Ajalugu V - II maailmasõda (0)

Ajalugu V
II maailmasõja algus ja sõja esimesed aastad
1930. aastate pollitiline olukord – eelmise perioodi materjal. Saksamaa ja Versailles 'i süsteem – Saksamaa lõhkus Versailles'i süsteemi, Saarimaa liitus Saksamaaga, oli sõjaväekohustus, arendati sõjaväge ehk laevastikku ja lennuväge, mindi Reini demilitariseeritud tsooni. Olid sõjakolded – Hispaanias kodusõda, Mandžuurias konflikt. Rahvasteliit tegeles rahustamispoliitikaga. Saksamaa ja Jaapan tegid Antikomiterni-pakti kommunismi vastu. Itaalia ründas Etioopiat.
1937. aastal tutvustas Hitler oma uut välispoliitikat – välissakslaste kaitsmist. Anšluss tähistab Austria liitmist Saksamaaga, aga selle kava „Otto“ oli tehtud juba 1936 ja 1937 aastal. 1937. aasta novembris tegi Hitler Austriale ettepanek sõlmida sõja- ja tolliliit, kuid nad ei olnud huvitatud. Hoolimata sellest, et Austria oli autoritaarne, lükati plaan tagasi, mis pingestas kahe riigi suhteid. Austria kuulutas riiis välja referendumi, et panna asi kas või näiliselt rahva otsustada. Hitlerile aga referendum ei meeldinud, laskes käiku plaani „Otto“ ja okupeerides Austria. Austria kantsler astub tagasi ja võimule saab natsimeelne juht, kes saadab Hitlerile sõna, aga too oli juba siis piire ületamas. 13. märtsil 1938 lakkas Austria olemast, saades osaks Suur-Saksamaast – Ostmargiks. Teistele riikidele see eriti ei meeldinud, aga samas ei olnud tegu justkui sõjaga, liitmine oli näiliselt rahumeelne, põhinedes lepingutel.
Tšehhoslovakkia riik jäi Austria ja Saksamaa vahele. Riigipiirid olid määratud Pariisi rahuga, aga Sueedi mäestiku piirkonnas elas 3 miljonit sakslast , kes olid umbes 25% kogu rahvast. Alguses nõuti sakslastega asustatud alade ühendamist Saksamaaga. Tšehhoslovakkia oli demokraatlik riik ja tegelikult ei olnud sudeedi sakslased Hitlerist vaimustatud – neil oli omavalitsus , minister valitsuses, oma partei. Varsti hakkasid sudeedisakslased ise ka nõudma, et nad saaks Saksamaa osaks.
Suurbritannia kartis , et alata võib sõda – nad sekkusid 1938 diplomaatiliselt. Peaminister Chamberlain lendas kohale ja hakkas Hitleriga läbi rääkima – 29. septembril toimus Müncheni konverents . Seal kohtusid Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa ja Itaalia. Tšehhoslovakkiat, ked asi puudutas, sinna ei kutsutud. Otsustati, et rahu säilitamiseks peab Tšehhoslovakkia juba oktoobris loovutama sudeedisakslastega asustatud alad, kuid kuna oli piiriala, olid seal kõik kindlustused Saksamaa vastu. Inglise ja Saksa deklareerisid, et nemad enam kunagi sõdima ei hakka. Mõnikord kutsutakse konverentsi „Müncheni sobinguks“, sest seal ei olnud neid, keda konverents puudutas. Lisaks otsustasid lääneriigid kergekäeliselt ainsa demokraatliku Ida-Euroopa riigi alad loovutada.
Müncheni konverents näitas Hitlerile, et keegi talle vastu ei hakka ja ta saab suhteid teiste riikidega ära kasutada. 15. märts 1939 viis Hitler väed Prahase. Tšehhi jagati Böömi- ja Määrimaa protektoraadiks, mis oli Suur-Saksamaa kaitse all. Slovakkia oli ideeliselt iseseisev, tegelikult oli see aga vasallriik . Ka teised riigid seal ümber said endale väikeseid alasid. Kadus Tšehhoslovakkia, mis oli olnud ainus Ida-Euroopa demokraatlik riik. Müncheni konverentsist ja Tšehhoslovakkia kadumisest sai lepituspoliitika kulminatsioon , sest nähti, et sakslaste isu on kustutamatu.
