Põhja-Ameerikas ja Jeemenis. Somaali keel on teine kõige levinumalt räägitav kušiidi keel Oromo keele järel. Seda kirjutatakse ladina tähestikus, mis on kõige levinuim kasutusviis, mida on kasutatud alates 1972. aastast. On kasutatud ka araabia ja osmani kirjasüsteemi, mis ei ole enam kasutusel. Samuti on kasutatud Borama ja Kaddare tähestikku. (http://www.ethnologue.com/language/som 23.10.15 22:30) (http://www.omniglot.com/writing/somali.htm 23.10.15 22:50) Somaali keel on aglutinatiivne keel ehk afiksaalkeel, mis kasutab suurel hulgal afikseid. Afiksid muutuvad vastavalt mitmetele reeglitele. Kindel artikkel on sufiks ehk järelliide, mille põhivorm meessoost nimisõnade puhul on -ki või -ka ja naissoost nimisõnade puhul -ti ja -ta. Artiklid ei muutu ainsuses või mitmuses. (https://en.wikipedia.org/wiki/Somali_grammar 24.10.15 19:00) Muutuseid helikõrguses kasutatakse pigem grammatilistel kui leksikaalsetel eesmärkidel.See hõlmab endas soo, arvu ja käände eristamist
Seda kõneletakse Lõuna Kesk-Etioopias, Abaya järve kirdeosas, Oromia piirkonnas, Awassa järve kaguosas. Sidamo keelt kasutab 101 000 inimest. Sidamo keelel ei ole teada, et oleks mingeid konkreetseid murdeid. See keel on leksikaalselt sarnane 64% Alaba-Kabeenaga, 62% Kambaataga ja 53% Hadiyyaga. Sidamo keel kasutas Etioopia kirjasüsteemi kuni 1993. aastani. Ladina tähestiku on kasutanud alates 1993. aasast. (Ethnologue 2015. 28.10.15) Sidamo keel on aglutinatiivne keel, kus peaaegu kõik tuletusliite morfoloogia ja kõik fleksiooni (sõnavormi moodustamise) morfoloogia sisaldab afikseid. Enamik afiksid on sufiksid. Selles keeles puuduvad eesliited. Reduplikatsioon pole Sidamo keeles midagi ebaharilikku, kuigi see pole produktiivne. Mõned tegusõnad kasutavad reduplikatsiooni, et väljendada korduvaid või intensiivistatud tegevusi. (Kawachi, Kazuhiro (2007) "A grammar of Sidaama (Sidamo), a Cushitic language of Ethiopia": lk 311. 28.10.15)
täishäälikuga. Maksimaalselt saab sidamo keeles kõrvuti esineda kaks konsonanti. (Kawachi 2007: 30-31) Selles keeles on ka rida sulghäälikuid (Kawachi 2007: 28). Kõiki Sidama konsonante saab lauses kahekordistada. Kuigi on väidetud, et tähte ´h´ ei saa kahekordistada, eksisteerib siiski sõna „ahahhe“, mis tähendab „vanavanemad.“ Ka täht „z“ esineb nii üksikuna kui ka topeltesituses üliharva, seda vaid Amhara keele laensõnades. (Kawachi 2007: 35) Sidamo keel on aglutinatiivne keel, mis on täis afikseid, neist enamus on sufiksid. Selles keeles puuduvad eesliited (kui välja arvata negatiivse tähendusega di, mida kasutatakse pigem verbi eesliitena, mitte iseseisva kliitikuna). (Kawachi 2007: 311) Sidamo keeles on vähemalt kaks viisi, kuidas klassifitseerida tegusõnu. Üks viis põhineb sihitu ja sihilise tegusõna tunnusjoonte vahel. Teine määratulus põhineb erinevaid tegevusi kajastavate verbide ja seisundi muutusi kajastavate verbide vahel
Morfoloogiline analüüs KÄÄNDSÕNA MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD 1. Arvukategooria: ainsus ja mitmus Mitmuse tunnused: -d (mitmuse nimetavas), -de, -te (alates mitmuse omastavast de- mitmuses); -e (jalg/e, rind/e, silm/e); -sid (mitmuse osastavas: tubli/sid, seppa/sid); -i (aglutinatiivne vokaalmitmus alates mitmuse osastavast: sipelga/i/d, hamba/i/d); tüvemitmus (alates mitmuse osastavast – sulandunud tüvevokaal ja mitmuse tunnus: kurté, huulí, pärní, leibú). 2. Käändekategooria (14 käänet) 1) nimetav e nominatiiv (kes? mis?) Lõputa; 2) omastav e genitiiv (kelle? mille?) Lõputa; 3) osastav e partitiiv (keda? mida?) -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t (soolas/t, hapu/t,
Eespool kirjeldatud menetlust nimetatakse morfeemianalüüsiks. Aglutinatsioon ja fusioon Morfide eraldamine on lihtne, kui nende piirid on struktuuriliselt ja semantiliselt läbipaistvad. Nii on see eelkõige aglutinatiivsetes sõnavormides, milles lõppe või muid elemente lükitakse üksteise järele ilma üksikmorfide tähenduste ebamäärastumise ja morfide ühendamise tõttu tekkivate häälikuvariatsioonideta ühel või mõlemal pool morfipiiri. Selline puhtalt aglutinatiivne juhtum on nt eesti talu+de+sse+gi. Iga morf esineb selles sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaalkujul. Sellist morfoloogilist protsessi nimetatakse aglutinatsiooniks. Morfianalüüs on keerukam, kui kaks (või rohkem) tähendusüksust ehk semeemi esinevad üksteisesse sulandunult nii, et nende vorme ei saa foneemide või grafeemide reas loomulikult üksteisest eraldada. Eesti keele tüvemitmuse vormid nt sõpru, kasse, pilvi ongi näited fusioonist.
