Kui talupoeg pages teise mõisniku juurde, pidi viimane kas tagastama või maksma ära talupoja tasumata jäänud koormised. Mõisnikud sõlmisid omavahel kokkuleppeid talupoegade osas ja seati ametisse adrakohtunikud. Eestlased muutusid pärisorjadeks, mis tähendab teotööd ja sunnimaisust. Mõisnikud võtsid endale õiguse talupoegi müüa, vahetada, laenata ning pärandada. Talupoegade õiguslik seisund ei olnud siiski ühesugune. Kõige arvukamalt oli adratalupoegi. Nende nimi tulenes adramaade arvestamise järgi kuid talude suurused olid tegelikult vägagi erinevad. 15.sajandil loeti adramaa suuruseks 8-12 hektarit Suuremates taludes vajati tööle palgalisi sulaseid ja teenijatüdrukuid. Järgmine kiht talupoegi oli üksjalgade kiht. Need olid adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid oma väikese talu kuhugi ääremaadele. Nende kohustuseks oli teha mõisale tegu üks jalapäev nädalas. Sealt tuleneb ka nende nimi
maarahvas. Peale Liivimaa ristisõda tekkisid erinevad seisused. Need, kes olid rikkamad, ja haritumad, oli parem seisus. Samas kui eesti soost talupojad, kes rügasid ja rassisid maal nii, et higi voolas ojadena alla, elasid ikka kasinat elu. Kuid ka talupojad olid sotsiaalselt liigestatud. Osad talupojad olid vabastatud talupoeglikest koormistest. Ometi oli ka selliseid talupoegi, kes elatusid ainult palgatööst. Neil ei olnud maad. Kõige rohkem oli adratalupoegi, kes pidid maksma andameid. Peale ristisõda jäi majanduse põhirõhk põlluharimisele. Säilis agraarne ühiskond. Ka kalandus ja käsitöö ei kadunud kusagile. Need kolm olid peamisteks elatusallikateks, kuid peale Liivimaa ristisõda hakkas kaubandus arenema. Kaupmehed hakkasid kasutama kaubanduspartnerite võrgustikku. Tänu sellele ei pidanud nad enam ise rändama vaid said kõike jälgida kontorist. Väliskaubanduse hoogustumine aitas kaasa ka sisekaubandusele
aastal oli kehvapoolne. Talupoegade õigustele ei pööratud enam nii palju tähelepanu kui enne Jüriöö ülestõusu. Talukoha rendi eest tasumiseks hakkas esile tõusma teoorjus. Mitmetes eramõisates mindi üle loonusrendilt raharendile. Ärakaranud talupoegade eest hoolitses haagi- ehk adrakohtunik, kelle ülesandeks oli nende talupoegade kindlakstegemine, ülesotsimine ja tagasitoomine. Kõige arvukamalt oli talupoegade seas adratalupoegi, kelle ülesandeks oli põlluga tegelemine; tema käsutusse kuulus ½ 5 adramaad. Suuremates taludes olid sulased ja teenijatüdrukud. Tekkisid nn. üksjalad, kes olid talupoegade pojad, kes enam oma isa tallu ära ei mahtunud ning rajasid oma talud kusagile ääremaale. Vabatalupojad olid talupojad, kes ei pidanud tegema mõisa jaoks teotööd, vaid võisid oma koormised maksta rahas. Maavabad talupojad olid talupojad, kes olid oma talu saanud läänikirja alusel. Neid oli kõige vähem
vastu, asuti mujale elama, esitati kaebusi, ei täidetud koormisi. Põgenike ülesleidmiseks võeti ametisse adrakohtunikud. Sisuliselt kehtestati pärisorjus. Talurahvast ei sattunud veel täiesti õigusetusse olukorda, endiselt osaleti kohtupidamises, omsid teatud omavalitsust ja õigust vallasvarale ning osalesid maaväes. Ei sulatud ühtseks massiks, vaid säilitasid varanduslikud ja õiguslikud erinevused. Järelikult suudab selline rahvas veel rõhutuna elujõuline olla. Enim oli adratalupoegi, nende talude suurust arvestati adramaades,suurtemates taludes olid isegi omad teenijad ning sulased. Olid ka üksjalad, kes käisid mõisatööd tegemas ühe jalapäeva nädalas, nemad tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtmisega, arenedes said nemadki adratalupoegadeks. Vabatalupojad tasusid koormisi rahas ja olid teotööst vabad. Maavabad olid aga muistsete vanemate järglased, kellel lasus sõjaväekohustus, muud koormused puudusid. 15