Edasi esitas Saksamaa nõudmised Poolale. 21. märts 1939 nõuab von Ribbentrop, Saksamaa välisminister, et Danzig tuleb ühendada Saksamaaga ja Poola koridor tuleb kaotada. Tegelikult on nõudmised pealispind, sest väidetavalt oli plaan juba paigas. Sarnased sündmused ka Leedus – 23. märts esitatakse ultimaatum vägede viimiseks Klaipedasse ja kohe külastab Hitler linna, kuulutades selle Suur-Saksamaa omaks. Poola-Saksa piiril on pinged , kallaletungiplaan on Hitleri poolt juba kinnitatud. 31. märtsil deklareerivad Suurbritannia ja Prantsusmaa, et nad kaitsevad Poola iseseisvust ja terviklikkust. Seega on lepituspoliitikal lõpp. Nad üritavad läheneda Moskvale ja rääkida läbi Staliniga – kõnelused aga jooksevad liiva, sest ei lääneriigid ega Poola ei ole nõus NSVLi nõudmistega, näiteks õigusega Poola pinnal baase omada. Hitlergi alustab Staliniga läbirääkimisi, olles nõus tema soovidega nii Poolas kui Balti riikides. 1939 suvel jõutakse MRP (Molotovi-Ribbentropi paktiga ) paktiga. 23. augustil 1939 sõlmivad Saksamaa ja Nõukogude Liit mittekallaletungilepingu 10 aastaks ja jagavad salaprotokollis ära mõnjusfäärid. Saksamaa saab Leedu ja Lääne-Poola, NSVL Soome, Läti, Eesti, Ida-Poola ja Bessaraabia Musta mere ääres. NSVL sai nõutud alad ja vabad käed Balti riikides ja Ida-Poolas, sealhulgas Valgevenes ja Ukrainas, mis olid Poola osad. Saksamaa sai aga vabad käed Lääne-Poolas.
Agressorite bloki kujunemine
Oktoober 1936 Berliin - Rooma telg . November 1936 antikomiterni-pakt Saksamaa ja Jaapani vahel, suunatud Nõukogude Liidu vastu. Novemeber 1937 Itaalia ühineb Antikomiterni-paktiga. Mai 1939 Teraspakt Saksamaa ja Itaalia vahel, sõjaline liit, hiljem liitub ka Jaapan. August 1939 MRPakt. September 1940 Kolmikpakt.
MRP realiseerus 1. september 1939, kui Saksamaa tungis kallale Poolale. Plaanid sõjaks olid tegelikult juba väga palju varem olemas. Vägedel oli hea ettevalmistus, mehhaniseeritud jalaväe ja õhuväe koostöö tagavad kiire edu. Sakslaste edu kutsutakse ka välksõjaks – Blitzkriegiks. 8. septembriks on Varssavi piiramisrõngas, 17. septembril lahkub Poola valitsus riigist. Samal päeval algab Nõukogude Liidu ja Poola vahel sõda. Nad olid nõrgad juba Saksamaa vastu ja septembri lõpuks on Poola vastupanu murtud . 28. septembril sõlmivad Saksamaa ja NSVL piiri- ja sõpruslepingu. Viimase lisaprotokolliga lisandub Leedu NSVLi mõjusfääri. Sõpruslepingu suhtes oli juba ette teada, et see on üksteisevahelise sõja edasilükkamine, millega saaks
Esimesel paaril päeval üritatakse Saksamaad sõjast loobuma panna. 3. septembril kuulutavad nii London kui Pariis Saksamaale sõja, kuid ei tee midagi. Toimub propagandasõda ja mõned väikesed tulevahetused. Ollakse Magnio ja Siegfriedi liinil. Kutsutakse Sitzkriegiks – istumissõjaks ja ka kummaliseks sõjaks. Lääne tegevusetus annab Hitlerile aega pealetungiks valmistumiseks, aga pole nüüdki kiiret. 1940. aasta aprillis tungib Hitler kallale Taanile ja Norrale, kes olid end neutraalseks kuulutanud – Hitler väitis, et ta kaitseb neid Suurbritannia eest. Mõlemad riigid langevad kiirelt ja okupeeritakse. Rootsi on ainus, kes suudab neutraliteeti säilitada. Kummalise istumissõja lõpp saabub 10. mail 1940, kui Hitler alustab pealetungi Hollandile, Belgiale ja Luksemburgile, mis on samuti neutraalsed riigid. Juba 12. maiks on kogu Prantsuse rinne kokku kukkunud. Prantsusmaa kaitserajatised olid otse vastu Saksamaad ja nii sai Hitler prantsuse kaitserajatistest kõrvale põigata. Tegelikult ei olnud Saksamaa sõjaliselt üle, pigem nõrgem, nad olid lihtsalt hästi ette valmistunud.
