ideoloogiate hulgast, mille järelduseks toob ta ühisturustumise ja tõenäoliste konfliktide suurt vähenemist. Sellest tuleneb ka autori järgmine väide, et kui puuduvad konfliktid ja erimeelsused asjade osas, siis ei ole enam ka ajalugu ning nimetab seda kurvaks ajaks. Leian, et sõltumata nendest sündmustest, ei jää maailma ja ajaloo areng seisma, tekivad uued probleemid ja lahkhelid, mida kunagi tulevikus saame ajaloona käsitleda. Maailm areneb pidevalt ning maailmaga paralleelselt areneb ka ajalugu. Ajaloo lõppu ega algust ei saa määrata kindlate kriteeriumite järgi. Ühe daatumi kohaselt (peale teist maailmasõda, orienteeruvalt 1945.a), peab autor ajaloo lõppemise kuupäevaks, mis on ajaloolisest aspektist vaadatuna küsitav. Kas viimased 72 aastat on nii sündmustevaesed olnud, et seda ei tasugi ajaloona määratleda? Leian, et tasub
indiviidi seksuaalsusest, mis tuli puhastumise eesmärgil viimase detailini üles tunnistada. Kui algul olid patukahetsuse huvipunktis lubatud ja keelatud armuvahekorrad, siis hiljem asendus see "liha" problemaatikaga keha, aistingute, naudingu olemuse, himuruse varjatuimate võbeluste, lõbu peenimategi nüansside ja nõusoleku problemaatikaga. 2. Minupoolne arvustus tekstile Tekst on esmapilgul raskesti mõistetav ning tervikuna seda kui seksuaalsuse ajaloona käsitleda ei saa. Autori ideed ja mõtted arenevad justkui omapäi kaldudes kursist tihti kõrvale. Siiski, kui vaadelda Foucaulti käsitlust 19. sajandi sekitabudest, siis pean temaga nõustuma kuigi arvestades teksti pealkirja, ootaks sisuliselt rohkem elulisi näiteid ja kindlaid fakte sellele ajajärgule iseloomulikust seksuaalkäitumisest. Samuti võiks teose autor olla rohkem avatum üldistele tõekspidamistele ja mitte nii palju lähtuda enda seisukohtadest.
Ebaõiglast ühiskonnakorraldust on võimalik muuta klassivõitluse teel. Klassivõitlus on edukas üksnes siis, kui rõhutud klassidel on välja kujunenud klassiteadvus, mida iseloomustab ühine arusaam klassivõitluse eesmärkidest ja ülesannetest. Klassisuhted on peamine telg, mille ümber jaotub poliitiline võim ja millest sõltub poliitiline organisatsioon. Poliitiline ja majanduslik võim on omavahel lähedalt seotud. Ühiskonna ajalugu kirjeldab Marx klassivõitluse ajaloona: 1) klassid potentsiaalselt kõige revolutsioonilisem fakt kaasaja ajaloos; 2) tööandja ja töövõtja suhe on ainult jõusuhe, puudub inimlikkus ja moraalne kohustus; 3) kodanliku ühiskonna areng toidab äärmist nihestatust inimtootmisjõudude saavutuste ja masside võõrandumise vahel kontrollist rikkuse üle, mida ta on loonud. (Vikipeedia, 2013) Klassivõitlus on peamiselt marksismis kasutatav mõiste ühiskonnas pidevalt aset
· Revolutsionäär on enesevalitsemise idee, mässaja idee on lubada oma instinktid vabaks · Rev püüdleb uut korda, mässu idee on püüelda kaost · Revolutsioon viiakse ellu tuleviku nimel, mäss on oleviku nimel: kohe ja praegu. Peegeldub aktiivne ja reaktiivne jõu kasutus Afroameerika kultuuri tähendus lääne kultuuriruumis. primitiivsuse kategooria Rockmuusika ajalood kirjutatakse orjade ajaloona, sest kirjutatakse lahti reaktsioonina- sündis valgete- mustanahaliste liitumise tulemusena. : 60ndatel rockrevolutsioon päästis maailma. Lääneühiskonna mudel: iga inimene on mõistetud produktiivsesse rolli-varalises mõttes tootlik olla. Afroameerika pealetung 20. saj. Euroopasse. Euroopakultuuriruumis oma muusikaline traditsioon. Tehnoloogia arengust põhjustatud murrang. Tehnoloogia areng tõi kaasa muusikalise esituse salvestuse/kordamise. Ühekordne esitus, tuli ja läks