baranka, nakar - kreeka pähkel, rõõnama - peale kaebama, öördama - mustama, hola - folk, velbas - kaval, vibe - nõtke, väisama, eede, paitsi, türp, rait, pelutama, mültuma, müübima, soveldama - sobivaks tegema, võstma, põkk, põrpiv, arp. Eesti keeles on viis kõneviisi: kindel, tingiv, käskiv, kaudne, möönev (hüpaku). Maailma keelte hulgas on eesti keel raskuse poolest viiendal kohal. Grammatilised keeletüübid: 1. Analüütiline - laua peale, kõrva peale 2. Aglutinatiivne - lauale, kõrval 3. Flektiivne (muutub tüvi) - mao, toa 6
jutt, rõngel baranka, nakar kreeka pähkel, rõõnama peale kaebama, öördama mustama, hola folk, velbas kaval, vibe nõtke, väisama, eede, paitsi, türp, rait, pelutama, mültuma, müübima, soveldama sobivaks tegema, võstma, põkk, põrpiv, arp. Eesti keeles on viis kõneviisi: kindel, tingiv, käskiv, kaudne, möönev (hüpaku). Maailma keelte hulgas on eesti keel raskuse poolest viiendal kohal. Grammatilised keeletüübid: Analüütiline laua peale, kõrva peale Aglutinatiivne lauale, kõrval Flektiivne (muutub tüvi) mao, toa
Nende elanikud rääkisid sumeri keelt ja kasutasid kiilkirja. Sumeri linnriikide sisekorraldus: Tempel-kuningavõim-vabade kodanike sektor. Valitsesid monarhid (tiitlid en, ensi, lugal), kuid suur majanduslik ja sotsiaalne tähtsus ning kõrge prestiiz oli ka templitel ja preesterkonnal. Linnriikide peamise sõjajõu moodustasid vabad kodanikud, kes osalesid vähemalt teatud määral ka poliitilises elus. Kasutati sumeri kiilkirja, mis on aglutinatiivne (ehk järelliiteline). Kuivõrd kultuur või tsivilisatsioon on välja arenenud 4 aastatuhande Uruki perioodist, tuleb sumereid nimetada selle tsivilisatsiooni rajajateks. Mis ajast alates nad seal elavad, ei ole teada. On näha, et paljud Sumeri linnriikide nimed ei ole sumeri keelest ja pole pärit ka sealkandis räägitud keeltest. On põhjust arvata, et enne sumereid oli seal mingi teine rahvas, kes jättis toponüümid endast maha.
Lms algkeel soome eesti võru • *ükte yksi üks ütś • *kakta kaksi kaks katś • *kolme kolme kolm kolm • *neljä neljä neli neli • *viite viisi viis viiś • *kuute kuusi kuus kuuś • *seitsemä seitsemän seitse säidse • *kakt-e-k-sa-n kahdeksan kaheksa katõssa • *ükt-e-k-sä(-n) yhdeksän üheksa ütessä • *kümmen(e) kymmenen kümme kümme Eesti keele morfoloogiline tüüp Aglutinatiivne vormimoodustus: kala+le aasta+ks KOKKUVÕTTES: Fusioon: tänapäeva eesti keelt kalu peetakse üldjuhul kala+sid aglutineerivaks- Fleksioon: flekteerivaks käsi : käe : kätt hammas : hamba metsa+sse, metsa, keel+de, pä+he Noomeni käändelõpud hilises läänemeresoome keeles • Nom Ø (*silmä) • Gen -n (*silmän) • Ess -nA (*silmänä)
Keeletüpoloogiliselt esinevad need palju harvemini kui prefiksid ja sufiksid. Afikseid saab liigitada ka distributsionaalselt määratud morfotaktilistesse morfeemiklassidesse selle alusel, kus nad asuvad teiste afiksite suhtes. Morfoloogilisi nähtusi vaadeldakse aga väga sageli ka IP-analüüsi vaimus protsessuaalselt: pindstruktuuri sõnavorme tuletatakse hüpoteetilistest baasvormidest (juurtest) ja/või tähendusüksustest. Rohkem või vähem aglutinatiivne morfeemide liitmine (afikseerimine) on morfoloogilise protsessi näide. Elemendid võivad alluda fusioonile ehk sulada kokku. Täielik fusioon on siiski erandlik. Väga tavaline on liitmisega koos toimuv osaline fusioon ehk tüve ja/või afiksi modifitseerumine. Suurt osa morfofonoloogilistest variatsioonidest saab käsitleda morfoloogiliste protsesside kõrvalproduktina, nt eesti keele astmevaheldus. Reduplikatsioon on liitmise erijuhtum. Reduplikatsiooni lihtsaim avaldumisvorm on
