Sõnavabaduse halvad küljed Mis demokraatia meil oleks ilma sõnavabaduseta? Sõnavabadus on üks väga iseloomulik demokraatia tunnus. Ilma selle tunnuseta elaksime nii kui NSV Liidu ajal, mitte mingit eneseavaldust ega omaenese arvamust meie riigis poleks. Kõigil oleks suu lukus, me ülistaks mingit juhtpositsioonil olevat ainuvalitsejat. See oleks päris masendav. Mina ei tahaks elu sees elada sellises ühiskonnas, kuna ma olen juba harjunud sellega, mis meil praegu on. Olen loomeinimene ja loometegevuse äravõtmine oleks minu jaoks asendamatu kaotus. Meie riigis kehtib tänapäeval sõnavabadus. Inimesed võivad avaldada oma arvamust näiteks ajalehtede, ajakirjade ja muude infoallikate kaudu. Inimesed avaldavad nii positiivset kui ka negatiivset arvamust. Aga mis siis sõnavabaduses ka halba on?
tahan ma eeltoodud peajoonest kinnipidades mõtiskleda üksnes ainuvõimust ja keskenduda neile küsimustele, mis puudutavad valitseja võimalusi oma võimu teostamiseks ja selle säilitamiseks." Machiavelli eelistab pärilikku ainuvõimu vastsele võimule, sest sellega ei kaasne nii palju probleeme ning võimust ilma jäädes, võidab ta selle tagasi niipea, kui võimule pürginuga mingi õnnetus juhtub. Machiavelli on seisukohal, et pärilikku ainuvalitsejat armastatakse rohkem, seetõttu on tal ka vähem põhjust karmuseks. Inimesed usaldavad teda ja ta seisukohti, sest valitseja vanemad on rahvale tuntud ja nad usuvad et uus valitseja jätkab vanemate poliitikat. Machiavelli peab tähtsaks, et ei astuta üle eelkäijate kehtestatud korrast ning käiakse hiljem paindlikult ajaga ühte sammu, kuigi see ei pruugi endale meeldida. Kui erakordsed pahed ei muuda Valitsejat vihatuks, on mõistlik arvata, et alamad temast juba loomuldasa lugu peavad,
Palju oli vaesuse piiril elavaid talupoegi, kes halval aastal võtsid rikastelt laenu. Kui laenu tagasi maksta ei suutnud, tuli maa loovutada. Suuremates linnades olid ülekaalus käsitöölised. Käsitööliste positsioon oli madal. Aristokraadid olid suursugust päritolu suurmaaomanikud. Sisemised vastuolud Peaaegu kõigis polistes tekkisid omavahel vaenulikes suhetes olevad aristokraatide rühmitused. Sageli toimusid relvastatud kokkupõrked. Võimule tõusnud ainuvalitsejat nimetati türanniks. Türannid püüdsid kehtestada riigis korda ja parandasid vaeste elu. Türanni võim piiras kodanike poliitilisi õigusi ja seetõttu ei püsinud nad kaua võimul. Sparta riik Sparta oli ainus polis, mis kolmas kahte maakonda ja ei arenenud kunagi linnaks. Spartiaadid Sparta kodanikud. Perioigid vabad, kuid poliitiliste õigusteta spartaelanikud. Heloodid Sparta orjad. Riigi eesotsas oli 2 päritava võimuga kuningat, kes juhtisid sõjaväge
kuni kolmandiku linna eelarvest. Tänu kaubandusele arenesid kiiresti linnad. 14. sajandi algul oli Cagliaris 10 000 elanikku. Põhja-Itaalia 11. sajandil kaotas Põhja-Itaalias asuv Itaalia kuningriik praktiliselt igasuguse teovõime ning tegelik võim kandus linnadele. Esialgu said kuninga esidajaks linnades asunud piiskopid. Sajandi lõpust alates hakkasid linnade mõjukad isikud piiskoppe kõrvale tõrjuma. Tekkisid linnkommuunid, kus ainuvalitsejat asendas aristokraatlik demokraatia. 13. sajandi jooksul omandasid aristokraatide kõrval olulise rolli gildid. Niisuguseid linnkommuune nimetati societas populi või Popolo. Keskvõimu puudumisega kaasnesid konfliktid nii linnade vahel kui sees, ühise vaenlase korral võisid linnad aga ka omavahel liituda. Tuntuim niisugune liit oli 1167 asutatud Lombardia Liiga. Fraktsioonide tasakaalustamiseks loodi hiljem linnadele suurte volitustega linnapea (podesta) ametikoht
