[8] Veestik Maapinnal võib näha mitmesuguse suuruse ja kujuga karstilohke ja kurisuid, mis suurvee ajal moodustavad ajutisi järvikuid. Pandivere veekaitseala piires on välja eraldatud 212 karstiala (üldpindalaga 120 km²). Olulisemad neist on: Võhmetu- Lemküla, Heinjärve, Aniste, Savalduma, Järsi, Saksi karstijärvikud. Maakonnas on rohkelt allikaid, eriti Pandivere kõrgustiku nõlvadel. Enamus neist on seotud karstiga (karstiallikad). Olulisemad allikad ja allikalised alad on: Valgejõe ülemjooksu piirkond, Jupri oja, Lava allikad, Mõdriku allikad, Kiltsi allikad, Simuna Katkuallikas jne. [8] Sood Eesti Geoloogiakeskuse poolt tehtud otsingulis-hinnanguliste tööde järgi (1977- 78) on Lääne-Virumaal 78 sood, mille tööstuslasundi pindala ületab 10 ha ning 44 alla 10 ha tööstuslasundiga sood. Soode tööstuslasundi kogupindala on 23368 ha ja turbavaru 90,5 miljonit tonni, s.h. alusturvast 11,2 milj.t. Aktiivsed varud moodustavad 59,0 milj
1)Liigirikkad soostunud rohumaad - 6)Kuivad loorohumaad - 8332 ha (30,6%) 2122 ha (7,8%) 2)Niisked pärisarurohumaad - 7)Pärisrannarohumaad - 4548 ha (16,7%) 1247 ha (4,6%) 3)Kuivad pärisarurohummad - 8)Soostunud rannarohumaad - 2829 ha (10,7%) 1174 ha (4,6%) 4)Niisked loorohumaad - 9)Allikalised soostunud rohumaad - 2679 ha (9,8%) 571 ha (2,1%) 5)Sürjarohumaad - 10)Liigirikkad madalsoorohumaad - 2373 ha (8,7%) 462 ha (1,7%) Sood. Tõenäoliselt moodustavad sood 10-12% Saaremaa territooriumist. Saaremaal on neli üle 1000 ha ulatuva pindalaga sood: Koigi, Haeska, Piila, Pahila. Madalsoode hulgas on kõige huvitavamad allikamadalsood lubjarikka liikuva survelise
8332 ha (30,6%) 2122 ha (7,8%) 2)Niisked pärisarurohumaad - 7)Pärisrannarohumaad - 4548 ha (16,7%) 1247 ha (4,6%) 3)Kuivad pärisarurohummad - 8)Soostunud rannarohumaad - 2829 ha (10,7%) 1174 ha (4,6%) 4)Niisked loorohumaad - 9)Allikalised soostunud rohumaad - 2679 ha (9,8%) 571 ha (2,1%) 5)Sürjarohumaad - 10)Liigirikkad madalsoorohumaad - 2373 (8,7%) 462 ha (1,7%) 1.5. SOOD. Tõenäoliselt moodustavad sood 10-12% Saaremaa territooriumist. Saaremaal on neli üle 1000 ha ulatuva pindalaga sood: Koigi, Haeska, Piila, Pahila.
1)Liigirikkad soostunud rohumaad - 6)Kuivad loorohumaad - 8332 ha (30,6%) 2122 ha (7,8%) 2)Niisked pärisarurohumaad - 7)Pärisrannarohumaad - 4548 ha (16,7%) 1247 ha (4,6%) 3)Kuivad pärisarurohummad - 8)Soostunud rannarohumaad - 2829 ha (10,7%) 1174 ha (4,6%) 4)Niisked loorohumaad - 9)Allikalised soostunud rohumaad - 2679 ha (9,8%) 571 ha (2,1%) 5)Sürjarohumaad - 10)Liigirikkad madalsoorohumaad - 2373 ha (8,7%) 462 ha (1,7%) Sood. Tõenäoliselt moodustavad sood 10-12% Saaremaa territooriumist. Saaremaal on neli üle 1000 ha ulatuva pindalaga sood: Koigi, Haeska, Piila, Pahila.
