Alfred Sisley (1)

Realistidel on suuri teeneid ses mõttes, et nad muutsid lõplikult reegliks kaasaegse elu kujutamise põhimõtte. Kuid realistid jäid siiski osalt veel vanade traditsioonide pinnale. Nad maalisid endist viisi nelja seina vahel, säilitasid tumeda koloriidi ja tardunud loodusekäsitluse; neil puudus ka eriline huvi valguse ja õhu vastu. Säärane maalimisviis ei rahuldanud enam põlvkonda, kes järgnes Courbet'le. Hakkas tärkama igatsus heledama ja õhulisema käsitlusviisi järele, huvi selle vastu, mis looduses on mööduvat, dünaamilist, kerget ja kirgast. Sellest igatsusest sündis XIX sajandi viimasel veerandil IMPRESSIONISM
Voolu nimetus on tuletatud prantsusekeelsest sõnast impression, mis tähendab muljet. Impressionism on nii siis muljete maalimine. Impressionistid leidsid, et kestvaid olukordi looduses maalida on raske, koguni võimatu, sest valguse ja atmosfääri pideva muutumise tõttu muutub lõpmatult ka loodusobjektide nähtav välimus. Kunstnik võib järelikult kujutada ainult mööduvaid olukorda, fikseerida puhtmaaliliselt tajutud muljeid loodusest kogu nende juhuslikkusest, silmapilksuses ja mitmekesisuses; kunstnik võib maalida õieti ainult valgus ja õhku, mis ümbritsevad loodusobjekte ja neile alati uue ilme annavad. Impressionism on esmajoones valguse ja õhu maal. Looduses saadud muljed tuli lõuendil fikseerida võimalikult ruttu ja vahetult, looduses viibides . Seni tegid kunstnikud looduses enamasti ainult skitsi ja maalisid selle järgi ateljees pildi. Impressionistidel kaob vahe skitsi ja valmismaali vahel. Impressionism on vabaõhumaal.
Seni olid kõik kunstnikud töötanud nn. lokaaltoonidega, s.t nad katsid teatava pinna pildil ühe ja sama värviga. Impressionistid loobusid ka sellest, sest looduses ei või olla seesuguseid ühtlase värvinguga pindu – päikesekiirte mäng ja peegeldused , samuti õhu värelemine annavad igale väikeselegi pinnale lõpmatu nüansirikkuse. Ja et seda nüansirikkust tabada, maalisid impressionistid segamata värvidega, asetades üksikuid toone väikeste, skitseerivate pintslitõmmetega (nn. komadega) lõuendile. Väikeste värvilaigukeste ühinemine, tervikuks kokku sulamine pidi toimuma alles vaataja silmis, teataval kaugusel lõuendist. Lähtudes sellest põhimõttest, ei tarvitanud impressionistid kunagi musta. Üldse on impressionistide lõuendite iseloomulikuks jooneks (skitseeriva tehnika kõrval) äärmiselt suur heledus.
Nagu impressionistid hülgasid lokaaltoonidega töötamise, nõnda hülgasid nad ka lineaarse joonistuse. Looduses ei saa asjade ümber olla teravaid piirjooni, sest õhk ja valgus sulatavad kontuurid ära ja ühendavad teravalt erinevad pinnad (mis paistavad sarnastena ainult pealiskaudsel vaatlemisel). Samuti ei armasta impressionistid kehade tugevat modelleerimist varjudega .
IMPRESSIONISMIST
Et impressioniste huvitasid niisiis õieti ainult valgus ja õhk, olid neile kõik looduses olevad objektid maalimiseks ühtviisi kõlblikud, sest valguse mäng teeb ka kõige igavamad ja proosalisemad asjad huvitavaks. Selle tagajärjel ei maksa impressionistide töödes otsida kompositsiooni tavalises mõttes; nende pildid ei ole tihti midagi muud kui ainult „loodusest välja lõigatud tükid“.