Homograafia - ortograafiline mitmetähenduslikkus Morf – iseseisva tähendusega või vähemalt grammatilise funktsiooniga Segmentimine – morfianalüüsi meetod, foneemi- või tähejärjendi liigendamine. Junktuur – morfi piir Läbipaistev morfipiir – vastab struktuuriliselt ja semantiliselt selgetele üldreeglitele Opaakne – läbipaistmatu morfipiir, ei saa otse tuletatada oletatud morfide üksiktähendustest. Nende kahe morfipiiri piir on aga hajus. Hajus - järkjärguline Aglutinatiivne sõnavorm – lõppe või muid elemente lükitakse üksteise järele ilma üksikmorfide tähenduste ebamäärastumise jms. Iga morf esineb selles sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaalkujul. Fusioon –tähendusüksuste esinemine üksteisesse sulandunult (morfeemide piirid on hajusad, vahel morfeeme raske eristada). Nähtav morf – fonoloogilise ja ortograafilise substantsina realiseeruv morf
olemas kõikides keeltes, kus käändekategooria eksisteerib. Ülejäänud käänded on konkreetsed käänded, esinedes samades funktsioonides kui määrsõnad. Konkreetsed käänded on asendatavad määrsõnaga või kaassõnafraasiga ja enamasti on neil olemas üks põhitähendus, nt latiivsus = siht (sisseütlev, alaleütlev), lokatiivsus = koht (seesütlev, alalütlev), separatiivsus = lähe (seestütlev, alaltütlev 12. i-mitmus ja tüvemitmus. 1) aglutinatiivne – selle mitmusetüübi puhul on täiesti selge, kus on tunnus, kus lõpp (nt aasta/i/d, tütre/i/d); tüvevokaal i > e (veske/i/d); pikk vokaal lüheneb (pu/i/d) – EKG-s nimetatakse vaid seda i- mitmuseks; 2) flektiivne e fusiivne – diftong saab 2-silbilises sõnas olla vaid siis, kui 1. silp on pikk (nt vorm *pesaid ei sobi, tegelik vorm on pesi, kus mitmuse tunnus ja tüvevokaal on ühte sulanud. See on nn tüvemitmus. Diftong esineb aga näiteks aasta-tüübis: aasta/i/d.
8) alalütlev e adessiiv (kellel? millel? kus?). -l (venna/l) 9) alaltütlev e ablatiiv (kellelt? millelt? kust?). -lt (sõbra/lt) 10) saav e translatiiv (kelleks? milleks?). -ks (kunstniku/ks) 11) rajav e terminatiiv (kelleni? milleni?). -ni (maja/ni) 12) olev e essiiv (kellena? millena?). -na (õpilase/na) 13) ilmaütlev e abessiiv (kelleta? milleta?). -ta (raha/ta) 14) kaasaütlev e komitatiiv (kellega? millega?). -ga (noa/ga) 19. i-mitmus ja tüvemitmus - 1) aglutinatiivne selle mitmusetüübi puhul on täiesti selge, kus on tunnus, kus lõpp (nt aasta/i/d, tütre/i/d); tüvevokaal i > e (veske/i/d); pikk vokaal lüheneb (pu/i/d) EKG-s nimetatakse vaid seda i-mitmuseks; 2) flektiivne e fusiivne diftong saab 2-silbilises sõnas olla vaid siis, kui 1. silp on pikk (nt vorm *pesaid ei sobi, tegelik vorm on pesi, kus mitmuse tunnus ja tüvevokaal on ühte sulanud. See on nn tüvemitmus. Diftong esineb aga näiteks aasta-tüübis: aasta/i/d. 20
sumerid ei ole 7. aastatuhandel eKr sisse rännanud esmaasukad. Samas ei tuvasta arheoloogiline leiumaterjali mingisugust kultuurikatkestust. Sumeri mütoloogias ei ole ka ühtegi märki, mis viitaks sellele, et sumerite jaloolises mälus oleks midagi sisserännule viitavat (legendide järgi on sumerid loodud jumalate poolt kohapeal). On isikuid, kes seostavad sumeri keele soomeugri keeltega: sumeri keel on aglutinatiivne keel (st järelliiteline, erinevalt semiidi keeltest). Osa keeleteadlasi kinnitavad, et on ka sarnaseid sõnu. Alates 3 at on olemas küllalt suurel määral kiilkirjadokumnte. Enamasti on need erinevate linnriikide templidokumentatsioon, mida on üpris raske tõlgendada (tausta teadmata). On ka mõned kuningate nö eneseülistustekstid, aga vähe. Ühiskonna rekonstrueerimisel on seega oht ületähtsustada templi osakaalu. Sumeri kuningate nimekirjadesse tuleb suhtuda kui mütoloogiasse
annaabi.ee 