10. juunil astub Prantsusmaa vastu sõtta Itaalia. Nad olid enne skeptilised ja kahtlevad, aga kallaletungi teises faasis on nad kindlad. 14. juuniks on Saksa väed Pariisis. Vaherahu tehakse 24. juuniks 1940. Selles oli kirjas, et Saksamaa okupeerib Prantsusmaa põhja ja lääneosa, Kesk-Prantusmaad kontrollib Vichy valitsus, hallates umbes 1/3 Prantsusmaast. Valitsuse eesotsas marssal Petain . Inglased evakueerivad juba juuni alguses Dunkerque 'i kaudu enamiku oma vägedest, jättes kogu tehnika sakslastele. Arvati, et Hitler uskus, et tal olevat võimalus Inglismaaga leping saavutada, et saada mandril vabasid käsi ja selle tõttu ei pommitatud tule all evakueeruvaid inglasi . Inglismaal saab alguse vaherahu mittetunnistav liikumine Vaba Prantsusmaa, mille juhiks on Charles de Gaulle .
Kuna Prantsusmaa alistati, muutus asi raskemaks ka Suurbritanniale. Juunis 1940 kinnitab Hitler operatsiooni „Merilõvi“ ja augustis algavad õhurünnakud Briti linnadele, millele järgneb meresõda. Britid kardavad Saksa invasiooni, aga Saksa dessanti lükatakse edasi, sest õhusõjas ei suuda Luftwaffe õhus edu saavutada. Lisaks on ohtudeks meri ja sealsed Briti laevad, ka Briti õhuvägi. Briti väed suudavad end koguda ja järjest paremini vastu hakata. Lahingut Britannia pärast peetakse Hitleri esimeseks tagasilöögiks II maailmasõjas. Sõlmitakse kolmikpakt, millega liituvad Ungari, Rumeenia ja Slovakkia, kartes seda, et kui nad ei ole Saksamaa poolt, on nad ta vastu. Hitler arvab , et ta on läänerindele punkti pannud, plaanides Barbarossa plaani.
Muu maailm sõja ajal
1939 aasta lõpus, kui Poola alistatakse, survestab Moskva Helsingit. Sooviti sõjaväebaaside lubamist riiki, Karjala maakitsust, mis olevat ohuks Leningradile ja lubati põhjaaladega kaotatud territoorium kompenseerida. Oktoobris 1939 ei kandnud läbirääkimised vilja ja 30. novembril 1939 alustasid NSVLi väed rünnakut Soome aladele Terijoki linnale . NSVL väitis, et Soome poolt rünnati ja nad on ohustatud, kuid Soome uurimine midagi ei leia. NSVL vallutab Terijoki, puhkeb Talvesõda. Loodi Soome Demokraatlik Vabariik, mille etteotsa saab Soome esikommunist Kuusinen. Nii näib, et Soomes on kodusõda, kus Nõukogude Liit toetab kommunistliku poolt. Moskva edu saabus alles 1940. aasta veebruaris , mil punaarmee ülekaalukad väed Soome rindest läbi murravad . 12. märtsil 1940 sõlmivad Soome ja NSVL Moskvas rahuleppe, kus Karjala maakitsus loovutatakse – seal elas 12% rahvast, kes aga suures osas lahkuvad . Lisaks peab Soome lubama Hanko poolsaarele Nõukogude baasi.
1940. aastal tungib Mussolini Kreekasse, olles Saksamaast innustatud. Itaalia on aga vähem edukas, aga kreeklased suudavad Itaalia kaugemale suruda, kui nad olid sõja puhkedes. Ebaedu jätkub ka Aafrikas. Mussolini pöördub abipalvega Saksamaa poole. Saksamaa peab avama uused liinid . On selge, et Saksamaa sai endale nõrga liitlase. Saksamaa alustab sõda Balkanil , purustades aprilli alguses Jugoslaavia ja kuu lõpuks Kreeka. Saksamaa ekspeditsiooniväed Rommeli juhtimisel jõuavad 1941. aasta alguses Põhja-Aafrikasse.