, 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 275) Veereziim ja vee kvaliteet Järve valgala suurusest ja iseloomust ning vee mahu ja valgala suhtest sõltub järvevee kihistus ning kvaliteet, samuti mõjutab seda ka järve veevahetuskiirus. Tavaliselt on järvede valgalad väikesed, seetõttu on ka järvede veevahetus aeglane. Kõige väiksema veevahetusega on suhteliselt sügavad umbjärved või allikalised lähtejärved, kus vesi vahetud üks kord 3-5 aasta jooksul. Mitmetes madalates järvedes, eriti oru- ja rannajärvedes vahetub vesi aasta jooksul kümneid kordi, näiteks Porijärve Võrtsjärve lõunatipu lähedal, kus vesi vahetub 170 korda aastas, Tammelais on see 140, Oesaare lahes 48, Preeksa Palujärves 43, Endlas 31 ning Noodasjärves 26 korda aastas. Vees olevate mineraal- ja biogeensete ainete kontsentratsioon sõltub valgala suurusest ja veevahetuse intensiivsusest
www) Maastikulised tunnused Maastikulised võtmetunnused on sageli bioloogiliste võtmetunnuste tekkimise ja säilimise eelduseks, näiteks järsakute metsades või allikate ümbruses. · Vooluveekogude ümbrus- allikad, jõed ja ojad. (vt. joon. 3) · Seisuveekogude ümbrus- tiigid ja järved. · Ajutiste üleujutuste või vooluvee tunnused- taimestikuvabad või soostuvad märjad lohud ja nõlvad, viirud tüvedel ja mätastel. · Allikalised alad. · Saared- veekogudes ja soodes paiknevad põlise metsaga saared ja märgalasaared- nõlvadega selgelt piiritletud väikesed sood ning neid ümbritse metsaserv. · Arheoloogilise või kultuuriloolise tähtsusega alad- kalmed, jaanikukohad, kivikangrud, kiviaiad, vanad veskid ja taluvaremed. (vt. joon. 4) · Geoloogilised objektid, mille alla kuuluvad erinevad paljandid, kivikülvid ja rändrahnud.
kultuuristamist. Niitude kaitsega ei tegeletud. 1950ndatel uuriti niitude saagikuse tõstmist pealtparandamise abil. 1960ndatest tegeletakse poollooduslike rohumaade kaitsega: Pork, Krall, Kull jt. Rohumaade kasvukohatüübid 1. Arurohumaad paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. 2. Soostunud rohumaad paiknevad pidevalt niisketel toorhuumuslikel või turbahorisondiga (30 cm) muldadel. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed ja allikalised. 3. Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt märjad. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed, allika-, siirdesoo ja õõtsiksoorohumaad. 2 4. Üleujutatavad rohumaad jõe- ja järvelammidel kuivad, niisked ja soostunud lamminiidud ja lammiroostikud ning rannikul rannarohumaad. 5. Kultuuristamisest mõjutatud rohumaad - kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad.
Veereziim ja vee kvaliteet Järvevee kvaliteet ja kihistus sõltuvad järve valgala suurusest ja iseloomust ning vee mahust, sõltudes seega ka järve veevahetuskiirusest. Järvede valgalad on tavaliselt väikesed, mistõttu ka järvede veevahetus aeglane. 88% järvedest oli valgala pindala alla 50 km 2, 32% kuni 2 km2. Ligikaudu 63% järvedest vahetub vesi kuni 4 korda, neist 37% 0,82 korda aastas. Kõige väiksema veevahetusega on suhteliselt sügavad umbjärved või allikalised lähtejärved, kus vesi vahetub 1 kord 35 aasta jooksul (Uljaste, Saadjärv, Hino, Tilsi, Kõrbjärv jt). Paljudes madalates järvedes, eriti oru- ja rannajärvedes vahetub vesi aasta jooksul kümneid kordi. Valgala suurusest ja veevahetuse intensiivsusest sõltub vees olevate mineraal- ja biogeensete ainete kontsentratsioon, olles seda suurem, mida tugevam on veevahetus. Planktoni hulk tugeva läbivoolu korral on aga väiksem
kuivendamisel Soo tekketüübid •Mültumine e. terrestrialisatsioon - veekogu kinnikasvamine •Soostumine e. paludifikatsioon - maismaa (mets, niit) soostumine Toitumistüübilt jaotatakse sood: Minerotroofne, geogeenne, reofiilne – põhja- ja pinnaveetoiteline - Limnogeenne – järve- või jõeveetoiteline (õõtsikud ja lammid) - Terrigeenne - Topogeenne – seisva pinnaseveega, põhjaveetoitelised - Soligeenne – liikuva pinnaseveega, allikalised Ombrotroofne – sademevee toitelised Eesti soodes on mitmeid taimkatte kasvukohatüüpe, taimestik ja selle iseärasused on aga toiduahelate ja toiduvõrgustike alus. Eesti soode taimkatte kasvukohatüübid Madalsoo - liigivaene madalsoo - liigirikas madalsoo - õõtsik- madalsoo - madalsoomets - lodumets - allikasoo Siirdesoo - rohu- siirdesoo - õõtsik siirdesoo - siirdesoomets Raba - nõmmraba - mättaraba