Machiavelli jagab ainuvõimu pärilikuks ja vastseks, mis omakorda jaguneb kaheks- täiesti uueks ja osaliselt uueks. Viimasel juhul on vallutatud maa otsekui kehaliselt ühendatud valitseja pärisvaldus(t)ega. Machiavelli eelistab pärilikku ainuvõimu vastsele võimule, sest kui ta ka võimust ilma jääb, võidab ta selle tagasi niipea kui võimulepürginut mingi õnnetus tabab. Pärilikku ainuvalitsejat armastatakse rohkem ja sellepärast ei pea ta nii karm olema. Machiavelli arvates on inimesed nõus hea meelega valitsejat vahetama, lootes sellega oma elujärge parandada, paraku ei arvestata aga sellega, et uus valitseja pole sugugi parem ning võib olla hoopis hullem kui eelmine. Võimu vahetumisega kaasneb paratamatult ka vägivald- kõik need tegurid mõjutavad vastset valitsejat. Ainuvõimu on lihtsam kehtestada
Machiavelli oli selle sajandi diktaatorite- Hitleri, Mussolini ja Stalini lemmik. Machiavelli jagab ainuvõimu pärilikuks ja vastseks, mis omakorda jaguneb kaheks- täiesti uueks ja osaliselt uueks. Viimasel juhul on vallutatud maa otsekui kehaliikmena ühendatud valitseja pärisvaldusega. Machiavelli eelistab pärilikku ainuvõimu vastsele võimule kui ta ka võimust ilma jääb, võidab ta selle tagasi niipea kui võimule pürginut mingi õnnetus tabab. Pärilikku ainuvalitsejat armastatakse rohkem ja sellepärast ei peagi ta nii karm olema. Machiavelli arvates on inimesed nõus hea meelega valitsejat vahetama, lootes sellega oma elujärge parandada, paraku ei arvestata aga sellega, et uus valitseja pole sugugi parem või on hoopis hullem kui eelmine. Võimu vahetumisega kaasneb paratamatult ka vägivald- kõik need tegurid mõjutavad vastset valitsejat. Ainuvõimu on lihtsam kehtestada territooriumil, mis on samakeelne valitseja põlisvaldustega ning asub
üleujutused tõid kallastele paksu muda ja sellest sai hea pinnas viljakasvatamiseks. Vanad egiptlased nimetasid seda "mustaks maaks" ja kasutasid põllumaana. Sellest edasi asus "punane maa" - tohutu suur kivikõrb, kus sadas harva ja ei kasvanud midagi. Seal, kus lõppes "must maa", algas "punane maa". Miks kutsusid vanad egiptlased oma maad "mustaks" ja "punaseks" ? Umbes 5000 a e.m.a (noorem kiviaeg) vallutati Egiptus, mille tagajärjel kujunes välja ühtne Egiptuse riik. Egiptuse ainuvalitsejat nimetati vaaraoks. Egiptlased uskusid, et kõik vaaraod on jumalad. Vaaraode võim oli erakordselt suur. Talle kuulus kogu Egiptuses maa ja kõik elanikud pidid vastuvaidlematult tema käske täitma. Inimesed uskusid, et ta on päikesejumal Ra poeg ja seega ka ise üks jumalatest. Arvati, et vaarao oma võimuga tagab korra kogu maailmas ja et temast sõltuvad Niiluse üleujutused ning elanike heaolu. Vaaraod ümbritses erakordne pühalikkus. Ta istus kuldsel troonil, kandis
Inimene, tehes end alandlikuks, saavutab teiste silmis tuntuse ja au. 5.18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. Kuna inimesed on sotsiaalsed loomad, kes naudivad üksteist, siis suudab inimene ka armastada omakasupüüdmatult, mida saab laiendada inimeselt riigile, järelikult ei pea riik püsima hirmul ja inimesed saavad iseenda valitsemisega ise hakkama pole vaja ainuvalitsejat. Sellised riigid on samuti omavahel sõpruses, seega tee inimkonna sõpruseni (Demokraatlik rahu teooria?) 6.Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest. Iga inimene on kordumatu indiviid ja oma individuaalsete oskuste arendamiseks on armastus ühel ajal nii eelduseks kui tulemuseks. Armastus on terviklik ja väljendub kõigis meie meelelistes tunnetes, ka seksuaalsuse. Armastus on kõrgem kui riik,
Palju oli vaesuse piiril elavaid talupoegi, kes halval aastal võtsid rikastelt laenu. Kui laenu tagasi maksta ei suutnud, tuli maa loovutada. Suuremates linnades olid ülekaalus käsitöölised. Käsitööliste positsioon oli madal. Aristokraadid olid suursugust päritolu suurmaaomanikud. Sisemised vastuolud Peaaegu kõigis polistes tekkisid omavahel vaenulikes suhetes olevad aristokraatide rühmitused. Sageli toimusid relvastatud kokkupõrked. Võimule tõusnud ainuvalitsejat nimetati türanniks. Türannid püüdsid kehtestada riigis korda ja parandasid vaeste elu. Türanni võim piiras kodanike poliitilisi õigusi ja seetõttu ei püsinud nad kaua võimul. Sparta riik Sparta oli ainus polis, mis kolmas kahte maakonda ja ei arenenud kunagi linnaks. Spartiaadid Sparta kodanikud. Perioigid vabad, kuid poliitiliste õigusteta spartaelanikud. Heloodid Sparta orjad. Riigi eesotsas oli 2 päritava võimuga kuningat, kes juhtisid sõjaväge
