"Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel istub" (8)

„Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub“ (Mati Unt)
19. sajandi algus oli maailma jaoks tõeline murrang— algas tööstuslik revolutsioon . See tõi endaga kaasa linnastumise, asutati meeletult vabrikuid ja tehaseid, hakati kasutama fossiilseid maavarasid paljudes erinevates eluvaldkondades. Alanud oli mõtlematu tarbimisühiskond, mis tänaseks on endaga kaasa toonud aina süvenevad globaalprobleemid .
Vaadates maailma kui tervikut , on inimeste elatustase võrreldes varasemaga oluliselt tõusnud. Loomulikult on tõusud ja mõõnad ning igas riigis olukord erinev. Hea elujärje tõttu on suurenenud tarbimine ning kõikvõimalike tarbe-ja muude kaupade tootmine on muutunud massiliseks. Selline inimtegevus jätab endast maha tohutud hulgad jäätmeid. Nende ümbertöötlemine ja taaskäsitlemine keskkonda kahjustamata on saanud tänapäeval üheks tõsisemaks probleemiks. Ometi on inimesed veel kuidagi hoolimatud.
Viimastel aastatel on siiski asutud jäätmeprobleemile otsima lahendusi. Prügi sorteerimisel ja taaskäsitlemisel on oluline keskkonda säästev mõju— uuesti kasutamisega hoitakse kokku kuni 90% tootmisenergiat. Kuna kuluv energia on valdavalt fossiilse päritoluga, mis tähendab, et kasutatud maavarad ei taastu, on taaskasutamisel väga suur tähtsus. Eestis on alates 1. jaanuarist 2008 kehtiv seadus, mis keelab sorteerimata jäätmete vastuvõtu ja ladestamise kõikides prügilates. Samas mitmetes korrusmajades visatakse mõtlematult kogu prügi ikka samasse prügikonteinerisse. Iga kodu omanik peaks tegelikult ise vastutama oma jäätmete sorteerimise eest.
Veel enam, jäätmete taaskasutus pole kindlasti piisav, et lahendada kogu probleem. Tekkiva prügi kogust tuleks üleüldiselt vähendada. Selleks, et tarbimisühiskonnast saaks säästev, peab inimkonna suhtumine muutuma ettenägelikumaks ja rohelisemaks. Hetkel moodustab hädavajalik tarbitavast vaid imeväikese osa ning suurem hulk on kasutatud mugavuseks või näiteks paremaks väljanägemiseks. Usun, et riik peaks rohkem korraldama erinevaid säästvale tarbimisele suunavaid kampaaniaid, et inimesi teavitada ja mõtlema panna. Näiteks Eestimaa looduse fondi algatusel ettevõetud prügikoristuspäeva „Teeme ära 2008“ saatis ootamatu populaarsus. Projekti eesmärgiks ei olnudki metsaalused ühekordse aktsiooniga puhtaks teha, vaid muuta inimeste mõtteviisi.
Mind pani mõtlema Epp Petrone vanapaberil välja antud teos „Roheliseks kasvamine“. Läbi oma naljakate püüdluste pisikeses Tartus ja hiigellinnas New Yorkis jääda oma roheliste eluviiside juurde, käsitles autor kõikvõimalikke teemasid: mida süüa, kuidas remonti teha, üüratud eeslinnad, nafta - ja energiakriis kuni jõulukuuskedeni välja. Pea igalt leheküljelt leidsin midagi lõbusalt harivat ning hiljem tabasin ennast kodus üleliigseid tulesid kustutamas ja mobiiltelefonilaadijat alati seinakontaktist kohe pärast kasutamist eemaldamas…
Mitmed uuringud on tõestanud, et tulemas on nafta- ja energiakriis. Praegu aga oleme paratamatult sõltuvad taastumatutest maavaradest— maagaasist või kivisöest toodetav soojusenergia või näiteks naftast saadav vedelkütus. Fossiilsete maavarade põletamise teel energiat saades , satuvad mitmesugused kahjulikud ühendid atmosfääri, mis omakorda kiirendavad globaalset soojenemist ning toovad kaasa muid keskkonnaprobleeme. Ometi ei ole siiani näiteks naftale sobilikku alternatiivi veel leitudki. Teiseks taastumatute maavarade plussiks on just väga lai leviala ning kergesti kättesaavus. See on ka põhjuseks, miks Eesti energeetika selgrooks jääb vähemalt veel lähitulevikus põlevkivi.
Alternatiivseid energiatootmisviise on aga raske leida. Näiteks on ajakirjanduses olnud artikkel, et 2040. aastaks on plaanitud maailmas 30% energiast toota Päikese abil. Paljudes riikides aga, sealhulgas ka Eestis, oleks otsese päikesekiirguse väga kulukas ning küllaltki perspektiivitu. Kuna ka hüdroressursid on üsna olematud ja tagasihoidlik sisemaa tuul ei lubaks toota piisavalt tuuleenergiat, siis hüdrojaamade rajamine tooks kaasa pigem kahju kui kasu.
Üheks taastumatutele maavaradele suhteliselt loodussõbralikus alternatiiviks energiatootmises on tuumaenergia . Efektiivsuse poolest ületab tuumaenergia mistahes fossiilse kütuse. Protsessi tulemusena tekib küll mõningane radioaktiivne kiirgus, kuid see on vähem ohutu, kui kahjulike ühendite sattumine atmosfääri. Miinusteks on jällegi suured investeeringud, mida infrastruktuuri rajamine ja nõuaks, tuumakütuse— uraani— vähesus ning kindlasti ka tuumakatastroofi oht. Siiani on juttu 1986. aasta Tšernobõlis juhtunust, kus hukkus loendamatul hulgal inimesi ning mille mõjud veel tänasenigi ulatuvad.
Täna, 21. sajandil oleme silmitsi mitmete globaalprobleemidega, mis nõuavad kiiret lahendust . Rõhku tuleks panna keskkonnasäästliku mõtlemise juurutamisele ning arendamisele. Kõik algab meist endist . John F. Kennedy on öelnud: „Oma probleemid oleme ise tekitanud - ja lahendada saame neid ainult me ise.“