Saksamaa ja Nõukogude Liit sõjas
22. juunil 1941 ründas Saksamaa Nõukogude Liitu. Ründamine oli juba varem otsustatud ning tegelikult oleks see pidanud toimuma juba kevadel, kuid see lükkus edasi suvesse, kuna Itaalia ei sanud Kreeka ja Jugoslaavia vastu hakkama. Selle tõttu pidi osa Saksa vägesid minema Balkanile appi.
Saksamaa plaan Nõukogude Liidu vastu kandis nime Barbarossa. Kavas oli välksõda, mis tähendas seda, et 8-10 nädalaga taheti tõrjuda NL-i väed AA joone taha ehk Arhangelsk-Astrahan joone taha. Plaanis oli ette nähtud kolm suuremat pealetungisihti. Esimene väekoondis oli Nord , mille sihtpunkt oli Leningrad . Teine oli Mitte, mille eesmärk oli hõivata Moskva. Kolmas oli Süd, mis pidi läbi Ukraina alade jõudma Kaukaasiasse ja sealt Kaspia mereni. Esialgu edenes sakslaste pealetung väga kiirelt. Ei ole teada, kas Nõukogude Liit oli pealetungiks valmis või mitte, kuid on teada Vene luuraja Jaapanis Rudolf Sorge, kes teatas õige kuupäeva, millal Saksamaa kallale tungib, kuid Stalin jättis teate tähelepanuta.
Nord väed jõudsid Leningradini, kuid seda ei suudetud vallutada. Nii piirati see ümber ja algas Leningradi blokaad. Enne olid osad inimesed lahkunud. Kõige rängem oli 41-42 aasta talv, mil inimesed surid nälga, sest toidulaod pommitati juba 1941 aasta augustis-septembris puruks. Ellujäänud on meenutanud, et välistatud ei olnud ka kannibalism.
Mitte jõudis Moskva alla, puudu jäi 25-30 kilomeetrit, kuid sedagi ei õnnestunud vallutada. 1941 aasta detsembris läksid Nõukogude Liidu väed esmakordselt vastupealetungile. 1942. aasta kevadeks oli Mitte eemale tõrjutud.
Süd pidi jõudma Kaspia mereni, aga seda ei suudetud. 1942 otsustati suunda muuta ning otsustati jõuda Volga jõeni Staliningradi linna juures. Kaspiani sooviti jõuda, sest sealt puuris Nõukogude Liit naftat. Volga jõeni otsustati minna, sest nii takistataks nafta transportimist põhja poole – Staliningrad oli Volga ääres.
Nõukogude Liit kaotas mehi miljonitega, sest sõja alguskuudel võeti neid palju Saksamaa poolt vangi ja viidi vangilaagritesse. Hiljem, 1944 – 1945, kui vangilaagrid sattusid jälle Nõukogude Liidu kätte, pandi vangis olnud uuesti vangi, süüdistatuna riigireetmises.
Õp: ..mehed viidi vangilaagritesse
Mikk : Noh, rutiin oli käes juba.
1941. aasta 14. augustil sõlmisid Inglismaa ja USA dokumendi, mida tuntakse Atlandi hartana. Sinna pandi kirja Saksamaa-vastase sõja põhimõtted ning oli sõnastatud nii, et „meid rahuldab ainult võit, me ei pea läbirääkimisi“. Teine oluline punkt oli riikide tulevikupoliitika põhimõtted ehk millistelt alustelt riike hakatakse üles ehitama. Sinna alla kirjutati, et need riigid, kes kaotasid sõja käigus iseseisvuse, saavad selle tagasi. Seega oleks ka eesi pidanud uuesti iseseisvaks saama. 1941. septemberis kirjutas dokumendile alla ka NSVL, kuid hiljem sellest kinni ei peetud. Atlandi harta jäi ilusaks kokkuleppeks, sest kolm aastat hiljem sõlmiti Teherani konverentsi käigus juba uusi kokkuleppeid.
