Moodsa kunsti voolud 20 sajandil Sisukord: 1. Sissejuhatus 2. Fovism 3. Kubism 4. Futurism 5. Ekspressionism ja ,,Die Brücke'' 6. Dadaism 7. Sürrealism 8. Konseptualism 9. Abstraktsionism 10. Minimaalkunst 11. Suprematism 12. Postpop ja Hüperrealism 13. Op-kunst ja Kineetiline kunst 14. Kasutatud materjalid Sissejuhatus 20. sajandi vaieldamatuks pealinnaks oli Pariis. Seal oli palju vana kunsti. Väga paljudest riikidest saabus sinna palju noori kuntsnikke, et õppida, ennast täiendada või elada kunstist küllastunud keskkonnas ja osa võtta kunsti uuendustest. Paljud välismaalased jäidki Pariisi elama, ka paljudele eesti kunstnikele kujunes Pariis teiseks koduks. Laialt levinud arvamuse kohaselt koosnevad kunst ja selle ajalugu üksikteostest.Mitte ainult kunstnikud, vaid ka iga teos on unikaalne, kordumatu. Mida põhjalikumalt aga iseloomustada ühte või teist voolu, seda vähm ruumi jääb autorite nimetamiseks ja üksikteoste
mahajäetuna ja unustatuna. Tahiti saarel elades leidis Gauguin end lõplikult. Kunstilaad, mille ta siin välja kujundas, on rikas ja pidulik, kuid arhaiseeriv ja primitiivne nagu keskaja skulptuur ja maal, nagu jaapani ja egiptuse kunst, nagu neegrite ja teiste loodusrahvaste looming. Oma maalidel kujutab ta peamiselt Tahiti elanikke värviküllase eksootilise maastiku foonil. Tema maalide peakangelane on Tahiti naine ilusa kehaga, sale, meeleline olend, kelle võlu Gauguin on kirjeldanud ka oma autobiograafilises romaanis ,,Noa Noa". Gauguini loomingus domineerib stiliseeriv tendents ja dekoratiivsus. Käsitlusviis on pinnaline ja kontuure toonitav. Joon on ilmekas, nurgeline, jõuline. Tema tööde peamiseks võluks on aga värvid, muinasjutuliselt kõlavad, kirjud, eksalteeritud; neis domineerivad tugevad kontrastid ja dissonantsid, eksootiliselt vürtsitatud nüanss. Gauguin taotleb esmajoones
mahajäetuna ja unustatuna. Tahiti saarel elades leidis Gauguin end lõplikult. Kunstilaad, mille ta siin välja kujundas, on rikas ja pidulik, kuid arhaiseeriv ja primitiivne nagu keskaja skulptuur ja maal, nagu jaapani ja egiptuse kunst, nagu neegrite ja teiste loodusrahvaste looming. Oma maalidel kujutab ta peamiselt Tahiti elanikke värviküllase eksootilise maastiku foonil. Tema maalide peakangelane on Tahiti naine – ilusa kehaga, sale, meeleline olend, kelle võlu Gauguin on kirjeldanud ka oma autobiograafilises romaanis „Noa – Noa“. Gauguini loomingus domineerib stiliseeriv tendents ja dekoratiivsus. Käsitlusviis on pinnaline ja kontuure toonitav. Joon on ilmekas, nurgeline, jõuline. Tema tööde peamiseks võluks on aga värvid, muinasjutuliselt kõlavad, kirjud, eksalteeritud; neis domineerivad tugevad kontrastid ja dissonantsid, eksootiliselt vürtsitatud nüanss. Gauguin taotleb esmajoones
