid. Kui külla suur katkilaine tuli, siis suri lapsi nagu kärbseid ning Vargamäelgi tegid nad suure töö. Mari siiski arvas, et jumal karistas teda Andresele mehele minemise eest, kuid eks too näitab juba tolle aja inimeste vaimset taset. Suured matuse talgud tapsid paljud laspsevanemad hingeliselt pikaks ajaks ning külas ei helisenud peale kirikukella tükil ajal midagi muud. Meeletu hingeline trauma sai Andrese osaliseks , kui ta sai teada, et ta oma lihane tütar veedab mõnusalt aega naabrimehe pojaga. Andres poleks iial sellist kaotust endale ette osanud kujutada, sest tema arvates oli too juhtumine võimatu. Pearut see nii palju ei huvitanud, sest ta arvas, et saab Vargamäe omale, kui noored abielluvad. Pearu ning Andres said mõlemad piki päid, sest noored kolisid Vargamäelt ära, sest nad teadsid, et ega sellest kohast mingit õnne ei leia. Nende osaliseks saavad vaid kurbus ning hingepiinad. Mälestused kaunist kodukohast jäävad, kuid eluga peab edasi minema ning tuleb leida oma koht kus tunned ennast õnnelikuna ning mida saad koduks nimetada. Andresele pakkus see suurt meelehärmi pikka aega ning tuld lisas seegi tõsiasi, et ta poeg Indrek kavatseb ka ära kolida .
Andres mõistis, et Indrekust saab linnas asja ning et ta ei saa maatööga hakkama, kuid siiski meenus talle tõdeasi, et juba teine võsuke lahkub ta juurest ning varsti polegi enam kedagi kellele talu jätta. Tagaplaanile jäetud väike Andres kasvas ning kogus väge, millega talle meeldis eputada kõigi ees, tollest sai kandi võitmatuim rammumees, isegi vana Andres ei saanud talle enam vastu. Ajaks, kui Andrese rammusaim poeg suureks oli saanud, oli raske töötegemine ning mure ta juba vanaks ning küürakaks teinud. Lootus oli siiski alles, sest kõige suuremat võitu nägi ta noore Andrese silmades, sest ta oli iseloomult ning füüsiliselt nagu ta ise nooruses. Just sellist pärijat Andres endale sooviski, kes klaariks arveid nii talus , kui ka väljaspool ning kes saaks hakkama talutöödega. Noore-Andrese kroonuminemise ajal tundis vana-Andres ennast lööduna, sest ta pidi palkama endale sulaseid ning oma pererahvast polnud eriti alles jäänud. Noore-Andrese sõnad, et too polegi kindel kas tahab Vargamäele jääda või mitte, ei meeldinud ta isale , sest see purustas ta viimase lootuse .
Andrese kõik jõupingutused ning suured investeeringud Vargamäesse näisid olevat mõttetud, sest tal polnud lõpuks kedagi oma kes tööd teeksid. Alles olid jäänud vaid noored lapsed ning vanad väetid taluomanikud. Ehk kõik see kõva töötegemine ning südametult kalk lastesse suhtumine viiski nad siit minema. Kindel on vaid see, et A.H. Tammsaare öeldud sõnad: „Tee tööd, siis tuleb ka õnn ja armastus“, ei pidanud selles loos kuidagi kinni, sest isegi noor Andres ütles oma isale lahkudes, et too tegi tööd, aga vot armastust ei tulnudki.