"1. Maailmasõja võitjad ja kaotajad" essee (4)

Esimese maailmasõja võitjad ja kaotajad
Maailma ajaloos on juhtunud nii mõndagi meelejäävat, mis on muutnud meie mõtteviisi ja ka elukorraldust. Üheks selliseks sündumuseks oli ka 20. saj esimesel veerandil toimunud Esimene maailmasõda , mis muutis kogu ühiskonnaelu. Põhjuseks võib tuua asjaolu, et selles sõjas muutus kõik ja maailm ei olnud nendeks muutusteks valmis.
Esimene maailmasõda, nagu seda ka nimi ütleb, hõlmas kõiki kontinente, mille tõttu kuulusid kõik vähegi ahnemad ja sõjaliselt arvestatavad riigid kahte liitu, mis olid omavahel sõjas. Nendeks liitudeks olid Keskriigid , kuhu kuulusid Saksamaa, Türgi, Austria – Ungari, Bulgaaria ning nende vastasleer Antant, kuhu kuulusid Prantsusmaa, Suurbritannia, Venemaa ning veel 34 riigi ülemaailma. Euroopa kui kõige arenenud maailmajagu sel ajal oli hõlmanud kolooniaid, mida peetakse ka üheks kõige tõsisemaks sõja põhjuseks. Keskriikidest kõige tugevam oli Saksamaa, kes oli jäänud koloniaalvallutustega hiljaks ning soovis nüüd maailma ümber jagamist. Selletõttu toimuski põhline sõjategevus Euroopa pinnal, mis sõjalõppedes oli sõna otseses mõttes verega immutatud , sest esmakordselt võeti selles sõjas kasutusele massiarmeed, mis ei koosnenud mitte sajast tuhandest südurist, vaid miljonitest. Selletõttu paigutasid ka väejuhid mehi mitte nende oskuste järgi rindele, vaid hulga. See aga tõi endaga kaasa uusi leiutisi, milledest üks ohtlikumaid oli gaas , mida kasutati esmakordselt Ypres’i lahingus. Kui kindraelid ja riigijuhid olid läinud sõtta põnevusega, lootes näha kiiret alade hõivamist, toimus kõik vastu pidi. Kiiretest pealetungidest sai kurnamissõda, mis sõna otseses mõttes kurnas nii sõdureid , riiki kui kogu maailma. Riigid, kes olid sõjas ei suutnud enam enda majandusega välja tulla, mille tõttu tuli abi otsida teistelt kontinentidelt. Suurimaks ja üheks võimsaimaks naabriks üle Atlandi ookeani oli USA, mis oli kuni 1917. aastani Antandile laenu pakkunud, kuid seoses Ameerika kodanikke vedanud reisilaeva uputamisega pidi ka see riik sõtta sekkuma, olgugi et sõja lõpu aastatel. Inimkaotused olid aga seoses uue sõjatehnikaga, mida tegelikkuses ei osatud strateegiliselt rakendada, tohutavalt suured, küündides 10 miljoni inimeseni, kellele lisandus 20 miljonit haavatud sõdurit. 3, 5 miljonit jäi vigaseks, mis tundus mõnele noorele sõdurile suurema karistusena kui surm. Olukorras, kus langenuid on 10 miljonit ning 20 miljonit haavatut, ei ole õige rääkida võitjatest ja kaotajatest, kuid ometi seda tehti. Meenutamaks sõjaõudusi ning vältimaks nende kordumist, mõeldi eraldi välja mõiste, milleks oli „kadunud põlvkond“. See mõiste käsitleb inimesi, kes on kogenud kõike seda, mis seal toimus, pääsenud sealt küll eluga, kuid suutmata neid pilt, karjeid ja laske unustada, surevad nad seesmiselt. Sellest ajast on pärit ka Hemingway teos „Ja päike tõuseb“, mis annab sõnade kaudu edasi nende inimeste hinges toimuvat. Suutmata armastada, näha inimestes midagi head, hakkavad tegelased jooma, pidutsema ja pühendavad oma elu lõbudele, sest alkohol on ainus, mis paneb neid sündmusi unustama. Rääkides eelnevalt vigastest, keda oli 3,5 miljonit, on ka selles raamatus peategelane haavatud ning nimelt impotent. Selle tõttu aga ei suuda ta armastatu temaga koos olla, ning mees peab taluma veel lisaks sõjatraumale ka naise ringi jooksmist. Nendele inimestele aga riigipead ei mõelnud, sest võitjad, kelleks Versailles’i rahulepingu järgi oli Antant, soovis kaotajatelt koorida materjaalselt võimalikult palju, lootes tasuda enda võlgasid, mis olid sõjaga seoses tekkinud. Kuid sõdurid, kes osalesid sõjas, pidid minema eluga edasi, ilma, et oleks saanud psühholoogilist abi, mis oleks riikidele liiga kulukaks läinud. Selle tõttu võib nimetada võitjad ja kaotajad välja tuua mitte kahest vastastikkusest leerist eraldi, vaid koos, sest võitjateks olid need inimesed, kes ei pidanud kogema sõjaõudusi enda silmade, kõrvade ja muude ihuliikmete läbi ning jälgisid toimuvat ajalehe vahendusel. Kaotajateks olid aga sõjaskäinud, sest õudused, mida need mehed ja ka naised seal kogesid, ei ole kirjeldatavad üheski filmis ega raamatus, mida on üritatud tänapäeval järele teha, ning tagant järele kirjutatud. Ainult inimene, kes on ise käinud sõjas ja näinud selle koledusi, suudab tunda tõelist vastikust ja hirmu sõja ees, mis tundub tänapäeva maailmal meelest läinud olevat ning ei puudu palju, et lähiajal seda meile taaskord meelde tuletataks.