1941 detsembris liitus sõjategevusega USA, mil Jaapan rünnati USA sõjabaase Pearl Harboris . Tol ajal kehtis NSVL-i ja Jaapani vahel mittekallaletungileping , nii nad tol momendil omavahel ei sõdinud. See oli mõlemale kasulik, sest kumbki ei pidanud oma jõude killustama. NSVL-i väed olid Euroopa pool, Jaapani ressursid läksid Kagu- Aasia alade hõivamiseks – nad liikusid väga kiirelt. Hong Kong saadi 1941 detsembri alguses, Singapur veebruaris 1942. Alad Kagu-Aasias ei olnud eraldi riigid, vaid olid Inglismaa ja Prantsusmaa (Vichy vabariigi) kolooniad. Jaapanlaste sõjaloosung oli „Aasia aasialastele“, kuid tegelikult huvituti oma ülemvõimu kehtestamisest alntud aladele. Kagu-Aasias sõdisid lisaks Inglismaale ja Prantsusmaale ka USA väed. Nüüd võib rääkida maailmasõjast – sõda Euroopas, maailmamerel (allveesõda), Kagu-Aasias.
Murrangud
1939 – 1942 saab rääkida esimesest etapist sõjas. Seda iseloomustab eelkõige Saksamaa ja tema liitlaste pealetung. 1942 aasta suvest kuni 1943 aasta suveni oli murranguperiood sõjas. Murrang oli selle tõttu, et erinevate lahingutega pannakse seisma Saksamaa, Itaalia ja Jaapani pealetung ja algab nende taandumine. 1942 aasta keskpaigas
Esimene oluline murdelahing toimus Vaiksel ookeanil juunis 1942. See kannab nime Midway lahing, kus USA väed panid seisma Jaapani vägede pealetungi Vaikse ookeani piirkonnas. Algas Jaapani vägede aeglane taandumine.
Teine oluline lahing oli Põhja-Aafrikas 1942. aasta oktoobris toimunud El- Alameini lahing. Inglise väed panid seisma Itaalia ja Saksamaa likumise Suessi kanali suunal. See toimus Egiptuses, mida kontrollis Inglismaa. Suessi kanalit vallutades oleks lääneliitlased kaotanud oma ühendusteed. Suurem eesmärk oli Itaalial ja Saksamaal jõudmine Lähis- Itta ja sealete naftaväljadeni. Saksamaa vajas ressurssi, kasutas näiteks Rumeenia naftat. Algas Saksamaa ja Itaalia vägede väljatõrjumine Põhja-Aafrikast. Põhja-Aafrikas tulid inglastele appi veel ka USA väed. Novembris 1942 toimus Ameerika vägede dessant Põhja-Aafrikasse, maanduti Marokosse ja Alžeeriasse ning hakati liikuma läänest itta, inglastele vastu. Nii sattusid Itaalia ja Saksamaa kahe vaenuliku väe vahele. Maroko ja Alžeeria olid mõlemad Prantsuse kolooniad, mida Saksamaa kasutas pärast Vichy vabariigi loomist. Pärast dessanti likvideeriti Vichy vabariik ja kogu Prantsusmaa okupeeriti (Põhi oli juba enne okupeeritud, kuid nüüd võeti ka Vichy vabariigi alad). Enne ei soovitud kogu ala okupeerida, sest muidu oleks Inglismaa kohe Prantsusmaa kolooniad endale võtnud, kuid Saksamaal oli ressursse vaja. Mai 1943 oli Põhja-Aafrika liitlaste kontrolli all. Sõjategevus suundus Itaaliasse – algusel Sitsiilia saar, siis Apenniini poolsaar.
Itaalia oli ametlikult kuningriik. 1943 tagandas Itaalia kuningas Mussolini peaministri ametist ja Itaalia sõlmis lääneliitlastega vaherahu, Mussolini vangistati. Mussolini vabastati Saksamaa SS-laste poolt. Itaalia lagunes kaheks – lõunapoolne osa sai rahu ja oli lääneliitlaste kontrolli all, kuid põhja pool sai võimu Saksamaa, kus pandi Mussolini jälle ametisse.
Kolmas murdelahing oli idarindel 1942 novembrist 1943 veebruarini Staliningradis. Seal lahingus pani NSVL seisma Saksamaa pealetungi idarindel. 1942 aasta suvest oli Saksamaa pidanud lahinguid NSVL-iga. Stalingradi linn paremal kaldal vallutati sakslaste poolt. Stalingradist põhjas ja lõunas olid NSVL väeosad, kes piirasid linnas olevad saksa väed ümber. Rõngast välja murdmine sakslastel ei õnnestunud, kuid samas ei õnnestunud sinna ka väljaspool olevatel vägedel sisse murda. Hitler ei lubanud alistuda, kuid veebruaris oli feldmarssal Paulus sunnitud alistuma, sest vastupanu osutada suutvaid mehi oli alles jäänud 70 000. Nii Paulus kui kogu väeosa võeti vangi ja viidi vangilaagritesse. Algas saksa vägede taandumine Nõukogude Liidu pinnalt.
