Adamson-Eric (0)

Adamson- Eric
13.ndal märtsil käisime klassiga Adamson- Ericu kunstimuuseumis. Püsiekspositsioonid näitustesaalides andsid meile hea ülevaate kunstniku rikkalikust loomingust läbi tema eluperioodi. Praegune juubelinäitus keskendus Adamson-Ericu kujunemisperioodile 1920. Ja 1930. aastatel. Näituse idee toetub ühele unikaalsele mälestusraamatu materjalile, mille kirjutas Adamson-Eric 1939. aasta suvel põhjarannikul Leetses. Huvitav käsikiri olevat näituse kuraatorit inspireerinud lisama väljapanekusse Adamson-Ericu poolt tekstis mainitud kolleegide töid, et teha nähtavaks elu-oluline loominguline keskkond, milles kogenud korüfeed ja noored kunstiõppurid Berliinis ning Pariisis toona kokku puutusid. Seega on väljapanek koostatud teadlikult väga mitmekesise valikuga, kaasates loomingut kunstnikelt kes sõbrad ja mõttekaaslased elus ning teisalt konkurendid riiklike kunstiostude ning kultuurkapitali stipendiumide osas. Kunstikeskseid paralleele ja erisusi saab vaataja näha portreedel, vaikeludel, aktimaalidel, linnavaadetel ja maastikel. Eraldi moosustavad suure osa Adamson-Ericu tarbekunstiteosed aastatest 1931 -1968 ja nendele aastakümmnete jooksul tehtud kavandite materjal ning joonistused.
Adamson-Eric, 1967, Tallinn
Adamson-Eric (1902-1968) oli silmapaistev kultuuritegelane ja loominguline isiksus eesti kunstis. Eelkõige pühendus ta maalimisele, aga tegeles ka peaaegu kõigi tarbekunstiharudega. Adamson-Ericu isikupärast maali-ja tarbekunstiloomingut iseloomustab elegants , peen värvivalik ja kohati ka vaimukus . Maalijana kujunes ta välja ning arendas end Pariisi vabaakadeemiates, ent samas oli ta sügavalt seotud koduse põhjamaise keskkonnaga ja Eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga. Mis peegeldub ka tema teostes. Adamson-Ericu loodud tarbekunstiesemed olid unikaalsed , ent samal ajal funktsionaalsed kunstiteosed. Tema loomingus peegeldub Eesti kujutava ja tarbekunsti areng enam kui nelja aastakümne vältel.
Lisainformatsiooni uurides sain teada veel, et kodumaises erialakirjanduses on Adamson-Ericut läbi aegade määratletud kui ühte Pariisi koolkonna silmapaistvamat esindajat Eestis. Tema õppimine erinevates Pariisi vabaakadeemiates aastatle 1924-1928 ning sellega kaasnenud intensiivne osalemine sealses kunstielus andis tema stuudiumile erilise mitmetahulisuse, millest sai ammutada inspiratsiooni ja loomejõudu kogu hilisemas elus.
Adamson-Eric. „Serenaad“. 1924. Õli. Adamson-Eric. Autoportree (koos silmusega).
1929. Õli.
Üks kõige enam meelde jäänud maale kandis pealkirja „Serenaad“, mis oli kujutatud kui lähivõte mingist väiksemast osast, mis kuulub suure terviku linna hulka, mida ta oli kujutanud ka ühel teisel maalil. Kui ma ei eksi, siis selle teise maali nimeks võis olla „ Maastik “. Pilt meeldis mulle oma erksa värvilahenduse ja stiili poolest. Stiililt selline pisut absurdne ja boheemlaslik.
Teine maal mis meelde jäi, oli tema enda autoportree. See käis samuti kaasas teise tema autoportreega, mille ta oli endast joonistanud aastaid varem. Asendi, stiili ja emotsiooni oli ta mõlemal pildil samaks püüdnud jätta. Kahte autoportreed vaadates oli näha mõningaid muutusi ja erinevusi, mida oli aeg endaga vahepeal kaasa toonud . Põhiliselt välimuses. Uuema autoportree juurde oli ta pildi nurka lisanud rippuma ka silmuse, mis toob esile mõtteid, et mida ta sellega kujutada võis ja tahtis.
Andrus Johan (1906-1941) Aleksander Mülber (1897-1931)
„Mustlaspoiss ja –tüdruk“. 1933. Õli. „Monsieur Vabbe“. 1920. Tint.
Nagu öeldud, oli näitusel välja pandud ka teiste autorite poolt tehtud töid, kes samuti Adamson-Ericu ajal oma kunsti viljelesid ning arvatavasti teda ka omamoodi mõjutasid.
Mulle endale meeldisid väga kaks tööd, autorite Andrus Johani ja Aleksander Mülberi poolt. Need olid nii stiililt kui ka tehnika poolest üksteisest väga erinevad. Pilt „Mustlaspoiss ja –tüdruk“ meeldib mulle oma kujutatud karakterite hoiaku ja oleku poolest. Pilt mõjub loomulikult ning minumeelest on tabatud antud rahvust hästi iseloomustav emotsioon ja hetk. Veits tema kohta lugedes sain teada, et ta üldiselt valis motiivideks vaesema rahva elu, mida ta kujutas solidaarsustundega, aga realistlikult ning asjalikult. Johani stiili võib võrrelda kunstniku Paul Gauguin ’i omaga , kes oli postimpressionist . Tema maalis samuti eksootilisi inimesi, kelle inimvahekorrad olid pisut müstilised ning salapärased.
Aleksander Mülberi „Monsieur Vabbe“ oli näituse üks erinäolisemaid ning minuarust üks erilisemaid töid, tehtud kubismi stiilis. Meenutab see-eest aga Picassot ning tundub, et ta on proovinud tema stiili jäljendada või midagi taolist.
Üldiselt jäin näitusega väga rahule ning soovitan sinna minna kõikidel suurtematel kunstihuvilistel, sest näituse külastaja kohtub 20. sajandi Eesti kunstiga, mis peegeldab nii Adamson-Ericu kui ka tema eakaaslaste ja sõprade loomingulisi otsinguid kodumaal ja võõrsil.