ja püüan uurida, analüüsida hariduse ja kasvatuse üldist arengut ning seeläbi leida ideid kirjeldamaks õpetajat tema arengus. Ühes olen kindel et,... /Teadvuse seesmises struktuuris kuulub juhtiv koht kahtlemata teadmistele, millele toetudes inimene tegutsebki ratsionaalselt ning kujutab endast homo sapiensi / Lisaksin lausele veel selle, et mitte ainult ei kujuta homo sapiensi vaid kujundab homo sapiensi või homo homo sapiensi. Hariduse ajaloona võib vaadata teooriate, meetodite ja hilisemalt ka mitmete administratiivüksuste n koolide arengut muistsest ajast kuni tänapäevani välja. Haridus ise on välja arenenud inimese võitlusest ellujäämise nimel /Inimkonna ajalugu see on inimese vabanemise ajalugu, pideva paratamatuse painest / . Haridus võib olla formaalne, viidates seljuhul traditsionaalsele õppele kus õpetaja jagab instruktsioone õpilastele vastavalt õppesuunale ja teeb seda mingis kindlas õppeasutuses
o institutsiooniline (eraõigus, protsessiõigus, krim.õigus, põhikorra ajalugu) Partikulaarne ehk osaline – inimsoo teatava osa õiguse ajalugu 3. Eesti õigusajalooline areng, põhiperioodid (muinasajast iseseisvuseni). Eesti õigusajaloolist arengut on peamiselt mõjutanud riigi geopoliitiline asend, kultuuripiirid ning vallutajad ja vallutatud. Eesti õigusajalugu võib partikulaarselt võtta nii eestlaste õigusajaloona kui ka õiguse ajaloona Eestis ehk siin kehtinud vene, rootsi, saksa õiguse ajaloona. Eesti õigusajaloo põhijooned: partikulaarne (eestlaste õigusajalugu? Siin kehtinud vene, rootsi, saksa õiguse ajalugu?, lääneõigustraditsiooni tunnused (õiguslik pluralism, õiguse autonoomsus, professionaalne juristkond, õigusharidus, õigusteadus) Mõjutegurid: geopoliitiline asend, kultuuripiirid, vallutajad ja vallutatud
tehnoloogia vahelisi suhteid. Nende, ideeliselt vastanduvate suundade keskseteks küsimusteks on, kas ühiskondlike muutuste aluseks on uued tehnoloogiad või ühiskondlikud protsessid. Tehnoloogiline determinism on arusaam sellest, et ühiskond muutub, kuna uued tehnoloogiad annavad ühiskonnale võimaluse muutumiseks. Tehnoloogiline determinism jaguneb omakorda pehmeks determinismiks, mis käsitleb tehnoloogiate arengu ajalugu inimtegevuse ajaloona ning äärmuslikuks determinismiks, mis näeb tehnoloogiat muutumise ajendina. Eeltoodud tehnofiilia ja tehnofoobia on tegelikult samuti tehnoloogilise determinismi näited, sest nende kohaselt on muutuse aluseks tehnoloogia, sõltumata siis sellest, kas muutus on positiivne või negatiivne. Tehnoloogilis- deterministlikuks võib nimetada väiteid, mis ei pruugigi olla seotud infotehnoloogiate või uue ühiskonnakorraldusega. Näiteks on tehnoloogilisest determinismist võimalik rääkida
eelkäijateks. Kirjanduskaanon, kanooniline kirjandus on ametlikult piibli osa ühe enamasti rahvuskirjanduse traditsiooniliselt tähtsaks peetavate kirjanduse kogum, mida lapsed jne õppima peavad. Selle protsessi mõju inimeste lugemismaitsele on suur. Küsimus lugemise kohta on kultuuripoliitiline missugused raamatud peavad olema selles kaanonis? enamasti kohustusliku kirjanduse programmis olevad. Kirjandusajalugu võib olla ajaloona halb, ta ei pruugi öelda midagi, mida mingi teine kirjandusteos ei võiks öelda. Kirjanduse ajalugu võib anda ka pidevalt mingeid kanoonilisi lahendusi otsitakse võimalusi, kuidas kirjutada teistmoodi kirjanduse ajalugu. Perkins: Kontseptuaalne ajalugu ei püüa pealiskaudselt katta suurt arvamuste hulka vaid on teooriad/lähenemine mingile probleemile. Eystensson ,,Modernismi mõiste" ei kirjenda lugematult autoreid ja teoseid, vaid analüüsib mis modernism on ja mida ta teeb
