"Küpsiseparadiis" Kertu Rakke (0)

Küpsiseparadiis
Kertu Rakke
1. Tsitaadid
"Vähemalt on hea peeglis ausat nägu näha" (lk 97)
"Elu on ebaõiglane ja siis sa sured" (97)
"Ei jõua ju igavesti, lapp peos ja naeratus huulil, maailma paremaks muuta. Ükskord saab lihtsalt jaks otsa ja tervislikum tundub olemasolevaga leppida." (98)
“On olemas neli vettpidavat vabandust: haigused, lapsed, eluolu ning töö" (143)
" Kujundlikult väljendudes olid sõjast jäänud varemed endiselt püsti, neid ei olnud keegi parandama hakanud, nende vahele üritati ehitada uut linna" (144)
2. Raamat „Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud“ räägib neljast naisest, kes elavad Tallinna äärelinnas ja on naabrid . Pealegi on nad omavahel seotud, ilma et nad seda arvatagi oskaks. Peategelasteks on Karin, Annika , Cärolyn ja Tia.
Karin on viiekümnendates naisterahvas, kes on just kaotanud oma mehe, kellega ta oli pool oma elust koos elanud. Kuna nad ei olnud abielus, palusid tema abikaasa lapsed varasemast abielust Karinil välja kolida . Niisiis sattuski Karin, oma tütre abiga, Tallinnasse elama. Seda sai ta lubada seepärast, et Karini arvates on tema tütar Brüsselis tähtis ametnik . Raamatu lõpus aga selgub , et tütar teenis oma elatist hoopis noorte tüdrukute kupeldamisega.
Algul tahab Karin hoida oma naabritest eemale, aga ajapikku hakkab ta nendega üsna tihedalt läbi käima.
Suvel kohtab ta ühte omavanust meest Peetrit, kes tuli Dorisele, Karini naabrile, appi kuuri ehitama. Alguses mõtleb Karin Peetrist kui imelikust vanamehest, aga ajamöödudes kiindub Karin temasse üha enam. Suve lõppedes lahkub Peeter sealt, sest tema töö on tehtud. Karin on selle pärast mõnda aega kurb, aga ta võtab mõistuse pähe ja otsustab, et see on lihtsalt üks ilus koos veedetud suvi ja mitte midagi enamat.
Annika on töötav naine, kellel on kaks last ning abikaasa Rain. Pealtnäha näib tema elu igati ideaalne. Algul seda see oligi, aga peale ta esimese lapse sündi hakkas kõik allamäge veerema. Samal ajal kaotas Rain töö ning ta hakkas jooma, Annikat petma ja peksma .
Kord pidi Annika tema joomise ja peksmise pärast lastega kodust põgenema. Ta veetis öö koos oma lastega lennujaama parklas . Järgmisel päeval, kui ta koju läks, helistati talle, et ta mees on vanglas , taksojuhi peksmise eest. Siis otsustab Annika Raini kodust välja visata . Annika ei taha algul tunnistada, et tema elu on metsa jooksnud. Ta hakkab oma töökaaslasega, Lauriga suhtlema , et unustada kodused mured. Ka Lauril on abikaasa. Ajapikku nad armuvad üksteisesse ja Annika hakkab lootma , et Lauri jätab oma naise maha. Annika pettumuseks seda ei juhtu ning ta saab aru, et parem on see suhe lõpetada.
Cärolyn on tüdruk, kellel on põhikooli lõpuklass käsil. Tal on väga head hinded, ta ei joo ja ei käi pidudel. Ta elab koos oma emaga, kes on alkohoolik . Nende peres peab tütar ema eest hoolitsema, sest viimane on alatasa liiga purjus , et ise midagi teha. Cärolynil on välismaal poisssõber Juhan, kes peatselt saabub Eestisse. Kui Cärolyn näeb teda teise tüdrukugua, on ta tõeliselt pettunud . Juhan isegi ei öelnud talle, et ta on Eestis tagasi. Lisaks sellele valetab Cärolyni parim sõbranna emale, et Cärolyn varastas ta ema ehted , sest teiste sõprade süüks ei tahtnud ta seda ajada. Ema jääb ka teda uskuma, kuna Cärolyni ema on joodik . Pärast neid sündmusi algab Cärolyni elus allakäik. Ta tuleb koolist ära, jookseb kodust ära ja otsib oma vana tuttava Nella üles, kelle juures ta elama hakkab. Tema senine korralik elu saab hoopis teise suuna. Korralik tüdruk muutub ajapikku meeletuks pidutsejaks, kelle ellu kuuluvad suits, alkohol ja kõiksugused narkootilised ained. Ühel hetkel saab tal raha otsa, ta tahab ka vaadata, kuidas ta emal läheb, ja nõnda pöördub ta koju tagasi. Koju minnes saab ta kurva uudise: ta ema oli ennast üles poonud. Cärolyn hakkab ennast selles süüdistama. Cärolyn elab ema surma raskelt üle. Ta jääb koju elama, lõpetab alkoholi tarvitamise, sest ta ei taha lõpetada samamoodi nagu ta ema.
Tia on kahekümnendates noor naisterahvas. Tal on kohvik nimega „ Porgand “. Selle tõttu on tal alatihti kiire ja kodus ei viibi ta peaaegu üldse. Ta käib seal ainult magamas ja riideid vahetamas. Ka temale meeldib pidutseda. Koos oma sõbranna Sigridiga mööduvadki nende päevad pidude, alkoholi ja kanepiga, ei puudu ka kokaiin. Annika, hoolitsev naaber, märkab seda ning soovitab Tial pöörduda arsti juurde. Algul Tia ei taha minna, aga väikse mõtlemise järel, tunnistab ta siiski lõpuks ka endale, et kui ta nii jätkab, siis ta kaua ei ela. Ta saab abi antidepressantidest. Ta pruugib siiski alkoholi ja kanepit edasi, aga mitte nii suurtes kogustes kui varem.
Vaatamata sellele, et neis neljas naises on palju erinevusi, seob neid siiski üks: elumured. Nende suhted soojenevad nende kahteistkümne kuu jooksul, üksteiselt saadakse tuge ja toetust. Kuigi nad hakkavad läbi saama paremini kui varem, on neil kõigil ka saladusi, mida välja ei räägita. Inimesed näevad siiski seda, mida neile näidatakse.