Rikkad ja suursugused seevastu püüdsid oma võimu suurendada. Kujunesid omavahel vaenutsevad aristokraatlikud grupeeringud, mis üritasid konkurente kõrvale tõrjudes riigijuhtimist enda kätte saada. Mitmel pool ähvardasid sisepinged kasvada üle veristeks relvastatud kokkupõrgeteks. Sageli viisid sisevastuolud türannia kehtestamiseni. Mõni suursugune ja silmapaistev juht meelitas suure osa rahvast enda poole ja haaras riigis võimu. Sellist ainuvalitsejat nimetasid kreeklased türanniks. Türannid toetusid sõjalisele võimule, palgates sageli endale võõrsilt sõjamehi, kuid püüdsid saavutada ka oma kodanike toetust. Nad kehtestasid riigis kindla korra, lõpetasid segadused ja astusid sageli samme vaeste olukorra parandamiseks. Mõnigi neist sõdis edukalt naabritega ja tugevdas riigi võimsust. Kuid türannid kohtasid alati ka vastuseisu. Paljud kodanikud, eriti aristokraadid, ei leppinud
5. 18.saj alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Inimene kui sotsiaalne olend naudib seltskonda, oskab omakasupüüdmatult armastada ning enda ja teiste eest hoolitseda. Omakasupüüdmatu armastus saab laieneda inimeselt riigile. ,,Heas" riigis ei ole hirmu, vaid patriotism ehk kodanikud armastavad riiki (sellisena on võimalik vabariik). Kuna pole hirmu, pole vaja ainuvalitsejat, sest inimesed saavad ise enda üle valitsemisega hakkama. ,,Head" riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Iga inimene on kordumatu indiviid. Oma individuaalsete oskuste arendamiseks on armastus korraga nii eeldus kui tulemus. Armastus on terviklik ja väljendub kõigis meelelistes tunnetes, ka seksuaalsuses. Armastus on kõrgem kui riik, seega peab
Vanad egiptlased nimetasid seda "mustaks maaks" ja kasutasid põllumaana. Sellest edasi asus "punane maa" - tohutu suur kivikõrb, kus sadas harva ja ei kasvanud midagi. Seal, kus lõppes "must maa", algas "punane maa". 8 Umbes 5000 a e.m.a (noorem kiviaeg) vallutati Egiptus, mille tagajärjel kujunes välja ühtne Egiptuse riik. Egiptuse ainuvalitsejat nimetati vaaraoks. Egiptlased uskusid, et kõik vaaraod on jumalad. Vaaraode võim oli erakordselt suur. Talle kuulus kogu Egiptuses maa ja kõik elanikud pidid vastuvaidlematult tema käske täitma. Inimesed uskusid, et ta on päikesejumal Ra poeg ja seega ka ise üks jumalatest. Arvati, et vaarao oma võimuga tagab korra kogu maailmas ja et temast sõltuvad Niiluse üleujutused ning elanike heaolu. Vaaraod ümbritses erakordne pühalikkus. Ta istus kuldsel
parandatud. Nii meelelahutuslikud, kui need lood Saatana kummardamisest ka poleks, tuleb neis ära tunda igasugune absurdsus. On öeldud, et tõde teeb inimesed vabaks. Tõde üksi pole kunagi kedagi vabastanud. See on ainult eksiarvamus, mis toob vaimse vabaduse. Ilma selle imelise eksiarvamuseta oleks uks, mille kaudu Tõde välja pääseb, tihedalt suletud. See jääks läbimatuks ka tuhande Kuradi kõige tarmukamale püüdlusele sealt läbi murda. Kui mõistetavalt nimetab Piibel Põrgu ainuvalitsejat Valede Isaks see on suurepärane näide isiksuse ümberpööramisest. Kui usutavaks iganes ei peetaks teoloogia süüdistust, et Saatan esindab valelikkust, peab kindlasti ütlema, et see oli tema, mitte Jumal, kes lõi kõik vaimsed religioonid ja kes kirjutas kõik pühad piiblid! Kui üks eksiarvamus järgneb teisele, siis aja jooksu neist kuhjunud mull lõhkeb. Neile kes juba kahtlevad oletatavates Tõdedes, on see raamat ilmutuseks. Lucifer tõuseb. Nüüd ja praegu on aeg kahtlusteks
annaabi.ee 
