Ajakirjanduse müüdid (0)

Ajakirjanduse müüdid
Lugesin kolumnisti Martin Kala arvamusartiklit ajakirjanduse müütidest, mis avaldati Postimehes 28.novembril 2011. Nagu iga ühiskonda mõjutava teguri juhtumis, on ajakirjandusegi kohta liikvel informatsiooni, mis ei vasta tegelikkusele. Just nende lahti mõtestamise ja ümberlükkamisega Martin Kala otsustaski tegeleda, tuues sealjuures arvukaid ja mõjuvaid näiteid.
„Esimene müüt: ajalehed on suremas,“ algas üks pealõikudest kurjakuulutavalt, ent selle väite ümberlükkamisega ei läinud härra Kalal kaua – ta võrdles ajalehe ja interneti, ajakirjanduse peamise konkurendi, suhet omal ajal toimunud televiisori lühiajalise võidukäiguga raadio üle. Ka siis osutusid kartused, et viimane hoopis kaob, vaid ennatlikeks arvamusteks. Siinkohal tõi ta aga välja ühe tähtsa punkti, mis võib küll lugejaskonda kitsendada: internetil, eriti just uudis- ja suhtlusportaalidel on populaarsus tõusnud ja kindlasti levib veelgi. Ent ta leidis selles ka optimismi: „/---/ kui digitaalajastu on traditsioonilisele ajakirjandusele ilmne katsumus , on ta ka uus võimalus; /---/ lugejad koostavad ja levitavad uudiseid ise.“
Nõustun temaga täielikult – ajakirjandus on meediamaailma lahutumatu osa ja isegi kui interneti kasutamine tõuseb, ei tähenda see veel, et ajakirjad lettidelt päevapealt kaovad. Uurin ühiskonda enda ümber: ajakirjandus on igal pool. Hommikuti täidab kioske äsjatrükitud väljaande tindine hõng; bussis number 36 leidub vähemalt viis inimest, kes uudiseid põgusalt läbi lehitsevad; kooliteel, mõnest kohvikust mööda minnes jääb paratamatult silma mõni unine kodanik, kes, aurav kohvitass käes, üksiku lauakese taga istub ja huviga arvamuslugu naudib – selline on argipäeva algus, kus on mugav end varajasel kellaajal toimunud sündmustega värskelt kurssi viia, et pea paremini tööle hakkaks .
Teine müüt püüab veenda, et ajalehtedel hakkab loovust väheseks jääma – sellega pole Martin Kala üldse nõus, mis väljendub kõige paremini ta tabavas mõttes: „Ükski suurem muutus ei hävitanud kirjutavat pressi vaatamata kurjadele ennustustele, ja seda praegu perspektiivi seades oleks rumal nüüd internetiga traditsioonilise meedia surmatantsu tantsida.“ Veel põhjendas ta ära mõne magedama loo sattumise kaante vahele: „Kuid küsimus pole ju loovuses, vaid selle rahastamises: uudiste eest ei õnnestu kuigi hästi tasutud saada.“ Siin jõuabki ta iga valdkonna igikestva probleemini: finantsside nappus.
Raha kulub tõesti palju ja, mis hullem, igas valdkonnas – me oleme selle orjandusse jäädavalt aheldatud. Ajakirjanik, nagu iga teinegi tööline, tahab saada palka – keegi peab seda ju maksma. Tööandja ülesanne on hoolitseda selle eest, et ajakirja hüvedest võimalikult vähe palgaks kuluks – selleks on tal vaja riigi toetust. Viimasel aga on palju alamaid, kes nõuavad abi – mis tal muud üle jääb kui anda paljudele natukese kaupa toetust, et ikka endale ka piisavalt jääks. Nii saab ajakirjanduse eestvedaja summa, mis on suhteliselt kasin, ja arvestades seda, et lugusid on palju, ei saagi ta kõikidele töötajatele rikkalikult nähtud vaeva eest tasuda.
Kolmas müüt väidab, et ajalehed on korrumpeerunud, ja kuigi Martin Kala täielikult seda ümber ei lükka, on ta siiski arvamusel, et „muidugi tuleb ajakirjanike kriminaaltegusid ja avaliku korra rikkumist karistada , kuid kindlasti ei tähenda see hukkamõistu ametile kui sellele.“ Kes sellega ei nõustuks? Üldistamine, millega kaasneb sildistamine, on demokraatilise ühiskonna üks enim levinud viga, mida ei saa kahjuks välja juurida, kuna sõna- ja mõttevabadus on kõigil – ka neil, kellel kasulikum oleks vaikida. Martin Kala on välja toonud ka probleemi, mis võib tulevikus vägagi aktuaalne olla: „kohtunike meelest on inimõigusdeklaratsioonides kirja pandud õigus eraelu puutumatusele tähtsam samades tekstides sätestatud sõnavabaduse põhimõttest.“ Ta lisas veel selle, et „järjest rohkem inimesi kasutab sääraseid skeeme ajakirjanike vaigistamiseks, rikastumiseks ja sõnavabaduse piiramiseks, sest isegi kui kostja õigeks mõistetakse, võivad kohtukulud kirjastuse pankrotti viia.“ Siit võib välja lugeda ülbuse, mida demokraatia ja liiga kergeks tehtud maailma kättesaadavus lähitulevikus kindlustavad.
Ajakirjanduse negatiivse varjundiga müüdid on Martin Kala poolt ümber lükatud, kuid Oscar Wilde arvamuses: „Vanasti oli inimestel piinapink, nüüd on neil press,“ on samuti mõttetera sees – kust muidu nii palju negatiivsust pealtnäha vaid uudistedastava funktsiooniga meedia vastu? Sellest arvamusartiklis ei räägita, kuna kirjutise eesmärgiks oli reklaam – kõige paremini väljendub see härra Kala lõpulõigust: „/---/ Võtke ükskõik millise päevalehe tänane esikaas: /---/ hoiate käes meeletut löögijõudu, mida Alexis de Toqueville nimetas õigustatult neljandaks võimuks.“ Kokkuvõte – demagoogia , ja väga veenvalt ja osavalt sõnastatud, ent siiski mitte piisavalt tugev, et skeptikuid uskuma panna.