Ajakasutus (0)

Ajakasutus
Referaat-essee
Käesoleva referaat-essee eesmärgiks on analüüsida inimeste ajakasutust Statistikaameti andmete põhjal. Vastavasisuline uurimus on läbi viidud kahel korral – aastatel 1999-2000 ning 2009-2010.1 Siinses töös püütakse tähelepanu pöörata mõningatele erinevustele ja sarnasustele eri perioodide vahel ning võimaluse korral pakkuda muutustele või nende puudumisele ka seletusi.
Uuringuga sai ülevaate nii inimeste ajakasutusest üldiselt kui ka meeste ja naiste ajakasutuse erinevustest. Eesti ei ole selle uuringu läbiviimisel ainulaadne – taolist küsitlust on läbi viinud ka paljud teised Euroopa riigid. Üldkogumiks konkreetse uuringu puhul Eesti kontekstis olid Eestis alaliselt elavad 10-aastased ja vanemad isikud, välja arvatud pikka aega ehk üle aasta kindlates institutsioonides (vangla, hooldekodu ) viibijad. Alalised elanikud on seejuures isikud, kes on viibinud või kavatsevad viibida Eestis üle aasta. Valimi aluseks on AS-i Andmevara rahvastiku andmebaas, kust süstemaatilise valikuga eraldati valim 18-aastaste ja vanemate isikute hulgast- Esialgselt kuulus valimisse 7500 leibkonda, iga valimisse sattunud isik kaasas leibkonna. Andmeid koguti leibkonna- ja isikuküsitluste läbiviimisel ning inimeste täidetud päevikutest, kuhu nad märkisid päeva jooksul kõik oma tegevused. Iga vähemalt 10-aastane leibkonnaliige täitis päeviku ühel argipäeval ja ühel nädalavahetuse päeval. Töötavad inimesed pidid lisaks täitma nädalapäeviku töötundide kohta. Ümardamise ja tabelis puuduvate väärtuste tõttu ei võrdu esitatud arvude summa alati summaarse näitarvuga, erinevus võib olla kuni paar viimase koha ühikut.2
Nii perioodi 1999-2000 [edaspidi periood A] kui ka perioodi 2009-2010 [edaspidi periood B] küsitlustulemused sarnanesid üldise ajakasutuse lõikes. See tähendab, et mõlemal perioodil kulus päevas kõige enam aega isiklikule tegevusele, seejärel vabale ajale, majapidamisele ja perekonnale ning tööle. Oluliselt vähem kulutati päevas keskmiselt aega õppimisele, vabatahtlikule tööle ja nõupidamistele. Siiski esines ka mõningaid muutusi. Nii näiteks kulutati perioodil A enam aega tasulisele tööle, õppimisele, majapidamisele ja perekonnale ning vabatahtlikule tööle ja nõupidamistele. Perioodil B kulutati seevastu enam aega isiklikule tegevusele ja vabale ajale. Selline arengutendents näitab selgesti, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga on olulisemale kohale tõusnud isiklik ajakasutus, kusjuures põhjused ei pruugi peituda üksnes isikliku aja varasemast kõrgemas väärtustamises. Näiteks võib siin näha seoseid vähenenud tööajaga päevade lõikes. Nimelt vahepealne majanduslanguse periood põhjustas võrdlemisi kõrge töötuse määra, mis omakorda tähendab, et inimeste tööpuuduse tõttu ei kulu neil aega töötegemisele ning rohkem aega jääb vabaks. Sellist mõttekäiku kinnitab eriti fakt, et kui perioodil A kulus meestel tasulisele tööle keskmiselt 234 minutit päevas, siis perioodiks B oli see näitaja kahanenud 197-ni. Ehitusbuumi ajal ehitajatena tööle läinud kippusid majanduskriisi ajal töö kaotama just esimesena ning nende seas oli paratamatult rohkem just meessoost isikuid.
Huvipakkuv on ka see, et perioodil A kulutati rohkem aega õppimisele kui perioodil B. Vahe ei ole küll suur (vastavalt 47 ja 33 minutit), kuid protsentuaalselt võttes oli kahanemine peaaegu 29% ehk ligi kolmandik. Kui esmajoones tekib küsimus, kas põhjuseks võiks olla inimeste huvi vähenemine õppimise vastu, siis tegelikult võib siin näha hoopis demograafilist põhjust. Nimelt laste arvu vähenemine vaadeldaval perioodil muudab ka õpilasestaatuses olevate laste osakaalu valimis väiksemaks.