saarele, kus sureb kõigist mahajäetuna ja unustatuna. Tahiti saarel elades leidis Gauguin end lõplikult. Kunstilaad, mille ta siin välja kujundas, on rikas ja pidulik, kuid arhaiseeriv ja primitiivne nagu keskaja skulptuur ja maal, nagu jaapani ja egiptuse kunst, nagu neegrite ja teiste loodusrahvaste looming. Oma maalidel kujutab ta peamiselt Tahiti elanikke värviküllase eksootilise maastiku foonil. Tema maalide peakangelane on Tahiti naine ilusa kehaga, sale, meeleline olend, kelle võlu Gauguin on kirjeldanud ka oma autobiograafilises romaanis ,,Noa Noa". Gauguini loomingus domineerib stiliseeriv tendents ja dekoratiivsus. Käsitlusviis on pinnaline ja kontuure toonitav. Joon on ilmekas, nurgeline, jõuline. Tema tööde peamiseks võluks on aga värvid, muinasjutuliselt kõlavad, kirjud, eksalteeritud; neis domineerivad tugevad kontrastid ja dissonantsid, eksootiliselt vürtsitatud nüanss. Gauguin taotleb esmajoones seda, mida ta
KUNSTIAJALUGU 1) KUNST 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSEL 19. ja 20. sajandi vahetuse kunst ei ole oma taotluselt, ideedelt ega visuaalsete vormide poolest ühtne, vaid on väga mitmekesine. Piir ametliku ja sõltumatu kunsti vahel muutub siis ebaselgemaks kui varem. Esmalt sellepärast, et osa ametlikke, aga mõõdukalt uuenduslikke kunstnikke võttis omaks realistide ja impressionistide saavutused, järjekindlad konservatiivid, aga jäid truuks akadeemilisele klassitsismile. Teisalt sellepärast, et sõltumatus kunstis ilmnes samuti erinevaid, isegi vastandlikke taotlusi. Seetõttu on selle perioodi kunsti kohta käibel mitmeid nimetusi, millest tähtsamad on sümbolism, juugendstiil ja postimpressionism. Kaks esimest nimetust sobivad tähistama kunsti paljudes maades, postimpressionismist saab rääkida aga ainult prantsuse kunsti ajaloos. Tolleaegse kunsti mitmekesisuse üheks põhjuseks on haritlaste jagunemine erinevate ideoloogiate pooldajateks. Kunsti ei näinud uusromantikud enam ku
KUNSTIAJALOO III KURSUS Impressionism 1) Vaata Claude Monet` maali Palazzo Mula Veneetsias lk 225 ja too selle näitel välja kolm impressionismile omast tunnust! * Tähelepanu pöörati eeskätt õhu ja selle valguse maalimisele. Kuna need muutusid kiiresti, tuli ka maalida ka kiresti ja vabas õhus. * Musta värvi peaaegu ei kasutatud. Kui seda siiski tehti, otsiti musta sees omakorda erinevaid värvivarjundeid * Suured muutused kompositsioonis ehk maali üleehituse alal. Loobuti rangest,läbimõeldud kompositsioonist. 2) Iseloomusta Auguste Renoiri maalimislaadi lk 227 toodud näidete põhjal! Auguste Renoiri maalimislaadis temaatikaks olid enamasti linn, olustikustseenid, portreed ning aktid. Renoiri maaalimislaad oli pehme ja samas lüüriline. Koloriit oli särav ja õrn. Portreed on sensuaalsemad ning rohkem psühholoogilisemad kui samal ajal teistel impressionistidel. Portreedel kujutas eriti naisi ja lapsi. Naised
FOVISM 1905. aasta Sügissalongis (suur ülevaatenäitus) esines oma maalidega rühm noori kunstnike, kelle metsikute värvide ja tingliku joonistusega maalid peaaegu skandaali tekitasid. Kunstikriitikud ristisid rühmituse kohe "metsloomadeks" (prantsuse keeles les fauves, hääldub 'lö foov'). Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks. Foovide rühmituse keskseim kuju oli Henri Matisse (1869-1954). Ta arvas, et kunstnik ei peaks loodust kopeerima, vaid tal tuleks lasta tegelikkusel e
Max Ernst/Joan Miro (sürrealism)
Paul Gauguin (pi)
Gerhard Richter
/raamatuid: Haftmann; Lucie-Smith; Peusner; Arnason; Art since 1900
Kõik kommentaarid