Impressionismi ajalugu alustatakse tavaliselt Edouard Manet 'ga (1832 – 1883). Manet'd võib siiski ainult tingimisi impressionistiks lugeda, sest puhtimpressionistlikule käsitlusele läheneb ta alles oma elu lõpul. Manet töötas noorpõlves Couture'i ateljees, kus ta aga kuigi palju ei õppinud. Oma varasemates töödes, mis tunnistavad Hispaania suurmeistrite mõju, seisab ta veel üldiselt realismi pinnal. Siiski ilmneb tema loomingus juba algusest saadik tugevalt omapärane joon.
ALFRED SISLEY
Alfred Sisley noorpõlv
Alfred Sisley sündis Pariisis rikaste inglise vanemate pojana 30. oktoobril 1839. Tema isa, William Sisley, oli edukas kauba väljavedaja USA-s. Pärast põhihariduse saamist saadeti Alfred tagasi Inglismaale , et suurendada oma tedmisi inglise keelest ja saada sama edukaks ärimeheks nagu ta isa. Alfred Sisley võttis võimaluse õppida John Constable 'i ja William Turner'i töid.
Sisley't ei huvitanud ärimaailm ja ta naases tagasi Pariisi 23 aastaselt. Tema isa toetas teda ja otsustas ta saata kunstikooli, kus ta õppis Charles Gleyre all. Charles Gleyre innustas teda maalima avatud õhus ja olema originaalne.
Alfred Sisley kunstnikuna
Kui Alfred pöördus tagasi Pariisi, siis ta maalis Chailly's koos Monet , Bazille ja Renoir 'ga ja hiljem Marlotte's ainult koos Renoir'ga. Tema stiil oli sel ajal sügavalt mõjutatud Courbet ja Daubigny poolt. Tema esimene piltide eksponeerimine oli 1867 Salonis. Sellel ajal sai ta veel sügavamalt mõjutatud arusaamadest, mis lõid talle impressionismi. Frangi sõja ja kommunismi perioodi ajal oli ta mõnda aega Londonis ja Pissarro tutvustas teda Durand-Ruel'le.
Vahepeal oli tema isa kaotanud kogu oma raha sõja tõttu. Ja et oma pere toetada oli ka Sisley seisund langenud vaesuseni, milles ta oli oma elu lõpuni. Nüüd nägi ta ennast kui täis kohaga töötavat professionaalset maalijat ja osa impressionistide grupist. Koos olid neil näitused 1874 , 1876, 1877 ja 1882. aastal.
Selleks ajaks oli tema töödest kadunud varem saadud mõjutused. 1870. aastal esitles ta oma maastiku maalide seeriat Argentuil'st, kus ta elas. Ühe tema pildi, „Sild Argentuil's“ , ostis Manet. Samuti maalis ta palju Prantsusmaa ümbrust – Pariis, Marly, Bougival, Louveciennes.
Huvi tekkis tal aga taeva vastu, mis domineerib peaaegu kõigis tema piltides . Suur huvi oli tal ka lume vastu. Ta oli loomult erinev, ta ei tõstnud ennast liiga kõrgele nagu tegid mõned järgmised impressionistid tegid.
Viimased eluaastad
Oma elu lõpus oli Sisley väga haige kuna tal oli vähk. Siis hakkas ta saama ka mingisugust tunnustust oma tööde eest, mis ta oli teinud. Ta suri 59 aastaselt 29. jaanuaril 1899 Moret-sur-Loing'is.
Huvitavat
- ta on tuntud kui üks puhtamatest impressionistidest
- tal on maalinud rohkem kui 900 maali, enamik neist kujutavad maastikku
- tal oli eriline huvi taeva ja lume vastu
- õppis koos Renoir', Monet' ja Bazille'ga.
- tema maalid õpilas ajast on kadunud
- esimene teada olev töö, „ Kitsas te väikese linna lähedal“, on pärit aastast 1864
- tal oli kaks last
- arvatakse, et selle ajal kui ta Inglismaal oli võis ta kohtuda W.Turner'i ja J.Constable'ga
- tema maale hakati rohkem hindama pärast tema surma