Ajakasutuse statistikast tuleb välja seegi, et Eesti elanikkonnas on soorollid võrdlemisi tugevalt ära jaotunud, kuid näha on väga väikest ühtlustumist meeste ja naiste vahel ajalises perspektiivis. Nii kulutas perioodil A naine keskmiselt 126 minutit päevas enam majapidamisele ja perekonnale, kusjuures perioodil B oli vastav näitaja 93. Sellegi poolest võib siit järeldada, et naised kulutavad päevas üle tunni aja (perioodil A kahe tunni) rohkem majapidamisele ja perekonnale kui mehed, mis viitabki soorollide võrdlemisi selgele jaotumisele elanikkonna lõikes.
Peale üldiste tendentside on käesolevate uuringute põhjal võimalik jälgida ka muutusi spetsiifilisemates valdkondades. Järgnevalt on põgusalt analüüsitud seda, kuivõrd on muutunud inimeste arvutikasutus vabal ajal ning lugemisele kulutatav aeg. Üldistavalt võib öelda, et inimeste arvutikasutusaeg minutites on oluliselt sagenenud, samas kui näiteks lugemisele kulutatav aeg on vähenenud. Nii kulutati perioodil A arvutiga seotud tegevusele keskmiselt 2 minutit päevas (mehed 4, naised 0), samas kui perioodil B oli vastav näitaja 36 ehk arvutikasutus oli kümnendiga 18-kordseks muutunud. Mehed kulutasid seejuures perioodil B arvutiga seotud tegevuseks 49 minutit päevas ehk üle 12 korra enam kui perioodil A. Naiste puhul tõusis arvutikasutuse aeg 25 korda. Selline statistika näitab, et arvuti kasutamine on saamas üha igapäevasemaks ja sagedasemaks tegevuseks lisaks tööle ka vabal ajal. Lugemise puhul on näha aga selgelt kahanevat trendi. Perioodil A kulutasid lugemisele päevas nii mehed kui naised keskmiselt 36 minutit. Perioodil B oli vastav sugudeülene näitaja 27, seejuures naised lugesid keskmiselt 30 ja mehed 24 minutit päevas. Sellest võib järeldada, et meeste lugemus on võrreldes naiste omaga enam langenud. Kahtlemata oleks huvitav teada põhjuseid, miks selline tendents on toimunud, kuid käesolev statistiline uuring ei vaadelnud arvude tagamaid. Samas võib näiteks oletada, et lugemuse langusel on seos arvutikasutuse sagenemisega – näiteks ajalehti ja ajakirju loetase varasemast enam pigem elektrooniliselt .
Ajakasutus nädalapäevade lõikes on ootuspärane ja sarnane mõlemal perioodil. Nii näiteks kuulub tasuline töö mõlemal perioodil esimese kolme kõige ajakulukama tegevuse hulka esmaspäevast reedeni . Seevastu nädalavahetusel kulutatakse tasustatud tööle suhteliselt vähem aega ning vabanenud aja arvelt tõuseb isiklikule tegevusele, vabale ajale ning majapidamisele ja perekonnale kulutatud aeg. Ka õppimise puhul on märgata mõlemal perioodil tendentsi, et sellele kulutatakse aega rohkem esmaspäevast reedeni, samas kui laupäeval ja pühapäeval õpitakse võrreldes argipäevadega oluliselt vähem. Seega võib järeldada, et keskmine Eesti leibkond on võrdlemisi traditsioonilise ajakasutuse rütmiga – nädala sees on olulisel kohal tasustatud tööga seotud tegevus, samas kui nädalavahetustel tegeletakse sellega oluliselt vähemal määral. Lisaks toimub põhiline õppetegevus esmaspäevast reedeni ning nädalavahetusel on õppimise osa pigem marginaalne.
Kokkuvõttes võib öelda, et ajakasutuse statistika on äärmiselt huvitav ja tegelikult ka ühiskondlikke muutusi laiemas plaanis kajastav andmestik. Käesoleva töö puhul analüüsiti vaid väga väikest osa olemasolevatest näitajatest ning kahtlemata on valdkondi, millele tasuks veel tähelepanu pöörata (näiteks ajakasutus regionaalses kontekstis). Taoline statistika on selline, mida ehk igapäevases meedias ei kajastata, kuid mis pakub väga olulist informatsiooni igapäevaelu erinevate tahkude kohta. Mõnda neist püütigi siinses referaat-essees täpsemalt analüüsida.
1Andmed on võetud Statistikaameti andmebaasist aadressil http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/01Ajakasutus/01Ajakasutus.asp seisuga 03.11.2011.
2Välja otsitud Statistikaameti http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/01Ajakasutus/AK_011.ht m veebilehelt 03.11.2011.