"Ellumõistetu" - kirjand "Kuritöö ja karistuse" põhjal (2)

Ellumõistetu
Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus”
Tänapäevane ühiskond on kirev – iga inimene on ainukordne ning eriline. Ei eksisteeri paika, kus ei leiduks iialgi patustamist ega sooritataks kuritegusid. Kahjuks on nende läbiviijaid meil ühtesoodu varnast võtta. Enamikel juhtudel saavad süüdlased õiglase karistuse, kuid tuleb ette ka kordi , mil vaatamata eksimusele lastakse neil liiga kergesti või raskesti minna. „Kuritöö ja karistuse” tegevuse ajal oleks ilmselt surmamõistmine ning vangistus suhteliselt loomukohane otsus olnud. Käsitletava teose puhul pääses süüdlane üpriski lihtsa karistuse näol, või vähemalt tundub see nii lugejaile.
Teose peategelane Rodion Raskolnikov oleks kindlasti paljude arvates väärinud hukatust, kuna mees mõrvas pandimajapidajanna, kuigi viimane oli väga ihne ning üldiselt põlatud naisterahvas . Peategelasel endal tapmiseks vist õiget põhjust ei olnudki, pigem õigustus – kasutuid isikuid võib tappa. Kui terve inimkond niiviisi mõtleks, jääksid arvatavasti ellu vaid suurriikide presidendid, kes lõpuks nagunii üksteisele otsa peale teeksid. Rodja oli enda arvates kõrgemast klassist ning väärtuslikum kui vana naine. Siiski ei leidunud Raskolnikovis piisavalt kurjust ja pealehakkamist võlausaldaja koheseks tapmiseks. Ta leidis end alatihti kahtlemas ning võitles iseendaga : „Kas tõesti võtan kirve ja hakkan pähe taguma, purustan tal pealuu , issand, kas tõesti?” Siiski viis ta mõtte täide ning pärast mõrva vaevasid teda kohutavad süümepiinad.
Kuigi Raskolnikov teose lõpus süüd tunnistas , ei mõistetud teda surma, vaid sunnitööle Siberisse. Oma karistuse teenis ta niisiis ära süümepiinade, mitte vangistuse ega surmanuhtluse näol. Tema sai elada, kuid tema käe läbi oli võetud kaks süütut elu, kusjuures üks neist tahtmatult. Võlausaldaja oli ta juba ammu enda mõtetes surma mõistnud, kuid pärast tema õe surmamist tundis ta, et „hirm valdas teda ikka enam ja enam, eriti pärast seda teist, ootamatut tapmist”. Mis tegi asja hullemaks, oli see, et Rodjat mitte ei süüdistatud mõrvas, vaid oodati , kuni ta ise sellest rääkima läks. Teda üritati pikka aega lõksu meelitada, kuid mees tabas peaaegu alati ära, kui teda ninapidi üritati vedada.
Minu arvates on see hea, et oodati, kuni ta ise süüd tunnistama läks. Nii selle kui ka oma heatahtlikkuse tõttu pääseski ta eluga. Nähtavasti mõeldi, et see on talle kergem ning ta väärib pääsemist. Kuid vahel on ellumõistetul keerulisem tavapäraselt edasi elada, kui välja arvata fakt, et Rodja pidi Siberis sunnitööd tegema, kui minna näiteks vangi ja seal oma süü eest terve elu maha istuda. Raskolnikov oli juba korra enesetapule mõelnud ning isegi Siberis mõtles ta veel, et „miks ta siis ennast ei tapnud ? Miks seisis ta siis jõe ääres ja pidas paremaks end üles anda?” Ma usun, et ta hakkas kohe pärast mõrva mingit moodi oma karistust läbi elama, kuna ta kahetses oma tegu. Alatihti viisid mõtted enda tapmisele. Arvatavasti lootis ta niiviisi ülestunnistusest ja süütundest pääseda.
Siiski teab iga haritud inimene, et surm ei lahenda asju, vaid toob probleeme juurde lähedastele, kes meist maha jäävad. Lõpuks sai ka Rodja enesetapumõtetest lahti. Ta otsustas, et ei taha veel teise ilma lahkuda, kui kord pärast haigushoo lõppu toast linna peale põgenes, ning kõrtsis aega veetes sellele mõtles, kuidas üks surmamõistetu rääkis, et isegi kui tal oleks eluruumi vaid kahele jalale kuskil kõrgel kaljukünkal, siis „oleks ikkagi parem nõnda elada kui kohe surra”. Mina arvan, et seda tunnevad arvatavasti paljud hukkamist ootavad patustajad, kes ei suuda uskuda, et peavad juba siit ilmast lahkuma . Ka Raskolnikov arvas , et leidis sellest tõe, mis suutis talle elamistahte tagasi tuua: „Ükskõik kuidas elada, ainult – elada!” Inimesed, kes enesetappu sooritavad, sellele ei mõtle, kuna nad ei ole mitte teiste poolt surma mõistetud, vaid tahavad seda ise teha. Neil on veel valikuvõimalus, surmamõistetutel aga mitte.
Mõeldes reaalsele elule ning Vene kirjanikule Tolstoile, oli ka tema mingis mõttes ellumõistetu. Mees hoidis nii enda kui ka võõraid talupoegi ning kaitses nende õigusi, kirjutas kriitilisi artikleid riigi korralduse kohta ning sai seetõttu võimude viha enda kaela. Ta mõisteti lindpriiks ja pandi kirikuvande alla ning seega puudusid tal põhimõtteliselt kõikvõimalikud õigused, kuid ta oli siiski ellu jäetud. Ta lihtsalt elas sellel ajal ilma eesmärkideta ning mõttetult tühjalt nagu ka Raskolnikov. Minu jaoks oleks niimoodi pooleldi reaalsuses eksisteerimine suhteliselt mõttetu.
Ellumõistetute elu ei pruugi hukka määratut inimeste omast väga palju muretum olla. Vastupidi – enamasti tabab pärast surmamis- või vangistusotsuse ootamist inimest šokk, kui talle tundub, et ta nii lihtsalt pääseb, rääkimata veel suuremast šokist hiljem, kui ta üritab elu samamoodi edasi elada nagu enne, kuid tuleb välja, et see pole sugugi lihtsam kui muud karistused. Rodja leidis, et ta ei tunne üldsegi süümepiinu kuriteo pärast, vaid sellepärast, et ta endalt elu ei võtnud. Ta tundis end nõrgana, kuid elas siiski edasi. Lõpuks suudetaksegi jalad alla saada, kuid mingisugune märk halvast mälestusest jääb hinge igaveseks kriipima.