1943 aasta suvel tehti katse olukorda enda kasuks pöörata Kurski lahingus. Saksa väed üritasid vastupealetungi, kuid see oli suuresti viimane meeleheitlik katse ja kukkus läbi. 19343 aasta lõpuks olid Saksa väed tõrjutud NSVL-i 1939 aasta piiride taha (Enne seda, kui liideti eesti, Läti ja Leedu).
1943 aasta novembris-detsembris toimus kolme liitlase kohtumine Teheranis. USA-d esindas president Roosvelt, Inglismaad peaminister Churchill ja NSVL-i peasekretär Stalin. Arutati edasist sõjapidamist, eriti seda, kus avada teine rinne. Teatavasti olid Inglise ja Prantsuse väed Itaalias, sealt oleks saanud minna Balkanile. Nõukogude Liit oli aga väga vatu, sest nad pidasid seda tulevikus enda kontrollitavaks alaks, kuid Saksa vägede väljatõrjumisega ei oleks seda suudetud teha. Stalini kava oli aga Balkani ja Ida-Euroopa endale saamine. Nii nõuti, et rinne algaks Prantsusmaal ning alustataks liikumist Saksamaa suunal. USA ja Inglismaa pidid nõustuma, sest Saksamaa purastamiseks oli neil NSVL-i vaja. Lepiti kokku, et kui Saksamaa on purustatud, kuulutab NSVL sõja Jaapanile. Arutati ka maailma sõjajärgset korraldust. Inglismaa ja USA olid nõus sellega, et NSVL-i piirid taastatakse 1941 aasta seisuga ehk enne seda, kui Saksamaaga sõdima hakati. See tähendas, et Eesti, Läti ja Leedu lähevad NSVL-i kontrolli alla. Churchill proovis küll vastu hakata, kuid Roosevelt oli nõus ja nii saavutati kokkulepe. Lepiti kokku ka Poola piirid. Küll pidi NSVL endale saama Ida-Poola, sest need olid tal juba enne sõda Saksamaaga.
1944 aastal jätkas NSVL oma liikumist läände. Nad kandsid sõjategevuse nendele aladele, kus enne II maailmasõda olid olnud iseseisvad riigid- Eesti, Läti, Poola. 1944 suvel alustasid poolakad Varssavis ülestõusu. NSVL-i väed olid peaaegu Varssavi külje all, kuid mingit abi poolaad sealt ei saanud. Nii vaatas NSVL pealt, kuidas sakslased ülestõusu maha surusid – nii oli kergem oma võimu Poolas kehtestada, sest poola rahvuslased olid siis hävitatud.
1944 aasta suvel avati ka teine rinne, kui 6. juunil 1944 toimus Normandia dessant. Viidi läbi kanali kõige kitsama koha peal pettemanööver, sest oleks loogiline seal dessant läbi viia. Sinna viidi vägesid ja tehnikat , kuid mitte päris, vaid petteks tehtud võltsingud, et saksa väed sinna dessanti takistama koonduks. Tegelikult maabus dessant hoopis mujal. Saksamaa oli Prantsusmaa läänerannikule ehitanud Atlandi valli – tankitõkked, miiniväljad, okastraat, kuid see oli poolik . Alguses pidi dessant sealt läbi murdma.