mõistelist maailmamõistmist. Mõisted on mõtlemise vormid, mis eksisteerivad teoreetilistes arutlustes. Siin on kahepoolne sõltuvus – ühelt poolt kujutab teoreetiline arutlus endast mõistete kasutamist, teiselt poolt ei ole mõisteid lahus ega niiöelda enne arutlusi. Mõisted kujunevad ja omandavad tähenduse alles arutluse käigus ning kujunevad selles ka edasi, omandades uusi tähendusaspekte. Teoreetilise maailmamõistmise ajalugu on seetõttu käsitletav üha edasikujuneva arutluse ajaloona. Järelikult on oluline teada, millistest komponentidest koosneb teoreetiline, sealhulgas ka filosoofiline, arutlus. Esimene tõik, millele siin tuleb osutada, on see, et igasugune arutlus algab küsimusest, küsimuse püstitamisest. Selleks, et mõista ühe teoreetilise väite tähendust, tuleb kõigepealt mõista seda küsimust, millele too väide on vastuseks. Lahus küsimusepüstitusest on väide ebamäärase tähendusega, et mitte ütelda – hoopis tähenduseta
pärimusliku ajaloo uurija teekond on vastupidine: ta lähtub jutustatavast loost, mille "taha" asetab ta uurimise käigus ajaloolise konteksti; 3) suuline ajalugu eeldab suuliste intervjuude uurimist, pärimuslik ajalugu kasutab pigem kirjalikke tekste (kas suuliste küsitluste, vestluste kirjapanekuid või kirjalikena loodud teemajutustusi); 4) suulise ajaloo uurimisel keskendutakse lähiminevikule, pärimusliku ajaloona uuritakse mh kaugema minevikuga seotud mälestusi (kuna uurimisallikatena kasutatakse ka varasemaid mälestustele tuginevaid üleskirjutusi); 5) suulise ajaloo dokumendi (intervjuu) loomisel teadvustatakse kahe autori (intervjueerija ja intervjueeritava) olemasolu. Neil mõlemal on tõlgendusõigused, mis pannakse paika juba teksti loomise hetkel. Pärimusliku ajaloo allikate loomisel püütakse välistada kahest autorsust (absoluutselt ei ole see võimalik)
Ebaõiglast ühiskonnakorraldust on võimalik muuta klassivõitluse teel. Klassivõitlus on edukas üksnes siis, kui rõhutud klassidel on välja kujunenud klassiteadvus, mida iseloomustab ühine arusaam klassivõitluse eesmärkidest ja ülesannetest. Klassisuhted on peamine telg, mille ümber jaotub poliitiline võim ja millest sõltub poliitiline organisatsioon. Poliitiline ja majanduslik võim on omavahel lähedalt seotud. Ühiskonna ajalugu kirjeldab Marx klassivõitluse ajaloona: klassid – potentsiaalselt kõige revolutsioonilisem fakt kaasaja ajaloos; tööandja ja töövõtja suhe on ainult jõusuhe, puudub inimlikkus ja moraalne kohustus; kodanliku ühiskonna areng toidab äärmist nihestatust inimtootmisjõudude saavutuste ja masside võõrandumise vahel kontrollist rikkuse üle, mida ta on loonud. Marxi kriitika: Liialt suur rõhk “klassiidentiteedil”.
siiski õieti, ei ole selles Loone arvates midagi halba. Ilmselt on objektiivsuse seisukohalt oluline, mida tuleb antud teema la- hendamiseks ajalootöösse lülitada. Kahtlemata on siin kuskil piirid ja neid lisab omakorda käsitluse pikkus. Mingist hetkest peale mõjutab ajaloolase valik ka asja. Keerukam on, kuidas sotsiaalpoliitilised vaated mõjutavad ajaloolase va- likut. Ajaloolane mõistab näiteks ajalugu riigi poliitika ajaloona. Siis ta ma- jandusest, inimeste kihistumisest jne ei kirjuta. Kui teema on riigi poliiti- kaajaloona fikseeritud, siis on see lähenemine õige. Kui aga teema on ko- gu piirkonna ajalugu, ei ole selline käsitlus piisav. Ajaloolase vaated võivad mõjutada käsitluse piisavust (võltsimine on loomulikult täiesti omaette asi). Tegelikult on ajaloolased muidugi püüdnud alati kirjutada kõigest niivõrd kuivõrd nad asjast teavad. Peamiselt piirab ruum.
annaabi.ee 
