50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-01-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
80 laadimist
Kokku alla laetud
4 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kiisu10
Õppematerjali autor
JAAN RANNAP ``AGU SIHVKA ANNAB ARU.`` ,,Et kõik ausalt ära rääkida,nagu oli pean ma alustama sellest..." Nende sõnadega algavad pea kõik selle raamatu peatükid.Need kujutavad endast kirju kirjasõbrale,koolikirjandeid kuid peaasjalikult siiski seletuskirju nii kooli direktorile,õppealajuhatajale kui ka õpetajatele.Kirjutajaks on VI klassi pioneer Agu Sihvka.Veel on raamatu peategelasteks tema klassi-ja koolikaaslased(Kiilike,Kaur,Topp,Obukakk).Kuna raamatus on palju peatükke,mis igaüks räägib konkreetsest juhtumist on väga raske koostada ühist kokkuvõtet.Seega peatükid: 1.)KOOLI AUTO KÄIVITAMINE:Kiilike ja Sihvka visati tunnist välja.Õues nägid nad seismas kooli vana veoautot ja läksid seda uurima.Istme peal olid võtmed.Alguses tahtsid nad need lihtsalt kooli ära viia,et keegi ei saaks autot
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
eluajal ei suutnud vabaneda, 8 «sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis sinu isa majas ja on kogu selle aja siin mööda saatnud -- asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt surra vanadusse. Kui sa temaga sõjakäigule lähed, siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks. Kui sul on au õukonda minna,» jätkas isa d'Artagnan, «milleks sulle muuseas annab õiguse kuulumine vanasse aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on juba viissada aastat väärikalt kandnud sinu ja su omaste auks. Omaste all mõtlen ma sugulasi ja sõpru. Ära alistu kellelegi peale kardinali või kuninga. Tänapäeval võib noor aadlik elus edasi jõuda ainult oma julgusega, pea meeles, ainult oma julgusega. Kes hetkekski väriseb, laseb võib-olla enese eest ära näpata sööda, mis saatus talle just sel hetkel ulatab.
Aga naistele meeldib just niisuke, nagu minu oma. Siiski, võib olla, kui ma naistest kord ära tüdinen -- sest kõigest saab viimaks villand -- jah, võib olla siis saan selle hullu tükiga toime, et tõmban oma habeme maha ja lähen vana Mauruse juurde, sest see kool meeldib mulle. Tubli kool, küll näete, minge aga sinna. Sinna tulevad kõigi maade ja rahvaste logardid kokku, tõsi jutt! ja vana Maurus teeb kõigist mehed. Kui tarvis, annab kere peale, sest vana urvaplaastri vastu ei saa ükski rohi. Oli minu vennal poeg -- poiss kui jõmmikas, aga viimane vemmal. Pani linna kooli -- aasta pärast visati välja! Pani teise kooli -- poole aasta pärast välja! Tahtis panna kolmandasse -- ei võetud enam vastu. Tuleb va vennas minu juurde, kurdab ja ütleb: mis nüüd? ,,Vii see oinasarv vana Mauruse juurde," ütlesin mina, ,,ja kui tema tast midagi ei tee, siis ei tee tast enam ükski midagi, pane sõnnikut tõstma
rinnust kinni, nagu võiks ta väevõimuga üleaedset sundida. «Üleaiamees tahaks uue naabriga rindupidi rammu katsuda, aga omal põle kuubegi seljas,» naljatas Andres. «Mehed, kes toob mu kuue saksatoast ära?» karjus Pearu, ilma et naabri rinnust lahti oleks lasknud. Aga polnud kedagi, kes oleks tahtnud minna Pearu kuube tooma. Sellepärast karjus Pearu uuesti, ise ikka veel Andrese rinnus kinni. «Kes laenab mulle oma kuue? Korv õlut, kes annab oma kuue! Kaks korvi!» Mehed naersid Vargamäe naabrite ümber, aga ükski ei tõtanud oma kuube seljast võtma. «Kallis naabrimees,» ütles Andres, «meie rammukatsumisest ei tule midagi välja, põle teist kuube.» Seda pani kallis naabrimees pahaks. Tema silmad lõid välkuma, neisse ilmus valget. Andrese rinnust lahti lastes hüüdis ta: «Kes tahab viina? Kes tahab naiste viina?» Aga enne kui ükski jõudis käe pakutud pudeli järele sirutada, lendas see
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
Tõlkija Katrin Mägi Toimetaja Berk Vaher Küljendus ja trükk AS Ecoprint ISBN 978-9949-481-23-1 Raamatu väljaandmist toetab Euroopa Sotsiaalfondi kaasabil Eduko programm 2 3 Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ / (esimene ja teine väljaanne) „Bill Rogers pakub igale õpetajale laialdast suhtluskorralduse võttestikku. Ta annab selgeid juhtnööre, kuidas kohaldada kutsealast õiglustunnet ja emotsionaalset pädevust varajasest, minimaalsest sekkumisest kuni kõige raskematele õpilastele ja pingelisematele olukordadele reageerimiseni. Ta soovitab ka mooduseid, kuidas töötajad saaksid üksteisele toetavamat keskkonda luua – sealhulgas mentorlust. Mul pole küllalt sõnu, et „Käitumist klassiruumis“ kiita. Kõik õpetajad tunnevad ära Billi kirjeldatud olukordi. Ta ei põikle
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid