Adamson-Eric (0)

Kunda Ühisgümnaasium
Referaat teemal :
ERICH KARL HUGO ADAMSON
Juhendaja : Uno Trumm
Koostaja : Lenne Lahtvee
Kunda 2009
Erich Karl Hugo Adamson – ehk Adamson- Eric , nagu ta ennast hiljem ise nimetas – sündis 18. augustil 1902 . aastal Tartus. Ta oli pere kuuest lapsest neljas, tema isa töötas Tartus riidekaupmehena ning tema ema oli kunstnik.
Eric õppis vene õppekeelega Aleksander Esimese gümnaasiumis, kus olid head õpetajad ja kus pandi rõhku klassikalistele keeltele. Sellest koolist oleks olnud kerge astuda tolleaegsesse Tartu Ülikooli. Vabadussõda ja Eesti Vabariigi sünd kaotasid tsaarinimedega õppeasutused ja Aleksandri gümnaasiumi hoones hakkas tööle Hugo Treffneri gümnaasium. Seal jõudis Eric õppida vaid ühe aasta. Räägitakse, et välja lõid tema sünnipärased voorused – otsuste sõltumatus, autoriteetide mittetunnustamine ja teatav kangekaelsuski, - mida igas lugupidavas koolis muidugi vaid surmapattudeks kvalifitseeritakse. Nii lahku tulevane kunstnik ise 1920. aastal sellest koolist.
Alaksander Esimese gümnaasium ja Hugo Treffneri kool olid kaks esimest õppeasutust, millest Adamson-Eric ilma lõputunnistuseta lahkus. Aastail 1921-1923 oli ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas vabakuulaja, samal ajal oli ta ka kunstikooli „Pallas“ õpilaste nimekirjas, kuid õpinguis tegelikult ei osalenud.
Adamson mõistis, et vajab tõsist kunstiharidust ning 1923. aastal sõitis ta Saksamaale, kus õppis Berliini Charlottenburgi kunsttööstuskoolis 1924. aastani. Ta võeti kohe vastu põhiklassi, tänu millele jäi tal ära kaks aastat õppimist ettevalmistusklassides. Tema õpetajaks oli küllaltki nimekas Harold Bengen. 1924. aastal sõitis Adamson-Eric Pariisi. Ta leidis, et Charlottenburgi koolis pööratakse liiga vähe tähelepanu joonistamisele ja maalimisele. Pariis seisis maailma kunstielu keskpunktis kõigi kunstnike ootuse ja ihalusena. Adamson-Eric hakkas külastama Prantsusmaa pealinna eraakadeemiaid. Eriti Colarossi ja Ransoni akadeemiat ja Montparnasse´i vabaakadeemiat ning V.Šuhhajevi eraakadeemiat. Kõige kuulsam nimi Adamson- Ericu õpetajate hulgas on kaheldamatult Georges Braque , keda tuntakse Picassona.
Adamson-Ericu tarbekunstis on märgata Andre Lhote mõjutusi. Ericu maalides ujub esile saksapärane uusasjalikkus oma rõhutatud kontuuride ja väljatöötatud volüümsusega. Kolmekümnendail võiks aga Ericut kui maalijat järelimpressionistide kilda arvata.
1925. aastal astus Adamson-Eric esmakordselt välja kodumaa kunstipubliku ees – kui mitte arvestada üht tema tööd „Pallase“ õpilastööde näitusel jaanuaris 1923. Kaks aastat hiljem toimus tema rahvusvaheline debüüt kolmel Pariisi näitusel.
1927. aastatel Adamson-Eric ei kopeerinud maastikumaalides ainult loodust, vaid püüdis edasi anda selle meeleolu, mida loodus sisendab. Ta pani maastikku oma hinge. Portreed maalides ei püüdnud tabada oma, vaid maalitava meeleolu. 1928. aasta juulis oli avatud näitus, kus Adamson tõestas, et hakkas pääsema maalimise kunsti saladustesse. 1929. oli Adamson.Eric toonud nautimiseks rohkearvulise lõuendeid Eesti Kunstimuuseumisse Tallinnas. 1920. aastate lõpupoole oli Adamson-Ericu maalide valitsevaks žanriks natüürmort.
1930. aastatel hakkas Adamson-Eric tegelema vabaõhumaaliga. Ta maalis Hispaania , Baskimaa ja Kreeka maastikke. Näiteks 1934. aastal Kreekas maalitud maastikke on säilinud seitseteist. Neil aastatel maalis kunstnik palju akte (ka meesakte), nii looduses, linnavaatega ühendatult kui interjööris.
1931 . aastal on Adamson-Eric ise kirjutanud: „Isa surm mõjus mulle raskelt. Kui ma lõpuks kurnatult ja õnnetult Pariisi tagasi jõudsin, jäin ma tõsiselt haigeks – leetritesse. Kui olin tõvest lahti saanud, leidsid arstid, et see on avaldanud halba mõju mu niigi nõrgavõitu südame pääle, ja soovitasid täielikuks paranemiseks mäestikuõhku. Võtsin ja sõitsin Püreneedesse, selle saladusliku rahva – baskide sekka. Neist on räägitud, et nad olla eestlaste kauged sugulased. Ega see sugulus vist Aadamast ja Eevast kaugemale ei ulatu!“ . Jõululaat tõi Adamsonilt kogu töidm mida tuleks pidada eriti huvitavaks, kunda nad märgivad teetähiseid kunstnikku suunal. 15. septembril 1931 läks Adamsoni 15 tööd New Yorki .
30. november – 15. detsember 1935. aastal esines Adamson-Eric EKKKÜ kunstinäitusel „Pallases“ 8 maaliga mitmesugustest žanridest. Kõiki maaliliike käsitles Adamson haruldaselt järjekindla samastiilsusega: niihästi portrees kui ka maastikus huvitas teda võimalikult tihe värvirikkus. Kus harilikult kujutatakse esemeid sama värvi mõninga erivarjundiga, seal tarvitas Adamson-Eric tihti „kogu vikerkaare“ kilde loendamatuis pehmeis nüanssides – saavutas sellega maaliainese suure meelelisuse kui ka õhulisuse. Tegelikul loodusel ei lasknud ta enesele monotoonseid värvipindasid peale sundida ; sinist teavast ja valget seinagi tavatses ta täita värvirohkete helkidega ning varjutustega. Tegu oli toonide ammendamisega tegelikkusest, seda näitab Adamsoni maalide üsna tõepärane mõju – muidugi juhul, kui neid ei vaadelda liiga ebadiskreetsest lähedusest.
26. detsembril 1935. aastal oli Adamson-Ericul kiire ruttamisega Mari ukse taha. Mari avas ukse ja küsis, imestus näol: „Sa pidid ju alles pärast pühi tulema !“ Eric ei vastanud küsimusele, vaid lausus: „ Mari, lähme registreerima...“ . Ametlikult fikseeriti Mari ja Adamson-Ericu abileu 2. jaanuaril 1936. aastal. Aastast 1937 hakkas tegelema metallehistöö, keraamika, portselanmaali ja nahkehistööga.
1938. aastal taotlesid Ericu maalid moodsat lüürikat, olid pinnalised ning vormilt ja kontuuridelt ebamäärased, iseloomult rõõmsad. Viimased rahulikud tööaastad viitis mees Stockholmis. 1939. aasta maaliline maalide näitus Kunstihoones, tööd olid välja pannud Adamson.Eric, Aleksander Bergman , Jaan Grüünberg, Kaarel Liimand , Karl Pärsimägi, Kristjan Teder . Pretensioossem oli sisiliselt küll Adamson-Ericu kolmikmaal „Leib ja kala“ („Eesti rannik“), millist mõtet rõhutas ka vastav natüürmort laia maastiku vasakus nurgas . Just antud võte aitas tõsta antud maali kõrgemale ja šabloonilisest isamaalikust püüdlikkusest; tema paralleeliks oli vaade Harjumäele ja Niguliste kirikule kunstniku autoportreega all vasakus nurgas. Sellel ajal näis ta oma äsjasest värvide analüüsimisest vikerkaarekildudeks ja piinlikust tasakaalustamisest edasi minevat ja lähenevat lihtsamale, vahetumale esemete edasiandmisele värvis („Leib ja kala“). Kui taheti aga üldse tungida maali probleemidesse, siis vaadati lagedatest looduslikest üldvärvidest ülesaamist tema „Leetse rannas “ või „Mari Raamoti portrees“.
Aastal 1955 tabas Adamson-Ericut parempoolne halvatus . Peale seda kunstniku parem käsi ei suutnud pintslit hoida, siis hakkas ta maalima vasaku käega. Kõik Adamson-Ericu hilisperioodi maalid on teostatud vasaku käega. Aastal 1964 alustas uue loominguliigiga- dekoratiivplaatidega. 1968 tabas Adamson-Ericut teine infarkt . Viimased mõtted olid : „ Täna oli nagu parem, ainult et nüüd, öösel, ärkasin üles. Matab nagu hinge. Kui õige tõuseks? Teinekord on tõustes üle läinud. Kas tõusen? Tõusen! Olen juba püsti. Astun kraani poole. Janu on. “ Ning järgmisel hetkel tõusis põrand talle otse silmade ette ja lõi valusalt vastu nägu. See oli viimane valu, mida ta tundis.
NATÜÜRMORDID

• „Natüürmort pasuna ja kaabuga“ (1928)
  
• „ Pudelid “ (1928)
  
• „ Kohver vana saapaga“ (1928)
  
• „Natüürmort pannkookidega“ (1943–1944)
  

PORTREED

• „Johannes Semperi portree“ (1927)
  
• „Siuts Barbaruse portree“ (1928)
  
• „Isa portree“ (1928)
  
• „Autoportree silmusega“ (1929)
  
• „Karjane“ (1931)
  
• „Naise portree“ (1932)
  
• „Abikaasa portree“ (1938)
  
• „Mari Adamsoni portree“ (1938)
  
• „Daami portree“ (1940)
  
• „Jaan Krossi portree“ (1966-1968)
  

Kasutatud kirjandus :

„Autoportree silmusega Adamson-Ericu eluromaan“ Kaalu Kirme

http://et.wikipedia.org/wiki/Adamson-Eric
LISAD :
Adamson-Ericu miniatuur
„Puude varjud “ Adamson-Eric