"Juhus määrab ideaalid?" Tolstoi ja Dostojevski (0)

Juhus määrab ideaalid?
Igal inimesel on omad ideaalid, teadvustab ta seda endale või mitte. Sageli aga piisab vaid ühest juhusest ning perfektsus omandab teise kuju. Ideaalide tagaajamine võib viia ühiskonnaga vastuollu, eriti, kui kasutada alatuid võtteid. Kuid igal otsusel on ka oma tagapõhi ja kui seda ei teata, siis ei tohiks ka arvustada.
Noor naine plaanib minna kõrgkooli, õppida arstiks. Tema hinnete ja teadmistega on see unistus üsna tõenäoline täide minema. Ühel hetkel avastab ta end kõrvuni armununa ja lapseootel . Kuna raha ka napib, muutuvad neiu eesmärgid koheselt. Tuttavad muidugi laidavad teda rumalate otsuste eest, kuid just üks juhuslik silmapilk oli tema elu muutuste põhjustajaks. Tegelikult ei saa öelda, et oleks tehtud vale valik. Kui küsida inimeselt: kas armastus või karjäär/heakspanu, vastaks enamik, et armastus. Kui paljud inimesed reaalsuses ka nii käituvad? Inimeste, ka võõraste, arvamus on paljudele millegipärast tohutult oluline.
Kui Raskolnikov ei oleks juhuslikult kuulnud "...et homme on see ja see vanaeit, kellele tahetakse elu kallale kippuda, sel ja sel tunnil ihuüksi kodus.", ning juba varem ühte vestlust, mis tema idee täideviimist julgustas, siis poleks ta võib-olla oma plaani kunagi teostanud. "Sada, tuhat asja ja kavatsust võiks korraldada ja parandada vanaeide rahaga....". Aga mõttest sai topeltmõrv. Kas see siis aitas? Ei, Roskolnikov nõrkes süümepiinadest ja saadud raha ei kasutanud ta kellegi abistamiseks.Ka Anna Karenina surmale aitas kaasa üks kohutav mälestus. Anna oli rongijaamas väga suures segaduses ja kui talle meenus see jõle õnnetus, mida ta oli kord pealt näinud , "...ta taipas, mida ta peab tegema.". Sellised saatuslikud hetked on väga ohtlikud ja müstilised. Võibki jääda mõtisklema, et miks see inimene pidi just tol hetkel olema seal ja kuulma/nägema, mida, parem oleks, kui poleks üldse toimunudki.
Ka Annal olid ideaalid. Toimiv perekond ja hea maine kõrgseltskonnas olid märksõnad millega naist alati seostati . "...Peterburi suurilmadaam, keda kõik lausa ülistavad," teadis ka Kitty . Kuid ootamatu kirg Vronski vastu muutis kõik. Ta nägi maailma hoopis teise pilguga. Anna ei oleks kunagi arvanud, et lahkub oma poja juurest, nagu ta ise ütles: "Minule oled sa kõige parem maailmas." Kuid suur armastus muutis teda niipalju, et ta suutis Serjoža hüljata ning isegi kõrgseltskonna põlgust taluda.
See kõrgkihi ülbus oli ka täielikult silmakirjalik. Ise tehti palju hullemaidki asju. Liidia Ivanovna näiteks manipuleeris Aleksei Aleksandrovitšiga ja käitus Anna suhtes üpriski õelalt, sest tahtis Alekseid endale ja ühtlasi ka Annale kätte maksta. Kas abielumehe himustamine ja nõrkuse ärakasutamine siis väärikam on? Kui rääkida alatutest võtetest eesmärgi saavutamiseks, siis peaks näiteks tooma ka viimastel valimistel Keskerakonna strateegia, milleks oli Reformierakonna mahategemine. Kasutati plakateid, stiilis: "Sul ei ole tööd! Andrus Ansipil on. Tema on sellega rahul!". Kokkuvõttes ei näidanud selline kampaania Keskerakonda (eesotsas Edgar Savisaarega) just eriti heast valgusest. Teiste laimamine/ära kasutamine üldjuhul ongi väga suur karuteene. Need inimesed lähevad sageli ühiskonna mentaliteediga vastuollu.
Kuigi tegelikult võiks öelda, et kõik inimesed on omamoodi ühiskonnaga vastuolus , sest alati leidub vähemalt üks inimene, kellel on midagi teise kohta öelda ja kelle vaated ei ühti. Anna läks vastuollu enamiku kõrgaadlike arusaamadega abielust ja armastusest, kui ta lahkus teise mehega, jättes maha abikaasa ja ka poja. Furoori tekitas veel see, et "...Anna oli julgenud seltskonda ilmuda , pealegi nii tähelepanuäratavalt oma pitsist peaehtega ja kogu oma kenaduses...". Kahepalgelisust näitab fakt, et paljudel naistel oli afääre, kuid Anna otsus usaldada oma emotsioone ja tahe olla õnnelik, kutsus esile laimu. Ma arvan, et paljud daamid, kes Kareninat hurjutasid, olid tema peale tegelikult kadedad ning vaid väliselt ei kiitnud tema käitumist heaks. Anna ei olnud halb inimene ega väärinud sellist suhtumist . Sama võib öelda ka Sonja kohta, kes, raha saamise eesmärgil, lõbutüdrukuna töötas. Laimu kohta on Sofia Semjonova öelnud, et "kogu see asi tugines ju "ühiskondlikule seisukorrale ja sellega ühendatud harjumustele"". Ta oli sooja südamega inimene, kes teiste hoolimatuse tõttu kannatama pidi. Mitmed inimesed, ise teadmatagi otsuste tagamaid, alandavad teisi. Suhete pealiskaudsus on levinud ka tänapäevases ühiskonnas. Lihtne on ju arvustada, kui mitte midagi ei teata ja ei tahetagi teada.
Dostojevski on kirjutanud: "...iga inimene vajab vähemalt ühtki niisugust kohta, kus teda haletsetaks!". Ainukene, kes ilma tagamõtteta kaasa tunda oskab, on inimene ise. Teiste peale lootma jääda on mõttetu. Igaüks peaks elama omaenda sisetunde järgi, sest tunneb end kõigist paremini. Ideaalide poole püüdlemises pole midagi halba, tuleb vaid meeles pidada, et iga hetk võib toimuda midagi ootamatut, ning üritada elada päev korraga. Juhus varitseb kõiki ja iial ei või teada, kuna ta oma lõksu seab.