1944. aastal ühelt poolt NSVLi väed ja teiselt poolt liitlaste väed ründasid Saksamaad. 1944 aasta lõpuks jõuti kummaltki poolt Saksa piirideni. 1945. aastal hõivati eelkätt Saksamaad, kusjuures Berliini vallutamine jäeti NSVL-ile. 1945 aasta veebruaris kohtusid liitlased teist korda Jaltas, toimus Jalta konverents. Miks oli see oluline? Esmalt pandi paika Saksamaa sõjajärgne korraldus – oli aru saada, et Hitleri-vastane koalitsioon võidab. Lepiti kokku selles, et Saksamaa jagatakse okupatsioonitsoonideks, riiki kui sellist alles ei jää. Lepiti kokku ka selles, et kui Saksamaa on kapituleerunud, siis toimub natsismi väljajuurimine. See tähendab, et need, kes on olnud natsipartei liikmed, jäetakse avalikust elust kõrvale – ei saa olla ametnikud, õpetajad jms. Veel lepiti kokku ÜRO asutamiskongressi aeg ja koht. Rahvasteliit, mis oli olnud kahe maailmasõja vahel, oli oma tegevuse lõpetanud ja selle asemel otsustati luua veidi teistsugune liit ÜRO. Asutamiskonverants oli aprillis, ÜRO loodi sügisel. ÜRO julgeolekunõukogus on viis alalist liiget, kes olid sel ajal olulised – Venemaa, Prantsusmaa, Inglismaa, USA ja Hiina. 1945 aastal, kui ÜRO loodi, ei olnud Hiina veel kommunistlik ja sai ÜRO-sse. 1949, kui Saksamaa lõhenes, lõhenes ka Hiina. Mandri-Hiinast sai kommunistlik Hiina Rahvavabariik, vaba demokraatlik valitsus põgenes Taiwani. Taiwan oli kuni 1970. aastateni ÜRO-s, kuni lääneriigid pidid Vietnami sõja lõpetamiseks Hiina Rahvavabariiki tunnustama . Määrati kindlaks ka Poola piirid. Poola oli riigina likvideeritud, kuid see otsustati taastada. 1939 aastal oli Poola idaosa olnud NSVL-i käes, kuid see-eest saab Poola Saksamaa idapoolsete alade arvelt alasid juurde, seega liikus Poola lääne suunas. Riigipiiriks sai Oder Neisse jõgi. Veel lepiti Jalta konverentsil kokku see (või pigem kinnitati üle), et pärast Saksamaa kapituleerumist kuulutab NSVL Jaapanile sõja.
1945 toimusid lahingud Saksamaal. Berliin kapituleerus 2. mail 1945. Kuigi Hitler oli surnud, oli ta oma järeltulijaks määranud admiral Dönitzi ja nii jätkasid mõned väeosad vastupanu osutamist. Kapitulatsiooniaktile kirjutati alla 7. - 8. mai. See kirjutati alla lääneliitlaste peakorteris 7. mail, kuid see ei rahuldanud NSVL-i ja nii korrati kapitulatsiooni 8. mail. Alla kirjutamise hetkel oli Moskvas juba 9. mai, nii tähistab NSVL võitu Saksamaa üle 9. mail, Lääne-Euroopas 8. mail ja 9. mai on Euroopa Liidu päev. Saksamaa kapituleerumine ei olnud veel II maailmasõja lõpp, sest sõda Jaapani vastu jätkus. Sõda Euroopas oli saanud läbi.
Juulis-augustis 1945 oli konverents Potsdamis. Seal otsustati Saksamaa suhtes rakendada DDDD poliitikat: denatsifitseerimine, demokratiseerimine, demilitariseerimine, demonteerimine. Demonteerimine oli sõjatehnikat tootvate vabrikute osadeks lammutamine . Osa reparatsioonidest, mida Saksamaa pidi maksma, oli tehase sisseseade. Suurem osa neist viidi NSVL-i. Lääneriikide tsoonides lõppes demonteerimine üpris kähku, NSVL-i alades tehti seda päris kaua. Otsustati sõjaroimarid kohtu alla anda ning otsustati sakslased Ida-Euroopas sundkorras ümber paigutada Saksamaale, sest kardeti Hitleri ajal juhtunu kordumist . Nii tehti kindlaks, et sakslaste kogukonnad näiteks Ungaris, Poolas, Rumeenias viiakse Saksamaale. Iseenesest võib seda nimetada lausa küüditamiseks.
Samal ajal Potsdami konverentsiga jätkus sõda Kagu-Aasias. USA-s oli edukalt loodud ja testitud tuumarelv. 1945 andis president Truman loa tuumarelva Jaapani vastu kasutada. 6. augustil sai tabamuse Hiroshima, 9. august Nagasaki. On vaieldud, miks seda tehti. Arvati, et USA tahtis NSVL-ile näidata oma sõjalist võimsust. Nad olid küll liitlased, kuid oli aru saada, et arusaamad on erinev. Lisaks on arvatud, et sellega näidati Jaapanile, kui võimsad ollakse ja sundida Jaapanit pommihirmus alistuma. Tuumarelva kasutamisel oligi tulemus – Jaapani kapituleerus ja kapialisatsiooniaktile kirjutati alla 2. septembril 1945. Seega kestis sõda 1. september 1939 kuni 2. september 1945.