TALUPOJAD JA MÕISAD • Raad kaitses talupoegi, ei andnud mõisatele kätte — linnas töökäte puudus • Talupojad polnud vabad - polnud luba maalt lahkuda, teokoormised • Mõisaid ehitati rikastumise eesmärgil (mõisatest välisturule teravilja) • Mõisate rajamine — talupojad rohkem sunnismaised, vähem õigusi • Koormised - kümnis, rahaline maks, sõjakäigul käimine, kirikute ja linnuste ehitamine, teotöö • Talupojad 13.saj vabad - käisid sõjakäigul • Enim adratalupoegi (1-2 adramaad) • Niguliste tiibaltar - Bernt Notke • Michel Sittow • I eestikeelse katekismuse koostajad - Wanradt - Koell • Rae poolt kinnitatud tsunfti põhikiri - skraa • Kõrgeim vaimulike kolleegium, toomkiriku juures - toomkool • Kindlaksmääratud suurusega naturaalmaks - hinnas • Feodaalse killustumise ajajärk Eestis - ? • Käsitööliste organisatsioon keskaja linnas - tsunft • Linnade õigusliku korralduse alus - linnaõigus • Piiskopkonna peakirik - toomkirik
4 päeva nädalas) Keskaja lõpuks kujunes talupoegade sunnismaisus (paiksus) Mõisatöö korraldamisel, talupoegade tööle sundimisel tähtsustus mõisnike kodukariõigus – mõisniku politseiõigus, sh. õigus talupojale ihunuhtlust anda. Talupojad jäid veel vormiliselt vabaks, osaledes endiselt kohtupidamises, omasid teatud omavalitsust ja õigust vallasvarale. Osaleti veel maa kaitses ja oldi relvastatud rahvas. Talupoegi oli 4 tüüpi, kellest enam oli adratalupoegi, kelle nimi tuli nende maa arvestamisest adramaades. Metsadesse rajatud uudismaadel elasid üksjalad. Olid veel raharendile lastud vabatalupojad – vabad teotööst. Ja lõpuks maavabad – tavaliselt muistsete vanemate järglased, väikeläänimehed, kel lasus sõjateenistuskohustus või postivedu jm. Liivimaa Sise-ja välispoliitika Sisepoliitikas olid probleemiks sisetüli ja nendest kohati välja kasvanud kodusõjad, mis
Nemad olid enamasti adratalupoegade noormead pojad, kes rajasid uue talu võsamaadele ja esialgu oli nende teotööks 1 jalapäev nädalas mõisa tööle minnes ei pidanud kaasa võtma härjarakendit, vaid võis minna jala. Neil oli raske tööd teha, sest oma talu rajamine oli raske, kuid hiljem sulandusid nad adratalupoegadega ühte. 3. Vabatalupojad - need talupojad, kes teotööd tegema ei pidanud. Neid oli veidi vähem, kui adratalupoegi. Nemad pidid maksma kümnist ja hinnust). 4. Kõrgeim kiht talupoegade seas olid maavabad. Nendel oli antud oma maa valdmaiseks läänikiri . Koormisi polnud neile määratud. Neil endast sõltuvaid talupoegi olnud, seega nad siiski polnud läänimehed. Neid oli kõige vähem. Kõigil polnud talu, olid olemas ka sulased ja teenijad. Nemad sõlmisid töölepingu pikemaks ajaks ja selle aja jooksul olid oma peremehe eeskoste all
saj algul 150000180000 inimest. Järgnevatel sajanditel kasvas kaks korda, seda pidurdasid näljahädad, taudid ja laastavad sõjad. Rahvast läks rohkem elama soistele ja ranniku aladele. Rannakülad. LääneEestisse tekkis rannarootslaste asutus, neile anti suuremad õigused. Talupojad Saksa talupoegi elama ei asunud. Varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad erinevatesse rühmadesse. 16.saj teisel poolel kadusid sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel. Kõige rohkem adratalupoegi pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi, adramaades mõõdeti. Õiguslik seisund ühesugune, aga jõukuselt olid erinevad. Suurtes taludes võõras tööjõud. Adratalunike pojad asutasid uusi talusid, nende koormised väiksemad. Nende peremehed üksjalad. Vabad jagati maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Maavabad ülikute järeltulijad, neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, nad olid isiklikult vabad ja ka koormiseid polnud, olid