palurohumaade soostumisel. Moodustavad üleminekuastme liigivaestele madalsoodele. Sagedamad taimekooslused on hirsstarna hariliku tarna, kollase tarna, kastekaera jussheina, hallika tarna pika tarna, jussheina karusambla, tedremarana luhtkastevarre kooslused. Praegusest levikust on andmed ebatäielikud: madalasaagikate ja vähese söödaväärtusega heina tõttu on need jäetud kasutusest ammu välja ning enamasti asendunud soostunud võsastike ja metsadega. Allikalised soostunud rohumaad ja allikasood Toituvad survelisest põhjaveest, mis allikatena maapinnale jõuab. Väga piiratud levikuga. Taimestik sarnaneb liigirikastele soostunud ja madalsookooslustele. Sagedamad taimekooslused on villpea niitja tarna, raudtarna, ümartarna ning pruuni sepsika skorpionsambla kooslus Eestis piiratud levikuga allikalistel aladel, ent niigi piiratud levikut on vähendanud kuivendamine. Tüübiline näide on Viidumäe allikasoo. Madalsoorohumaad
põhjustades ka seal turba tekkimist ning seega soo pindala pidevat suurenemist. Niisiis, soo säilitab oma arenguloo turbas. Soode areng sõltub aga soo geneesist. Toitumistüübilt jaotatakse sood: Minerotroofne, geogeenne, reofiilne – põhja- ja pinnaveetoiteline •Limnogeenne – järve- või jõeveetoiteline (õõtsikud ja lammid) •Terrigeenne Topogeenne – seisva pinnaseveega, põhjaveetoitelised Soligeenne – liikuva pinnaseveega, allikalised Ombrotroofne – sademevee toitelised Eesti soodes on mitmeid taimkatte kasvukohatüüpe, taimestik ja selle iseärasused on aga toiduahelate ja toiduvõrgustike alus. Eesti soode taimkatte kasvukohatüübid Madalsoo - liigivaene madalsoo - liigirikas madalsoo - õõtsik- madalsoo - madalsoomets - lodumets - allikasoo Siirdesoo - rohu- siirdesoo - õõtsik siirdesoo - siirdesoomets Raba - nõmmraba - mättaraba - peenar- älvesraba - laukaraba - rabamets
Looduslikud põhjavee maapinnale või veekogu põhja väljumise kohad. Allikad tekivad sinna, kus põhjaveehorisont lõikub maapinnaga. · Jaotatakse: Tõusallikas survelise põhjavee korral. Põhjas on lehtrid, kus vesi tavaliselt "keeb". Langeallikas surveta põhjavee korral, paiknevad tavaliselt nõlval. Allikalised alad soostunud alad põhjavee hajusa väljavoolu kohtades Soolane põhjavesi: Tekib: 1)Merevee pinnasesse imbumise läbi. 2)Kuiva kliimaga aladel, kus aurumine ületab sademeid. 3)Maasiseste mineraalide lahustudes. 4)Inimtegevuse tulemusena (niisutamine) Põhjavesi Eestis Põhjavee koguhulk on ligikaudu 2000 km³, sademetest tekib juurde ca 100 m³
elupaigaelemendid või struktuur; maastikulised võtmetunnused viitavad eripärastele keskkonnatingimustele, millega võib kaasneda haruldaste liikide esinemine; · Tunnusliikide esinemise põhjal: indikaatorliigid ning elupaigaspetsialistid. Maastikulised võtmetunnused: vooluveekogude ümbrus - allikad, ojad, jõed; seisuveekogude ümbrus - järved, tiigid; ajutise üleujutuse või vooluvee tunnused - taimestikuvabad või soostuvad märjad lohud ja nõvad, viirud tüvedel ja mätastel; allikalised alad; saared - veekogude ja soode põlise metsaga saared; arheoloogilise või kultuuriloolise tähtsusega paigad metsas - kalmed, jaanikukohad, kivikangrud, kiviaiad, taluvaremed, vanad veskid jmt.; geoloogilised objektid - liiva- või lubjakivipaljandid, paljanduvad astangud, kivikülvid, rändrahnud; järsud nõlvad - uhtorgude veerud ja veekogude kaldavööndist kaugemal asuvad nõlvad;
ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arengukavadest. Vaata ka Lisa 3. Põhja- ja pinnavee kaitsealade maakasutusintensiivsuse vähendamise võimalikud soovitatavad tegevused on näiteks: · metsastamine; · loodusliku rohumaana kasutamine; · ekstensiivselt kasutatava püsirohumaana kasutamine; · talvine taimkate põldudel; · väetise majanduslikust optimumist väiksemas koguses kasutamine. Põllumajandustootja hoolivust näitab veeobjekti ja selle ümbruse korrashoid: · allikad ja allikalised alad; · karstialade ja karstilehtrite ümbrus; · veekaitsealad vastavalt kaitsekorralduskavale; · veekogu kaldad, säng, puistu ja kallasraja hooldus, veekaitseribade loomine ja hooldamine, veeobjektidele juurdepääsu tagamine ja matkaradade hooldus, puhkekohtade hooldus. Joonis 3. Põhjavee loodusliku kaitstuse kategooriad22 3. VEEHOID 3.4 Põhja- ja pinnavee hea seisundi säilitamine 3.4.1 Hea seisundi säilitamine
annaabi.ee 