Muutused ühiskonnas Oma võimu kindlustamiseks rajati järjest rohkem mõisaid. Vastuhaku korral kasutati üha enam toorest sõjalist jõudu. Kaubanduse arenedes tõusis nõudmine teravilja järele. Talurahva koormisi tõsteti. Talukoha eest rendi tasategemisel tõusis esikohale teoorjus. Paljud talupojad hakkasid põgenema. Kuna see oli mõisale kahjulik, siis olid eesti talupojad XVI sajandiks pärisorjastatud. Enne polnud aga kõigi talupoegade seis sugugi ühesugune: eristati adratalupoegi, üksjalgu, vabatalupoegu ja maavabasid. Viimaseid oli küll üksikuid, need olid eesti ülikute järglased, kes omasid ise talu läänikirja alusel ja ei kandnud koormisi. LIIVI SÕDA 1558-1583 22. jaanuaril 1558 tungisid Vene väed Tartu piiskopkonda. Juulis vallutati Tartu. Ühe hooga jõudsid venelased ka Tallinna alla, kuid piirama veel ei asutud. Septembris 1559 müüs kartlik Saare-Lääne piiskop oma ala taanlasele hertsog Magnusele. 1560. aastal asusid
Endiselt osalesid nad kohtupidamises, ehkki võimalusi kaevata oma mõisahärra peale suurt polnud, samuti oli neil teatud omavalitsus ja õigus vallasvarale. Eestlased osalesid maakaitses ja olid endiselt relvastatud rahvas. Mis kõige tähtsam - talurahvas ei sulanud ühtseks halliks massiks, vaid säilitas sisemise diferentseerituse, varanduslikud ja õiguslikud erinevused. Ainult piisavalt keerukad struktuurid on elujõulised ning see käib ka rahvaste kohta. Kõige enam oli eestlaste seas adratalupoegi, kelle nimetus tuli nende talude suuruse arvestamisest adramaades. Talude suurus oli väga erinev, suuremad talud käsutasid ise palgalist tööjõudu - teenijatüdrukuid ja sulaseid. Metsadesse rajatud uudismaadel elasid üksjalad, kelle nimetus tuli sellest, et nad käisid mõisateol ühe jalapäeva nädalas. Kui nende talud jalad alla said, muutusid nemadki adratalupoegadeks. Olid veel raharendile lastud vabatalupojad - vabad teotööst. Vabatalu poegade arv kasvas eriti 16
tööriistade ja loomadega) *Talupoegade töö sundija oli Kubjas. *Talupojad põgenesid tihti teise mõisa, linna või venemaale. *Põgenikkue otsisid taga ja tõid mõisa tagasi adrakohtunikud *15 sajandi lõpuks kujunes välja talupoegade välja talupoegade sunnismaisus. a. teatud omavalitsused b. õigus vallasvarale c.õigus olased maakaitses *Släilisid õiguslikud ja varanduslikud erinevused. *Kõige rohkem oli adratalupoegi, vabad talupojad( vaba talupoeg oli vaba teotööst aga maksti raharenti) Linnad ja kaubandus *Linna valitses raad +4 bürgermeister *Rae liikmeteks valiti tähtsamad kaupmehed(terve elu) *Raag valitses linna ja inimeste isikliku elu üle, täitis kohtuülesandeid *Elanikond koosnes a. Kaupmehed b. Käsitöölised c. Vabad alamrahvad(lindprii, ilma kodanikuõiguseta.) *Kaupmehed koondusid gildidesse.(gild) *Tsunfid olid käsitöölist ühengud.
ja ka sunnismaisus ehk talupojad ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada (teotööd olid kurnavad ning talupojad hakkasid püüdma põgeneda). *) Esimene kirjalik kokkulepe selle kohta, et vasallid ei võta üksteise põgenenud talupoegi vastu, sõlmiti 1458 aastal Tartu piiskopkonnas. *) Põgenenud talupoegade üles otsimiseks pandi ametisse adrakohtunikud. -) Talupoegade majanduslik ja õiguslik seisund erines: *) Kõige rohkem oli adratalupoegi nende talupoegade põldude suurust mõõdeti adramaadega ning nad olid peamiselt teotöö tegijad. *) Üksjalad need talupojad, kes rajasid omale uue talu ning enamasti olid nad adratalupoegade nooremad pojad. Nende teotööks oli esialgu üks jala päev nädalas ehk kord nädalas pidi keegi nende talust minema jalgsi teotööle mõisa. Uue talu loomine võttis aega ning seega lubati neil tegeleda talu valmimiseni sellega kui aga talu valmis sai, muutusid nad adratalupoegadeks.
annaabi.ee 
